Püha Henri võitlus Swedbank-lohega

Oma raha kaotanud investor süüdistab raha kadumises Swed­banki. Pank ei ole sellega nõus.

See lugu on kirjutatud inimese jutu põhjal, kelle nimeks olgu Henri. Ta ei taha, et tema nimi avalikuks tuleb – liiga palju on ta kaotanud oma perekonna raha. Omaksed, sugulased ja tuttavad võivad teda hakata raha tuuldeloopijaks pidama. Henri jätkab tema arvates nüüd juba üsna lootusetut võitlust oma raha pärast, pidades selles kaotuses süüdlaseks Swedbanki. Pank aga eitab igasugust süüd.

Tasakaalustatuse huvides on ka pangaametnike nimed välja mõeldud, välja arvatud kõneisikud. Autoril ja loo osalistel on loomulikult kõik nimed teada. Olen kohtunud panga esindajatega ja kuulanud ära ka nende argumendid ja vastuargumendid. Enne, kui asi ei ole läbinud kohturada, on sõna sõna vastu. Kuid loo moraal on: kui suhtled pangaga, siis ära kunagi ole oma tegemistes pealiskaudne – sa kaotad igal juhul. Mängi nende reeglite kohaselt, kui sa juba pangaga tegemist teed. Ja tee seda väga korrektselt. Võta kas või diktofon kaasa ja pane lauale. Nagu selgub: kui pole dokumenti, pole ei tõde ega õiglust, on vaid lootus.

Perekonna raha

2007. aasta veebruaris kuulis Henri ühel päeval oma telefonis meeldivat naisehäält Swedbankist, kes pakkus suurepärast võimalust luhvtitada tema arvel lebavat 12 miljonit krooni. 12 miljonit perekonna raha, mis uneles deposiidis, tuli üles äratada ja tööle panna. Panga töötaja Viivi (nimi muudetud) veenmisoskus päädis kohtumisega pangas ning varahalduslepingu sõlmimisega. Pakkumine oli ahvatlev – võimalus teenida 8–10% aastas oli kaks korda suurem kui deposiidil lebava raha tootlus. Henri kaalus ja leidis, et asjal on jumet. Henri täitis riskiküsimustiku, andis kohtumisel riskiprofiili koostamiseks vajaliku taustinfo, kinnitas investeerimispakkumise oma allkirjaga ning seejärel sõlmiti leping ja pank investeeris suurema summa väärtpaberitesse, mis olid tõusuteel. See sobis kõigile – Henrile, pangale, portfelli- ja kliendihaldurile. Oktoobriks oli paberil portfelli kolksatanud 1,7 miljonit krooni kasumit. Väärtpaberiportfell oli täidetud tol ajal jõuliselt paberil kasvavate väärtpaberitega, kuid nagu hiljem selgus, mitte eriti likviidsetega. Nüüd on need, mis korvis alles, rämpsväärtpaberid, mille müügist pole mingit kasu, isegi kui keegi neid ostaks.

Insenerina on Henri aga üsnagi kalkuleeriv. Ta mäletas veel hästi eelmist börsikrahhi ja ei lasknud ennast lõpuni meelitada pangatöötajate lõdva käega tehtud grafitimaalingust, mis pakkus peaaegu lõputut teenimisvõimalust. Henri nimelt joonistas kodus graafiku, kus oli näha, kui palju tema raha teenib. Ühel päeval 2007. aasta novembris ta mõistis, et kasumijoon on hakanud liiga järsult tõusma, mingi ohukell hakkas helisema ning ta otsustas oma portfelli likvideerida. Talle piisas 1,7 miljonist kroonist küll. Henri võttis mobiililt kõne panka, oma kliendisuhete töötajale Viivile ja palus väärtpaberid maha müüa – kohe! Swedbankil on siin teine arvamus. Esiteks, kõik korraldused tuleb anda lepingus ettenähtud viisil ja korras ehk helistada tuleb määratud telefoninumbrile, kus kõned võidakse salvestada. Pank kinnitab, et seda kõnet ei ole tehtud.

Kindluse mõttes külastas mees ka panka ning kohtus Viiviga – ikka sama murega: portfell tuleb kiiresti likvideerida. Viivi lubas selle teate lahkelt Toomasele (nimi muudetud), investeeringute eest vastutavale isikule, edastada. Henri pani lauale ka paberi, kuhu joonistas vaba käega graafiku, mis tema enda jaoks oli just see põhjuste põhjuse ilmekas näide, miks on õige aeg väärtpaberiportfell maha müüa.

