"Lääne-Euroopas on tehtud naisi tööturule hõivates viga, sest see tehti meetodil, kus naistele öeldi: te võite hakata meesteks. Mehed ei tulnud tööturul sentimeetritki vastu, et hakata samal ajal pere eest rohkem hoolitsema. Sellise olukorra loomulik tagajärg on sündimuse langus ja ainuke viis tööjõudu taastoota on mehaaniline iive.

Aga tuleb mõista, et mitte kõik asjad, mis Lääne-Euroopa ühiskondades on, ei ole tehtud hästi. Tuleb vaadata näiteid, kus on läinud paremini kui üldiselt.

Prantsusmaa on koht, kus lastehoid on imehästi korraldatud, riik toetab eralastehoiuteenust, ka lasteaiakohti on üksjagu. Ja mida riik ei tee - ta ei ütle naistele, et olge poolteist aastat kodus, ja kui te pole poolteist aastat kodus, siis te kaotate rahaliselt. Ja see on kriitilises vanuses, kui kursusevennad lähevad ja teevad karjääri ning tõusevad kiiresti juhtivatele kohtadele.

Meie naised ei taha ju midagi emapalgast kaotada, aga kui oleks õigus saada emapalk, aga jätkata tööd ja kasutada emapalka lapsehoiuteenuse sisseostmiseks, oldaks rohkem, nagu Prantsusmaal on. Ja iivet ei surutaks alla - inimesed, naised, ei peaks seda valikut tegema. Teine pool on, et tegelikult meie noored mehed hoolitsevad oma laste eest rohkem, kui näiteks minu põlvkonna meestel kombeks oli. Mida on tarvis saavutada?

On vaja saavutada, et tööandjale oleks ükskõik, kas ta võtab tööle noore isa või noore ema. Sinna peaksime jõudma. Seda pole ka Lääne-Euroopas suudetud. Sestap peame neistki paremad olema."