Poolesaja Mustamäe korteri eest saab osta uhke mõisa mere ääres
Saaremaal on võimalik endale soetada hetkel Eesti kalleim mõisakompleks 67 miljoni krooniga. Pöide vallas mere läheduses asuv Oti mõis on teadaolevalt vanim Saaremaa parunimõis, mida mainiti esimest korda ajalooürikutes 14. sajandi alguses. Mõis koosneb kolmest hoonest – kahekorruselisest dolomiitplokkidest ehitatud härrastemajast, millele abihoonetena annavad lisaväärtust kolmekordne täiskeldriga kivihoone ning tsemendi- ja toruvabrik. Mõisa ümbritseb park.
Kanada väliseestlane Henno Erikson Parks ostis mõisa küm-ne aasta eest, sest nägi selles võimalust tegeleda ettevõtlusega ja hakkas seda oma käe järgi korda tegema. Kanadalase maitse-eelistused ei kattunud aga kaugeltki muinsuskaitse nõudmistega. “Pakettakendega mõis ajas muinsuskaitsjate ihukarvad püsti,” ütleb mõisa müügiga juba paar kuud tegelenud kinnisvarabüroo Uus Maa maakler Martin Sepp.
Vastuolud muinsuskaitsega on ka põhjuseks, miks Parks otsustas mõisnikuameti maha panna ja kompleksi müüa. Aastase müügiperioodi jooksul on mõisa hind langenud 20 miljoni krooni võrra. Miks hind nii kõrge on, maakler põhjendada ei oska, kuid eeldab, et omanik on hinnanud mõisa asukohta ning ajalugu.
Spekulantide De La Gardie
Eriti õnnetusse seisu on sattunud uhke, 19. sajandi alguses ehitatud De La Gardie loss Haapsalus. Sajand pärast valmimist võeti loss kasutusse haiglana. Klassitsistliku lossi põhi-plaan on säilinud, ent Nõukogude aeg on lisanud seintele mitu kihti õlivärvi ning ruumidele vaheseinu. Loss ühendati koridori pidi naabruses asuva Läänemaa haiglaga.
Kuue aasta eest müüs Läänemaa haigla De La Gardie lossi kahe miljoni krooniga erakätesse, sest hoone ülalpidamine oli liialt kulukas. Praeguseks on loss käinud käest kätte ja nüüd küsitakse selle eest kuus miljonit krooni. “Kuus aastat pole mõisa juures renoveerimistöid tehtud,” nendib praegu lossi müüki vahendav Elari Tamm kinnisvarabüroost Uus Maa. Praegu on lossil kolm tahtjat ja Tamme sõnul on müük peagi lõpusirgele jõudmas.
Puumõisad ja abihooned
Kinnisvarabüroo Uus Maa maakler Külli Savi müüb Tartus 19. sajandist pärit puust mõisahoonet ligi kolme miljoni krooni eest. Ekesparre aadliperekonnale kuulunud Eikla mõisa väärtust vähendab see, et ühekordsel majal on niiskuskahjustused. Omanikule tagastatud mõisat müüvad tema poeg ja pojapoeg – kaks temperamentset itaallast, kes pole huvitatud mõisa korda tegemisest. See on põhjus, miks püütakse juba terve aasta mõisale ostjat leida. Huvilisi on nii Eestist kui ka mujalt, ent läbirääkimistest pole asi kaugemale jõudnud. Kuumaverelised Itaalia poisid on kindlal seisukohal, et müügitehing toimub ägeda kauplemise tulemusena. “Tundub, et selline kauplemis-stiil ei sobi eestlasele ega muule rahvusele peale itaallase,” on maakler kannatlik.
Müügis on ka mõisate juurde kuuluvaid abihooneid, mida annaks kohandada pereelamuks. 1,7 miljoni krooni eest on Türil müüa Laupa vesiveski. Renoveerimist vajava hoone juurde kuulub kuus hektarit maad. Ostja peab arvestama sellegagi, et viinavabrik-vesiveski on muinsuskaitse all. Olgugi, et viinavabrikuga seovad müüjat mälestused lapsepõlvest, on hoone korrastamiseks vajalik töömaht ning raha nii hirmutavalt suur, et peeti paremaks hoone müüki panna. “Paraku on elu nii läinud, et keegi meist seal elada ei taha,” nendib oma isakodu müüv Indrek Ots. Vahelduva eduga müügis olevast looduskaunis kohas asuvast hoonest vabanemisega kiiret pole, mistõttu on ka hind püsinud muutumatuna.
Ostja on ettevaatlikum
Läänemaal Martna vallas peab 1995. aastast Suure-Lähtru mõisa endine Eesti suursaadik Moskvas Mart Helme. Paar aastat pidas ta ka Läänemaal Kiri-mäe mõisat, ent kahe nii mahuka projekti jaoks ei jätkunud jõudu, ning müüs selle maha.
100 000 krooniga ostetud Suure-Lähtru on 18. sajandist pärit kahekorruseline kivist mõi-sahoone. Helme hinnangul on nüüdseks tehtud 70% sisetöödest, puhastatud vanad aknaraamid, vahetatud põrandad, ripendavad tapeedid asendati uutega. Plaanide nimekiri, mida veel teha, on lõputu. Lähitulevikus on sihikule võetud katuse parandamine ja paviljoni ehitus.
Helme meelest on ideaalne mõisnik missioonitundega ajaloohuviline, kes suhtub austuse ja innuga soetatud ajaloolisse hoonesse. “Minu mõisas on iseenesest koju tulev äri,” ei salga Helme, et on pidanud oma ajaloolise hoone teenima panema. Ta on mõisaelu korraldanud selliselt, et osadesse ruumidesse on huvilistel ligipääs. Ekskursioone viib ta ise läbi. Samuti tegutseb mõisas muuseum.
Helme meelest on ettevõtjad muutunud mõisate soetamisel ettevaatlikumaks. Enam ei nähta mõisa ostmises kiiret ja kerget raha teenimise viisi.
Kes tahab mõisa teenima panna ja sinna ka oma kodu luua, peab Helme sõnul arvestama sellega, et ega siis endal enam privaatsust pole.