Mehe süda ei andnud aga rahu. Ta helistas uuesti oma kliendihaldurile ja küsis, kas kõik on ikka nii, nagu ta oli rääkinud. Viivi lohutas teda, julgustas ja palus, et ta astuks pangast taas läbi. Mees võeti pangas eriti südamlikult vastu. Henri kinnitas tema vastas istuvatele töötajatele veel kord oma veendunud otsust: väärtpaberitest tuleb lahti saada. Ja vestlus oli Henri mälu järgi järgmine:

Viivi: Millal soovite portfelli müüa?

Henri: Kohe.

V: Kui kauaks jääks siis raha deposiiti?

H: Üheks aastaks, siis on näha, mis turul toimub ja või toimuma hakkab.

Toomas: Kohe ei saa portfelli müüa.

H: Mis põhjusel?

T: Kohe saab müüa aktsiaid. Teistega läheb aega.

H: Kui kaua see aega võtab?

T: Jään vastuse võlgu.

H: Siis tuleb teha nii, et alustada aktsiate müügist ja seejärel ülejäänud.

Asi selge. Mees lahkus, süda rahul, tema teenistus pidi peagi liikuma tema kontole, põhisumma aga deposiiti, nii mees mõtles, kui ta oma koduste tööde juurde naasis.

Järgneva paari kuu jooksul detsembris ja jaanuaris kiikas Henri ikka ja jälle arvutist börsiliikumisi ja oli õnnelik, et taas oli ta suutnud olla targem kui turg. Börsid kukkusid peaaegu püstloodis. Ja ehkki pank saatis talle endiselt aruandeid, kus paberil tema raha sulas kui kevadine lumi, ei muretsenud ta eriti – eks pank teab, mida ta teeb, kui tahab riske võtta, eks võtku. Tema on oma otsuse ju pangale öelnud – müüge portfell ära.

Kole ülevaade

Tõehetk hakkas aga koitma 2008. aasta veebruaris, kui mees sai pangast portfelli liikumiste ülevaate, mis oli paberil sama kole kui paar eelmistki. Tema tähelepanu köitis nüüd juba tõsiselt fakt, et mitte ühtegi väärtpaberit ei oldud müüdud. Koos turu kukkumisega oli kokku sulanud ka tema raha. 1,7 miljonit krooni kasumit oli olematusse haihtunud. Lisaks vajus kortsu ka portfell ise. Müüdud polnud selleks hetkeks ühtegi väärtpaberit. Midagi oli valesti. Mees võttis siiski 8. ja 12. veebruaril panka kõne, sedakorda juba määratud numbrile. Ehkki mees vaevles viimase kõne ajal parajasti 39-kraadise palavikuga tõvevoodis, ei andnud 45 minutit pikk jutuajamine Toomasega talle mingeid positiivseid emotsioone. Toomas ei tahtnud vastata, miks ta ei ole portfelli müünud. See ei saanud olla võimalik, mõtles mees – kõned, käigud, protokollid… kõik peaks olema ju pangas fikseeritud, jäljed on ju olemas! Kas pank ei oska või ei taha neid lugeda?

Kuid selgeid vastuseid ta ei saanud: väärtpabereid ei oldud müüdud, portfell sulas ja pangatöötajad eitasid kõike.

Lõpuks kohtuti pangas ja lintide ülekuulamisel olid pangatöötajad tagasihoidlikud, rääkisid vähe ja kuulasid teraselt. Kõik laused, mis viitasid võimalikule käsule, vaidlustati ning lõpuks deklareeriti, et ükski moment ei viita otsesele käsule.

Ja nii oligi Henri selleks hetkeks ilma 3,1 miljonit kroonist ja loomulikult ka teenitud kasumist, mõistmisest ja lootusest. Mees siiski ei kaotanud usku, ehki aeg tiksus ja raha kadus.

Kogu 2008. aasta tegeles Henri oma õiguse tagaajamisega pangas. Ta otsis oma õigust kokkulepetest, et pank tunnistaks oma tegematajätmist ja kas või osaliselt korvaks talle tekitatud kahju.

