Priit Siitan võitleb töötingimuste eest
Kui palju tööõnnetusi juhtub Eestis ülepinge tõttu?
Eestis selliste küsimustega veel ei tegeleta. Aga peaks küll, ilmtingimata peaks.
Ometi olete asjast teadlikud. Kas teete mingeid vaatlusi?
On tehtud tööstressiuuringuid meditsiinipersonali ja õpetajate seas. Mõlema puhul avastasid uurijad, et stressitase on võrdlemisi kõrge. Euroopa Liidu liikmesriikides registreeritakse tööst põhjustatud haigusjuhtumeid ja Eurostat on öelnud, et üldjuhul ongi põhjuseks tööstress. Neid tuleb kuskil 5200 juhtumit
100 000 töötaja kohta. Kui Eestis on 600 000 töötajat, siis võiks selle korrutada kuuega: üle 30 000 juhtumi peaks meil olema aastas, juhul kui registreerimine oleks täpselt paika pandud. Olen sajaprotsendiliselt kindel, et enamik, kel on kutsehaigus ja kes kaotavad töövõime, on tohutult teinud ületunnitööd.
Kuidas probleemist vabaneda?
Tööandjal on kaks võimalust. Ta kas vähendab tööülesandeid, et töötaja kaheksa tunniga toime tuleks või palkab inimesi juurde.
Mõlemad on kulukad. Lihtsam on öelda, et kui ei meeldi, mine ära.
##Jah, see on raske. Töökeskkonnauuringud on näidanud, et kümne aasta jooksul on meie tööpinge kasvanud kuskil 40 protsenti. Pluss teine uurimus, mis näitab töötaja hirme: 60 protsenti töötajatest on tunnistanud, et kõige suurem hirm on kaotada töö. Selles hirmus on töötaja võrdlemisi leplik, peaasi, et on mingisugune töö. Lõppkokkuvõttes mõjub see kogu elanikkonna tervisele ja riigi rahakotile.
Millal Eestis hakatakse uurima ülepingest tulnud hädasid?
Loomisel on koostöö perearstide ja töötervishoiuarstide vahel. Esimestel pole õigust minna ettevõttesse reidile, aga kui ta tunneb ära, et hädad võivad tulla töökeskkonnast, saab ta patsiendi suunata töötervishoiuarsti juurde. Viimane saab minna ettevõtet kontrollima.
Häda on selles, et ainult 30 protsendil Eesti tööandjatest on sõlmitud leping töötervishoiuteenistusega, mis tähendab neile regulaarset kontrolli.
Kas üldse on võimalik kapitalismi tingimustes nõuda, et tööandjad säärase lepingu sõlmiksid? Alati on keegi, kes on nõus mis tahes töötingimustega.
On üks kindel asi, mis paneb ka tööandja mõtlema töökeskkonna ja töötajate tervise peale, see on raha. Ka kapitalismi tingimustes on riik – kui ta seda tahab – võimeline välja töötama sellised mehhanismid, mis paneksid tööandja huvituma ka ohutust ja tervislikust töökeskkonnast.
Euroopa Liidus on tööandjatel kaks motivaatorit: tööandja maksab töötajatele töövõimetushüvitist ja sõltumata sellest, miks töötaja töövõimetu on. See tööandja ka uurib, miks töötajad on haiged ja kas tal endal on võimalik midagi ette võtta.
Teine toimiv motivaator on tööõnnetus-kutsehaiguskindlustus. Selle maksemäär sõltub konkreetselt töökeskkonna-alasest olukorrast. Kui see on kehv, on määr kõrgem. Tööandjal on kaks varianti: kas ta investeerib töökeskkonda ja alandada kindlustusmakset või astub karmis konkurentsis kõrvale.
Kas tööinspektsioonil on õigus astuda ühel päeval ettevõtte uksest sisse ja vaadata, millistes tingimustes inimesed töötavad?
Meil on õigus sisse astuda ükskõik millisesse ettevõttesse, päeval või öösel.
Kui sageli seda ette tuleb?
Aastal 2000 külastasime 4734 ettevõtet.
Kas hoiatate ette?
Reeglina lepime tööandjaga kokku.
