Põllumehed kingivad riigikogule Trooja lehma: praeguste otsuste tagajärgi näeme mõne aasta pärast
„Kutsume kõiki Eesti toidu sõpru kaasa elama Riigikogu ees toimuvale aktsioonile „(M)ärkamine!". Lossi platsile jõuab 10 000 liitrit värsket ja head kodumaist piima, mida põllumehed päevast päeva eestimaalaste toidulauale toodavad. Iga pudel meenutagu meile neid Euroopa tippu kuuluvaid lehmi, kes on viimase kahe aasta jooksul ebasoodsa majanduskliima tõttu rännanud piiri taha või tapamajja. See pole pelgalt statistika - karjast välja langevad loomad viivad endaga kaasa ka paljud töökohad maapiirkondades," selgitab Eesti Põllumeeste Keskliidu juhatuse esimees Vahur Tõnissoo.
„10 000 lehma vähem tähendab, et igal aastal jääb meil tootmata sama palju piima, kui eestimaalased joogipiimana aastas ära tarbivad. Paljud põllumehed on olnud sunnitud oma lehmad müüma Poola, kus meie tippklassi lehmadel on täna eluks paremad väljavaated. Need on justkui Trooja lehmad, kelle piimast valminud tooted on juba jõudnud ja jõuavad meie toidukaupluste lettidele. Tunnistame ausalt, et senised arengud Eesti piimakarja- ja seakasvatuses on selgeks ohuks nii meie toidulauale kui maapiirkondadele," ütles Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus.
Sõrmuse sõnul näitab tänane päev riigikogu ees ja lähiaja otsused, kas oleme muistsest Trooja loost õppinud või oleme valmis uhke kingituse rõõmuga vastu võtma. Mõistagi on igal praegusel otsusel tagajärjed, mida näeme alles aastate pärast. Täna on põhjust korrata aasta tagasi Toompeal kõlanud küsimust, kas välismaine toit on Eesti toit? Mõtleme ühtlasi Carl Robert Jakobsoni poolt rohkem kui 150 aastat tagasi öeldud tarkuseterale, et „see rahvas üksi võib oma vabaduse peale julge olla, kellel liha ja leib omaenese päralt on."
Põllumeeste hinnangul on viimane aeg ärgata ja märgata, mis on juhtunud ja juhtumas Eesti põllumajanduses ning maaelus. Oleme viimase kahe aasta jooksul justkui märkamatult kaotanud kümnendiku Eesti piimakarjast ja veerandi seakasvatusest. Hääbuv loomakasvatus viib endaga kaasa märkimisväärse osa riigi ekspordi- ja maksutuludest tulevikus. Aeg on märgata, et Eesti põllumehed peavad iga päev naaberriikide konkurentidest rohkem pingutama, et vaatamata ebavõrdsele konkurentsikeskkonnale ellu jääda. Peaksime märkama, et kui maalt kaovad töökohad, siis lahkuvad sealt ka inimesed, pannakse kinni koolid ja halveneb igapäevaseks eluks vajalike teenuste kättesaadavus. Kas oleme märganud, et mitmed kriisi leevandamiseks plaanitud meetmed on toppama jäänud?