Henri tegi lõpuks ettepaneku: lepime kokku, te ei saa ju eitada, et oli käsk müüa, lepime kokku, teie peate ju ka vastavalt lepingule kandma vastutust. Mees käis ülemuste juures, rääkis teiste hulgas ka Swedbank Privaatpanganduse tegevdirektori Vaiko Tammeväliga, kes tema sõnul talle kinnitas, et võime kaaluda eri leppeid. Henrile jättis ta koostööalti inimese mulje. Henri lahkus lootusega südames. Pank kommenteerib neid Henri sebimisi selliselt, et „kokku on privaatpanganduse tegevdirektoril ja kliendil olnud suurusjärgus kümme kohtumist, et ühiselt lahendus leida. Klient keeldus kõikidest panga ettepanekutest.

2009. aasta alguses andis aga Henri selge korralduse, et portfell tuleb likvideerida. Ja nii seda tegema ka hakati – müük kestis terve aasta, kahjum tiksus kaasa ja osa portfellist on siiani müümata – kes see rämpsu ikka nii väga osta enam tahab.  

Ja ei aidanud Henrit ka hilise­mad pöördumised Swedbanki presidendi ja tegevdirektori Michael Wolfi poole, palvega uurida, miks ikka ei fikseeritud tema kohtumisel öeldud palvet.  

Ühel hetkel ta mõistis, et asjale tuleb anda tunduvalt tugevam käik. Otsis advokaadi ja alustas ametkondlikku kirjavahetust.

Avalöök anti 26. ok­toobril 2009, kui pangalt küsiti otse, miks ei ole pank võtnud täita Henri väärtpaberite müügi korraldust 2007. aastal. Pank vastas üsna konkreetselt: mingit korraldust ei ole olnud. Pank kontrollis kõiki nende käsutuses olevaid materjale ja kinnitas Henrile, et Henri ei ole andnud „meie andmetel ühest korraldust müüa viivitamatult kogu panga poolt lepingu alusel valitsetav vara ning paigutada saadud rahalised vahendid deposiidile”. See vastus Henrit ei rahuldanud, sest ta oli enda teada andnud need käsud.

Toimus siseaudit

Henri koos advokaadiga alustas rünnakut ja nõudis siseauditi läbiviimist. Mis ka toimus. „Kinnitame, et sisejuurdluse tulemusena ei tuvastanud Pank töötaja poolset rikkumist,” seisis vastuses. „Paraku ei saa Pank konfidentsiaalse informatsiooni saladuses hoidmise kohustuse tõttu väljastada sisejuurdluse aruandeid.”

Kätte oli jõudnud 2010. aasta märts. Äkki hakkas pank pakkuma omapoolseid kompromisse – deposiidi eriintressi ja tasuta pangateenust. Samuti võimalust teha lisainvesteering, et pank võiks tema raha tulusalt ja tasakaalukalt investeerida veel viieks aastaks. Pank lükkab viimase väite ümber.

Lõppkokkuvõttes on Henri välja arvutanud ka tänaseni saadud kahju, nagu tema seda näeb: otsene kahju täitmata jäänud käsust – koos saamata jäänud intressidega 5,2 miljonit krooni. Puhas kahju oli 2007. aasta lõpust, 2008. algusest 3,5 miljonit, mille võrra langesid väärtpaberite hinnad perioodi jooksul pluss siis saamata jäänud kasum, mis oli käsu andmise hetkel 1,7 miljonit. Mees pakkus lõpuks pangale kompromissi: teeme nii, et jagame selle pooleks. Pank vastas eitavalt.

Ja mees lisab omaenese mürgikarikasse veel ühe piisa: „Kogu selle perioodi jooksul on nad minu raha pealt teenustasudena saanud üle 400 000 krooni…”

Henri on teinud avalduse ka finantsinspektsioonile, paludes muu hulgas vastust küsimusele, miks pank ülimalt olulisi otsuseid ei protokolli või muul viisil ei salvesta. Mees küsis seda finantsinspektsioonilt väga lihtsal põhjusel – pank oma kõrgete aukandjatega libises sellest vastusest liueldes üle, vastamata sisuliselt midagi.

