Ponzi petuskeemiga püüti rikastuda kasutades ära eri maade postitariife

 (5)
Ponzi petuskeemiga püüti rikastuda kasutades ära eri maade postitariife
Islandi rahvusvaheline vastusekupongFoto: stampmagazine.co.uk

Charles Ponzi skeem on muutunud investeerimispettuse sünonüümiks. Et ka Eestis lubatakse suurt tulu toovaid investeeringuid, tasub endale asi selgeks teha enne kui raha välja käiakse.

Ponzi skeemiks nimetatakse investeerimispetuskeemi, kus eraisik või organisatsioon maksab uute investorite rahaga tagasi kauem skeemis osalejate raha selle asemel, et kasutada värsket raha nende projektide teostamiseks, milleks raha küsitakse.

Sageli meelitatakse huvilisi ligi tavainvesteeringutest lubatava kõrgema tootlusega.

Vahel algavad Ponzi skeemid ka täiesti legitiimse ärina, kuid kui ettevõte ei saavuta loodetavat eesmärki, siis hakatakse uute investorite raha kasutama vanadele olijatele maksmiseks. Ka Charles Ponzi äri algas täiesti korralikult.

Ponzi leidis, et võimalik on teenida eri maade postitariifide erinevustelt kasutades selleks rahvusvahelisi vastusekuponge.

Rahvuvaheline Postiorganisatsioon UPU leidis võimaluse, kuidas lahendada probleemi, et ühest riigist tulnud isik soovib teises riigis kirja saatmiseks tasuda oma riigist välismaale posti saatmise tariifi ja saata teises riigis kirja olenemata seal kehtivast postitasust, nii et ei pea reisi sihtkohas marke ostma. Selleks loodi juba 1906. aastal rahvusvahelised vastusekupongid.

Rahvusvahelised vastusekupongid töötavad lihtsalt. Näiteks osta Eestis postkontorist rahvusvaheline vastusekupong. Sellele lüüakse müüva postkontori kalendertempel. Kui nüüd minna sellega näiteks Itaaliasse postkontorisse ja anda neile kupong, saab selle eest ühe või mitu marki tavalennupostisaadetise eest tasumiseks. Algselt veel õhuposti ei olnud, siis saadi rahvusvahelise postikupongi marke välismaale standardkirja saatmiseks. Kaasaajal on rahvusvahelistel vastusekupongidel kehtivusaeg. Selles postkontoris, kus saadakse kupongi eest margid, lüüakse teine kalendertempel.

Seotud lood:

Ponzi leidis, et erinevates riikides kehtivad väga erinevad postitariifid. Ühes riigis on need odavamad, teises kallimad. Tema idee oli kaasata investoritelt raha, et osta madala kirjatariifiga maal rahvusvahelisi vastusekuponge ja vahetada need kalli tariifiga maal postmarkide vastu ning siis müüa postmargid ära. Selles ei olnud midagi keelatut.

Investeerimiskeemiks muutus selline tegevus siis, kui Ponzi sai aru, et teoreetiliselt oli selline arbitraaž võimalik, kuid sellega kaasnevad praktilised kulud sõid oodatud kasumi ära. See teda ei heidutanud ja ta võttis ikka investorite raha vastu.

Üheks probleemiks olid kõikuvad valuutakursid, mis ei võimaldanud täielikult saada tulu postitariifide erinevustest.

Kuigi ta ei suutnud saavutada oodatud tootlust, võttis ta uutelt investoritelt raha vastu, et maksta sellega väljuvatele investoritele ja iseendale, mitte selleks, et osta selle eest rahvusvahelisi vastusekuponge ja teha arbitraaži. Lõpuks kukkus 1919-1920 toiminud skeem kokku ja inimesed kaotasid raha. Tuntud sai see skeem seetõttu, et see toimis USAs üleriigiliselt.

Rahvusvahelised vastusekupongid näevad kenad välja ja postiajaloo huvilised koguvad neid.