Pool aastat kaugtööd Aasias ehk lumehelbekese protest üheksast viieni töökorralduse vastu

 (99)
Saskia Kivi aasta kaugtööd
Tais Karoni rannas.Foto: erakogu

Y-põlvkonna „lumehelbekestele“ heidetakse alatasa ette, et nende ootused ning nõudmised tööturule on liiga suured – tahavad liiga palju palka, liiga palju hüvesid, liiga palju vabadust ning kõike uutmoodi teha. Ka mina olin enda karjääri alguses üks sellistest, kelle CV-s haigutas tühjus, kuid kelle ambitsioonid olid suured ning keda hirmutas üheksast viieni kontorilaua taga istumine.

Võtsin kolm aastat tagasi suure rõõmu aga ka skeptitsismiga vastu otsuse tulla Elisassse „päris" üheksast viieni tööle. Varem olin teinud vaid vabakutselist tööd ning tundsin ennast nagu pühendumisraskustega inimene, kes seisab pulmaaltari ees. Kuskil ajusopis hiilis mõte: „Mis siis, kui ma ei saa hakkama?!" Õnneks on töö Elisas nagu ameerika mäed ja esimene aasta möödus kui silmapilk. Ettevõttes, kus on 1000 töötajat, ei olegi vist ükski päev samasugune. Kui varem vaatasin kolleege, kes on samas ettevõttes olnud juba 20 aastat, sügava imetluse ja kahtlusega, siis tänaseks hakkan neid juba päris hästi mõistma. Kõik oleneb lõpuks sellest, kuidas inimestel lastakse iseenda tööd mõtestada ning korraldada.

Kontoritöö hirmutab? Aga mis siis kui saaksid seda teha Balilt?

Lihtsalt mine!

Küsimus, mida minu käest pidevalt küsitakse on, et „kuidas sa sellise plaani peale üldse tulid ja kuidas ometi su ülemus sellega nõus oli"? Nagu mainisin, siis minu elu tegi palju lihtsamaks see, et edukad pretsedendid olid ees juba olemas. Küll aga valetaksin, kui ütleksin, et nö enda argumentide kokku panemine mind parajat pabinasse ei ajanud. Mis siis, kui ma ikkagi ei saa sellega hakkama? Mis siis, kui tööasjad kannatavad? Kuna läksin esialgu reisima üksinda, siis tiirles ajusoppides ka miljon teist turvalisuse ja elukoha leidmisega seotud küsimust. Tagasi vaadates võin kinnitada, et tegelikult on see just nimelt nii lihtne, et sead endale eesmärgi ja liigud selle poole - nagu iga teise unistusega peab lihtsalt kuskilt pihta hakkama.

Seotud lood:


Phu Quoci saarel Vietnamis.

Kahtlemise ja muremõtted pühkis peast see, et panin kokku unistuste reisiplaani, mis viis mind tööd tegema Myanmari, Vietnami, Laosesse, Kambodžasse, Taisse, Malaisiasse ja Balile. Kogusin umbes kaks kuud Eesti talve trotsides julgust ja korrastasin oma mõtteid, et ülemusele selgitada, miks ja kuidas ma enda tulevasi tööpäevasid ette näen. Minu jaoks oli kõige olulisem argument see, et teen tõesti oma tööd paremini ja suurema sisemise põlemisega, kui saan seda teha keskkonnas, mis mind motiveerib.

Õnneks ei pidanud ma kaugtöö radasid nullist üksi sisse tallama. Mulle olid eeksujuks paljud teised Elisa töötajad, kes on teinud kaugtööd nii Hispaaniast kui ka Euroopast veidi kaugemalki. Küll aga polnud keegi ära olnud nii kaua ega täiesti teisel pool seitset maad ja merd nagu minu plaan ette nägi. Enesekindluse, et selline asi üldse võimalik on, andsidki kolleegid, kes jagasid enda kogemusi ning rääkisid otse ja ausalt kagutööga kaasnevatest väljakutsetest ja loomulikult ka rõõmudest.

Mis oli põhiline tõuge?

Olen üks maailma suurimaid reisifänne ning tänaseni vist julgelt üle poole enda elu jooksul teenitud palkadest investeerinud reisimisse. Usun, et ei ole paremat moodust, kuidas laiendada enda silmaringi, kui tutvumine uue kultuuri ja uute inimestega. Kui järjekordne 3-nädalane Aasia puhkus oli selja taga ning lennukile astudes karjus iga keharakk, et see pole piisav, siis otsustasin 2018 alguses, et seekord lähen tavapärase 3 nädala asemel reisile hoopis pooleks aastaks.

Neli põhjust, miks proovida kaugtööd teisest riigist:

1. Inimesed - Olen tänaseks käinud pea kõigis Ida-Aasia riikides ja tunnen, et eestlastel on sealsest ellusuhtumisest nii mõndagi õppida. Elutempo on kohati aeglasem ja asjade pärast muretsetakse vähem. Lisaks kohtud teel olles alati uute ja huvitavate reisikaaslastega, kelle lood teiste kultuuride kohta avardavad silmavaadet. Reisimine tekitab ka meeletu austuse ja tänutunde selle suhtes, mis sul juba praegu olemas on.