Tõsi, finantsinspektsioon nõudiski välja dokumendid (keegi isegi ei tea, millised) ja oma pika ja keerulise kirja lõpupoole raputas Henri haavale lisaks ka soola. „Juhime tähelepanu, et varahalduse lepingu kohaselt on tegemist täisvolitusega lepinguga, kus klient on andnud Pangale õiguse ennast täievoliliselt esindada kõigis lepingu täitmist puudutavates küsimustes. /…/ teeb pank hallatava varaga seotud investeerimisotsused omal initsiatiivil ja kliendi täiendavat nõusolekut taotlemata. /…/ … kliendil on õigus anda pangale korraldusi hallatava vara käsutamiseks, ka kokkulepitud investeerimisstrateegiast kõrvalekaldumiseks. Tulenevalt eelpool toodust ei ole pangal kohustust teha kliendile ettepanekuid ega anda kliendile juhiseid kliendipoolsete otsuste langetamiseks.”

Henri ohkab: „Mitte sõnagi panga vastutusest raha kadumise suhtes, ebakvaliteetse investeerimisportfelli kokkupaneku kohta, liigsete riskide võtmise kohta, valitseva korralageduse kohta jne. Last but not least: „Finantsinspektsiooni hinnangul taandub antud vaidlus poolte poolt esitatud tõendite hindamiseks, mistõttu on teil õigus panga tegevusega mittenõustumise korral pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse.” Mis on muidugi õige ja riigilõiv on 320 000-eurose nõude korral 12 782 eurot.

Nii kaalub mees prokuratuuri poole pöördumist. Ja ometi on tal ikkagi veel osaliselt raha nendes õnnetutes väärtpaberites, mida ei ole õnnestunud realiseerida, Keegi ei tea, kas üldse õnnestub. Markantsemaid näiteid on miljoni krooni eest ostetud Kakumäe jahisadama võlakirjad, mille väärtuseks on pank veel tänavu hinnanud 82% turuväärtusest, kuid mille tegelikuks väärtuseks hindavad omanike ringi kuuluvad investorid 10%, kui sedagi. Tema rämpsportfellis, mille on soetanud talle Swedbank, on sellised kuulsate ettevõtete „alternatiivsed investeeringud” nagu Balti Kinnisvaraportfell (Eften Capitali fond) – turuhinnaga 78%, Metro Sporta Grostonas – 26% (Metro Kapitali suur kinnisvaraprojekt Riias), Balti Invest Grupi võlakirjad (BIG Pank) – 67% turuhinnaga… Kõik see on vaid paberil. Kui neid vaid saaks realiseerida… Niisiis: tegelik turuväärtus on neil ümmargune null.

Ja lõpuks tuleb märkida, et Eesti Päevalehe toimetuse inimesed kohtusid ka panga esindajatega ja palusid neilt selgitusi ning osapoolte jutu tõesuse hindamiseks näha sisejuurdluse ma­terjale ja näiteks töötajate kõneeristusi. Me püüdsime anda pangale võimaluse omapoolsete materjalide esitamiseks, mis nende seisukohta kinnitaks. Pank keeldus. See on ka üks põhjustest, miks ma selle kirjatüki avaldan – panemata kummagi osapoole väiteid kahtluse alla, on siin täna tegu sõna-sõna-vastu-olukorraga. Henri raiub kui rauda, et tema käskis oma portfelli maha müüa, ja pank väidab sama kaljukindlalt vastu, et ühtegi sellist korraldust pole tulnud. Ometi on kaalukauss alati kaldu raskema poole. Mistõttu, kui võimalik, tuleb alati toetada kergekaallast, kuid loomulikult – erapooletult.

Väljavõtteid kliendi ja panga vahelistest telefonikõnelustest

•• Ka siin tuleb ääremärkusena öelda, et klient sai need väljakirjutised enda kätte alles pärast seda, kui oli alla kirjutanud konfidentsiaalsuslepingule, mille rikkumine oleks talle kaasa toonud 100 000 krooni suuruse trahvi. Nüüdseks on klient selle lepingu ühepoolselt tühistanud, pank on sellega nõustunud.

8.02.2008

•• Henri: … Tähendab, samasugused tootlused olid kümme aastat tagasi, täpselt samasugused ja lõpuks enam ei saanud midagi teha. Aga kui õigel ajal panna stopp ja siis vaadata, mis toimub. Tekkinud raha panna deposiidile ja selle tulemus on see, et saab asja jälgida ja midagi ei lähe kaduma uuesti sellest, mis on juba teenitud.