Siis näete ju Potjomkini küla?
Me saame aru, kes mängib Potjomkini küla ja kes tõeliselt ka töökeskkonnaga tegeleb. Erandjuhtudel läheme ka ootamatult, kui on vaja tööandja mingilt konkreetselt teolt tabada. On olnud juhtumeid, et meie eest püütakse põgeneda vaid öösel töötades. Ääretult huvitavad juhtumid. Üks oli Narvas, üks Tartumaal ja üks hiljuti Raplamaal. Aga kui vaja, läheb tööinspektsioon kontrollima tööandjat ka öösiti. Muidugi siis juba koos politseiga.
Ilmselt tunnete juba helistades tööandja hoiaku ära.
On võrdlemisi tüüpiline, et kui tööinspektor helistab sooviga tulla töökeskkonda hindama, küsitakse: “Kas keegi kaebas?” Ääretult tihti. Aga meie tahaks olla tööandja nõustajad, mitte karmid karistajad. Muidugi, kui meie nõu kuulda ei võeta, siis läheme ka väheke karmimaks.
Mida “väheke karmimaks” tähendab?
Rakendame ettekirjutuste juures sunniraha või kui on väga tõsised rikkumised, algatame väärteo menetluse, tulevad rahatrahvid.
Kas vihjete andmist tuleb tihti ette?
Selliseid pöördumisi ja vihjeid tuleb tööinspektsiooni eriti palju just töösuhete osas. Kahjuks peab nentima, et meil on võrdlemisi nõrgad ametiühingud ning töötajad ise ei ole suutelised enda eest seisma.
Töösuhted on halvad?
Aastal 2002 esitati töövaidluskomisjonidele 3258 avaldust. Neist on suurem osa sellised, kus tööandja ei maksnud kokkulepitud palka, hüvitist, lisatasusid. Meie mõistes ei ole üldsegi tegemist töövaidlusega, siin lihtsalt tööandja ei täida elementaarseid seadusi. Tööinspektsiooni juristid nõustasid eelmisel aastal 6613 tööandjat ja 10 652 töötajat. Muidugi oleme kurvad, et ei suuda kõiki abivajajaid aidata.
Tegelikult peaks me olema töökeskkonnas, mitte andma tasuta õigusabi. Oleme nõustamise viinud miinimumini.
Seda ju inimesed vajavad?
Ma nii ei ütleks, et töötajatel pole kuskilt abi saada. Selleks on olemas ametiühingud.
Ja kui ametiühingut ei ole?
Siis ta jääb jänni ja tulebki tööinspektsiooni.
Tööinspektsioon piirab ju aitamist?
Ikka läheme ja kontrollime neid ettevõtteid. See ongi mõte, et me ei taha olla kabinettides, kus me töötajaid vastu võtame. Me tahaks käia ettevõtetes, et kontrollida, kuidas tööandjad seadusi täidavad. Kui meie juristid suudaksid igal aastal kontrollida kõiki Eesti ettevõtteid, siis ei olekski töötajaid, kes peaks abi saamiseks tööinspektsiooni tulema.
Kas töökultuur on Eestis siis üsna algeline?
Kõige hullem on olukord nendes ettevõtetes, kus tööandja paneb asja püsti ainult seepärast, et kahe-kolme aastaga kiirelt mingisugune kasum kätte saada ja rohkem kaugemale ta ei mõtle.
Järvamaal näiteks pani mees vana kutsekooli klassiruumidesse püsti mööblitööstuse. Töökeskkonnale ei mõelnud, lubadust kaugemalt tööle sõitjatele bussipiletid kinni maksta ei täitnud, palka välja ei maksnud.
Algusest peale oli plaan mitte midagi maksta, vaid kiiresti raha saada. Kõik need töötajad olid lõpuks otsapidi töövaidluskomisjonis.
Aga rõõmustav on see, et 1. juulist peab tegevust alustav tööandja sellest informeerima ka tööinspektsiooni.
Millal peadirektor ise viimati ettevõttes reidil käis?
Võrdelmisi harva satun reidile. Kuskil kord kvartalis tuleb ette. Viimati käsin Lääne-Virumaal betoondetaile tootvas ettevõttes.