2. Iseseisvus - Üksinda võõras riigis olles ei saa sa kunagi loota kellegi teise peale, peale iseenda. Lihtne on otsuste langetamist teiste hooleks jätta ning ebaõnnestumises tähtede seisu süüdistada, aga 100% ise enda otsuseid tehes saavad asjad teistsuguse kaalu. Lisaks õpid ka enda aega ja tööasju paremini planeerima.

3. Perspektiiv - Igapäevarutiin ja kiire elutempo panevad meid tihti unustama selle, et vahepeal peab leidma aega iseendale ja enda mõtetele. Üheks suuremaks tänapäeva probleemideks on tööstress ja läbi põlemine ning enamasti on see tingitud sellest, et hoiame emotsioone enda sees. Pole ju aega väsinud või kurb olla, kui töö vajab tegemist! Teises keskkonnas viibimine loob võimaluse enda elu kaugemalt vaadata ning õpetab puhkama ja endale aega andma.

4. Toit ja kliima - Viimane, aga mitte olulisuselt viimane põhjus, on igavesti kestev igatsus päikese, sooja ookeani, eksootiliste vürtsikate toitude ja troopiliste puuviljade järele. Päikesepaiste ja D-vitamiin on eluks hädavajalikud ning kahjuks võivad Eesti pikad talved ka kõige positiivsemast inimesest elumahlad välja imeda. Miks mitte siis korraga akusid laadida ja tööd teha?


Laos.

Pole võimalik poolt aastat Aasias lubada?

Loomulikult nõuab kolm kuud reisimist seda, et reisil oleksid kaasas ka säästud, kuid tegelikult saab Eesti palgaga Aasias tööd tehes mugavalt ära elada. Toit ning muud elamiskulud on enamikes riikides julgelt poole odavamad kui kodumaal. Soodsam on transport (no palju see rolleri rent siis ikka maksta saab?), kütus, meelelahutus (kinopilet Indoneesias maksab näiteks alla kolme euro) ja suures osas ka majutus. Bali saarel õnnestus mul üürida kuuks ajaks ühe magamistoa, väliköögi ja basseiniga pisike maja 300 euro eest. Tallinna kesklinnas oleks sarnase majakese hind arvatavasi julgelt kolmekordne. Sealse 300 eurose hinnasildiga kaasnes ka vaade ümbritsevatele riisipõldudele - ei ühtegi paneelmaja ega terasmonstrumit silmapiiril! Sellises keskkonnas hommikukohvi juues ja vaikust ja rahu nautides oli korduvalt kergem töölainele häälestuda kui praeguses pimedas ja külmas Eestis.

Kaugtööd tehes kasutasin ka palju erinevaid coworking space'e ehk koostöötamiskeskuseid, sest kontoritöötajana mõjub kõrval tööd tegevate ajude ragin ja klaviatuuri klõbin omamoodi tiivustavalt. Võib-olla oled ka sina märganud, et mõni päev sujuvad tööasjad hoopis kohvikus või raamatukogus palju paremini?


Indoneesias Mt.Rinjani vulkaani tipus.

Kaugtöö pole ainult asukohast sõltumatu, vaid ka ajapaindlik töötamine

Teiselt poolt maakera tööd tehes peab kaugtöötaja arvestama sellega, et on kolleegidest täiesti erinevas ajatsoonis. Üsna tihti algas minu tööpäev kohaliku kella järgi peale lõunat ning siis kui kolleegid Eestis hommikukohvi jõid, tulin mina juba lõunat söömast. Kontoritöö juures on tänaseni minu jaoks üks keerulisematest asjadest vara ärkamine ja seega sobis selline „pikk hommik" mulle väga hästi.

Loomulikult tekib kaugtööd tehes hetki, kus reisikaaslased lähevad seiklema ja sina jääd nukra näoga läpaka taha istuma, aga tänu sellele, et kaugtöö näol on sind meeletult usaldatud, ei teki hetkekski mõtet, et jätaks asjad tegemata. Ja kui parajasti Pegasus üldse ei lenda, siis lubab paindlik töökorraldus sul ise valida, millal tööasjad ära teed. Samuti usun siiralt, et erinevad inimesed suudavad endast maksimumi anda erinevatel kellaaegadel. Loometööd tehes pole mulle hommikud kunagi väga viljakad olnud, küll aga võib mõni imeline idee ennast ilmutada kell kümme õhtul. Kaugtööd tehes saingi just täpselt sellises rütmis tööd teha, mis mulle sobis.

Kokkuvõtteks võin öelda, et soovitan kaugtööd ja ajapaindlikku töötamist proovida kõigil, kelle töö seda vähegi võimaldab. Alustuseks ei pea sõitma teisele poole maakera, vaid piisab ka tööpäevast maamajas, teises linnas või isegi kodu kõrval kohvikus. Oluline on teada saada, kas teistmoodi töökorraldus sobib sinu ja sinu kolleegide ellu. Sealt edasi on juba lihtne!

Target Ärileht