•• Viivi: Mhm. Ega see selles mõttes ei ole raske, et see on kõik tehniliselt lihtsalt teostatav. Lihtsalt, ütleme, et kuna Toomas räägib täpsemalt, nende nägemus ei ole muutunud ja globaalne majanduskasv ei ole aeglustunud, kui USA välja arvestada. /…./

•• H: … Aga ma veel kord ütlen seda, et minu isiklik seisukoht on selles, et kui me eeldame selle aasta tootlikkust 10% ja kui ta on 15–20%, siis tuleb kindlalt vajutada stopile ja ruttu ära teha, sellepärast see on ammu täis. /…/

•• V: Jah.

•• H: See moment tuleb ära tabada ja seda teha, aga no ma saan aru, et ma pole üksi pangas.

•• V: See ei ole keeruline, et tehinguid saab pangas kiiresti anda. Eks Toomas ise räägib, miks ta nii otsustas, nii tegi.

12.02.2008

•• H: Tähendab, asi on selge, et asi on otsuse vastuvõtmises ja see arvatavasti selge ja noh kõva otsuse vastuvõtmine, mis tuleb teha, ja ma juba ütlesin, aga ma tahan veel kord korrata, et no selle teemaga olen ma kogenud juba kümme aastat tagasi ja nüüd läheb täpselt sama moodi, mul ei ole selle pärast, noh, usk kaob ära, et ei kuulata minu sõnu. Aga ma ootan selgitusi.

•• Toomas: No kui me novemb­ri koha pealt kohtusime, siis tuli ju detsember otsa, mis oli suhteliselt ilus kuu ja selle tulemusel ei ole põhjust, et peaks mingit paanikat tulema.

•• H: Ei ole paanikat, ei olegi. Aga kui otsus on öeldud, siis peab mõtlema selle peale, et on… Tä­hendab, see minu otsus oli tookord, et ma sain aru, et asi läheb sama rada, ja noh nüüd on see rada käidud ja läheb sama rada, et mul… Ma ei tea, mis praegu… mul ei ole neid andmeid käes, aga tu­leb sellise summa pealt miinuses­se min­na… no see on ikka minu meelest väga mööda. Et kuidas sa selgitad asja mulle, seda, et ma oleks rahul?

•• T: Telefoni teel on seda võib-olla raske teha.

•• H: Asi pole telefonis, asi on põ­himõttes. /…/ … aga asi on mi­nu meelest põhimõtteline küsimus, et kui on teatud otsus olemas…

ja noh, mina olen lootnud sinu peale ehk panga peale.

•• T: Ma küsin sinu käest üle seda, et kas sul on plaanis see leping meie­ga ära lõpetada või jätkata sellega edasi… sellest sõltub, mida me…

•• H: Sina küsid minu käest praegu täitsa valesti sellepärast, et sinu küsimus on praegu ettepanekut teha minule, et mis saab edasi, et kuidas see asi uuesti plussi viia… mitte seda, mis ma teen, kas ma lõpetan lepingu...

Tegu on kahetsus­väärse juhtumiga

Tegemist on kahetsusväärse juhtumiga, mille lahendamisega on tegeletud panga kõige kõrgemal tasandil. Klient on esitanud panga aadressil äärmiselt tõsised süüdistused ning oleme kasutanud kõiki võimalusi jõudmaks selgusele kliendi poolt esitatud väidete tõesuse osas.

Kliendiga sõlmiti 2007. aasta veebruaris varahalduse leping, mis annab pangale täisvolitused väärtpaberiportfelli juhtimiseks, kuid ei luba garanteeritud tootlust. Klient volitas panka tegema investeerimisalaseid otsuseid panga äranägemisel kliendi mis tahes sekkumiseta. Soovi korral on sellist lepingut võimalik loomulikult ka lõpetada, kuid alati peab arvestama võimalike tagajärgedega, mh volituse alusel koostatud portfellis sisalduvate varade realiseerimise küsimusega. Enne lepingu sõlmimist ning investeerimisstrateegia määramist viidi nimetatud kliendi, nagu ka iga teise kliendi osas läbi põhjalik profileerimine. Hindamise käigus täitis klient muuhulgas riskiküsimustiku. Selle ning muu kliendi poolt pangale antud teabe alusel pandi paika kliendile sobiv investeerimisstrateegia. Vastavalt sellele strateegiale tehti ka investeerimisalased otsused. Koostatud investeerimispakkumise ja kliendi riskiprofiili sobivust kinnitas klient oma allkirjaga. Kliendi profileerimise juures võeti arvesse kliendi väiteid põhjalikest finantsturgude alastest teadmistest ja investeerimise ajahorisonti, milleks oli viis aastat ning klient kinnitas sealjuures, et ei soovi enne viie aasta möödumist raha välja võtta. Pikka investeerimishorisonti kinnitas klient kirjalikult ka pärast lepingu sõlmimist.

Klient esitas pangale esimese ametliku avalduse korralduse täitmatajätmise osas alles 2009. aasta sügisel, kus klient väitis, et andis telefoni teel korraldused varade müügiks 2007. aasta novembris ja 2008. aasta jaanuaris. Hiljem finantsinspektsioonile esitatud kaebuses väitis klient, et andis korralduse 2007. aasta novembri keskel toimunud kohtumisel. Käesolevas artiklis väidab klient, et käis 2007. aasta novembris kaks korda pangas korraldust andmas ning andis lisaks korralduse telefoni teel. Need väited on vastuolulised.

Seoses esitatud pretensioonidega on läbi viidud põhjalik sisejuurdlus, mille tulemusena ei tuvastatud, et antud juhul oleks keegi panga töötajatest rikkunud kliendiga sõlmitud lepingust või panga siseregulatsioonidest tulenevaid nõudeid. Samuti ei ole klient andnud pangale korraldust varade müügitehingute teostamiseks. Kõik toimunud tehingud on tehtud lähtuvalt panga ja kliendi vahel sõlmitud kokkulepetest. Olukorrale andis sõltumatu hinnangu finantsinspektsioon, kes ei tuvastanud pangapoolseid rikkumisi. Erinevad kliendi poolt esitatud ametlikud avaldused on vasturääkivad ning pangal pole võimalik tõendada sündmusi, mis pole kunagi aset leidnud.

Koostöös kliendiga on otsitud lahendusi, kliendil on võimaldatud tutvuda kogutud tõenditega ning tehtud sõltumatu osapoole, finantsinspektsiooniga koostööd olukorra hindamiseks. Kõik pakkumised on tehtud soovist hoida kliendisuhet, vaatamata finantskriisist põhjustatud kaotusele. Paraku pole pangal võimalik hüvitada kliendi poolt teadlikult võetud investeerimisriski. Pank on täpselt jälginud kliendiga sõlmitud lepingut, sise-eeskirju ja seadust.

Kommentaar

Analüütik

tagasihoidlik ja seega nimetu

Portfelli analüüsides hakkas peamiselt silma kaks olulist tavapärasest erinevat tegurit.

Esiteks, maailma regioonidest olid kõrge kaaluga esindatud Kesk- ja Ida-Euroopa ning Baltikumi regioon. Selles piirkonnas oli buumi ajal finantsturgude kasv keskmisest kiirem, kuid kiirem oli ka kukkumine kriisi ajal. Seetõttu oli ka portfelli riskiaste keskmisest kõrgem.

Teiseks oli portfellis palju ebalikviidseid investeeringuid, näiteks kinnisvaraga seotud väärtpaberid ning Baltikumi ettevõtete võlakirjad. Sel juhul sõltub väga palju sellest, kuidas varahaldur on investorile portfelli juhtimise teenust müünud. Kui on räägitud vähemalt viieaastasest perioodist ning väga pikaajalisest investeerimisest, siis võib ebalikviidsemate instrumentide kasutamine olla õigustatud.

Kui investor siiski ei ole nii pikaajalise investeerimisega nõustunud ja/või on avaldanud soovi varade kiiremini realiseerimiseks, siis oleks pidanud kasutama likviidsemaid instrumente.

Tuleb arvestada, et 2008. aastal oli maailma finantsturgudel sedavõrd raske aasta, et väärtuses langes enamik finantsinstrumente. Kuid probleemiks oli paljudel juhtudel ka see, et kui finantsinstrumente (või portfelli juhtimist) müüs finantsasutus, siis tutvustati rohkem tuluvõimalusi, riske ei toodud piisavalt välja.