Puhkus on Põhjamaade majandusedu võtmekomponent
Soome kuuekuisel EL-i eesistujaajal 2006. aastal külastas riiki sadu ajakirjanikke. Neist paljud esitasid ühtesid ja samu küsimusi. Miks on Põhjamaad üleilmsete konkurentsivõime tabelite tipus? Miks ei ole korruptsiooni? Miks on põhjamaine koolisüsteem nii hea?
Nüüd, mil Saksamaa on eesistujarolli üle võtnud, võib olla õige aeg paljastada Põhjamaade edu saladus.
See ei ole maksusüsteem. Sel ei ole midagi tegemist avaliku sektori ega Skandinaavia heaolumudeliga. Tegu on kultuuriga. Tegu on protestantliku puhkuse-eetika esilekerkimisega.
Max Weber lõi “protestantliku tööeetika” enam kui saja aasta eest. Selle mõtteks oli, et protestantlik religioon, iseäranis kalvinism, mängis olulist osa kapitalismi arengus. Elus edu saavutamises nähti jumala poolt äravalituse märki. Sajandite jooksul kujunes kõva töö kultuurinormiks ja kaotas seose religiooniga.
Põhjamaad – Taani, Soome, Island, Rootsi ja Norra – ei ole kalvinistlikud. Enamik inimesi on siin luterlased ja mitte kuigi usklikud. Kui külastada pühapäevase teenistuse ajal kohalikku kirikut, on see tõenäoliselt peaaegu tühi.
Põhjamaised inimesed ei tööta ka praegusel ajal eriti kõvasti. Viie Skandinaavia riigi elanikud töötavad vähem tunde aastas ja vähem aastaid elus, kui jaapanlased, ameeriklased, sakslased või peaaegu keegi muu. Sellest hoolimata on nad edukad: Soome, Taani ja Rootsi kuuluvad üleilmsete konkurentsivõime tabelite esiviisikusse. Kaks sabassörkijat, Norra ja Island, kuuluvad esimese 15 sekka.
Kuidas saab protestantlik tööeetika selgitada Põhjamaade edu? Vastus on, et skandinaavlased suhtuvad puhkusesse sama tõsiselt kui töösse. Töö ja eraelu tasakaalu loetakse sama oluliseks kui kunagi kõva tööd. Nüüdisajal peetakse töö ja eraelu head tasakaalu märgiks äravalitute sekka kuulumisest. Teisisõnu: protestantlikku tööeetikat täiendab protestantlik puhkuse-eetika.
Kella nelja-viie ajal koju
Põhjamaine suhtumine töösse ja puhkusesse saab selgeks, kui rääkida siin töötavate välismaalastega. Tampere ülikooli teadlaste värske uuring paljastas, et Soomes töötavad välismaised info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ala töötajad peavad siinse elu kõige meeldivamaks küljeks töö ja eraelu tasakaalu. Nagu üks töötaja ütles: “Siin nad tõesti ootavadki, et sa lähed koju nelja või viie ajal!”
Kuid nad ootavad sult ka efektiivsust. Soome töökohtades on märksa vähem loba ja suhtlust kui teistes riikides. Rootsi kontorites räägitakse enam. Kuid tegu ei ole laisa mulaga. Suhtlemisega püütakse luua konsensust tulevaseks tegevuseks.
Igaüks ei lähe koju kell viis. Nii mõnigi skandinaavlane töötab kaua. Kuid pikad tööpäevad ei ole kultuurinorm, nagu paljudes teistes riikides. Valdav kultuurinorm on tööl efektiivne olemine ja piisava puhkeaja jätmine.
Kõigis Põhjamaades töötavaid tegevjuhte hõlmanud Soome–Rootsi ühisuuring näitas, et puhkust hinnatakse enim Norras, kus “inimesed lähevad mägedesse, kui nad arvavad, et on kulutanud tööalasele probleemile piisavalt aega, hoolimata sellest, kas probleem on lahendatud või mitte”. Samas, norralased võivad seda endale lubada. Nagu üks ekspert ütles, “läheb perfektse põhjamaise mudeli loomiseks vaja Soome koolisüsteemi, Rootsi pensionisüsteemi, Taani paindlikku tööturgu ning Norra naftat ja gaasi”.
Loodusearmastus ei tähenda, et põhjamaised inimesed suhtuks töösse huvitult. Tõepoolest, tõsine suhtumine töösse on osa vanast protestantlikust tööeetikast, mis ei ole kuhugi kadunud isegi siis, kui inimesed hakkasid vähem tunde töötama.
Kuidas me teame, et töö ja eraelu hea tasakaal on Põhjamaade edu võtmekomponent? Tegelikult me ei teagi. Võib-olla on skandinaavlased edukad sellest hoolimata, et veedavad nii palju aega oma perekonna ja hobide keskel. Võib-olla on lühikesed töötunnid tulevase allakäigu esimene märk.
Mis pidi seda ka vaadata, on Põhjamaad näidanud, et edu on võimalik saavutada ilma ohverdamata pikki suvepuhkuseid ja muretuid nädalalõppe. Sellistena pakuvad nad lootust maailma rügavatele massidele. Kas see edu ka tulevikus jätkub, on iseküsimus.
Copyright The Financial Times Limited 2007, tõlkis Erik Aru
Autorist
•• Risto E. J. Penttilä on mõttekoja Elinkeinoelämän Valtuuskunta (EVA) direktor. 1990-ndatel juhtis ta praeguseks laiali läinud liberalistlikku Noorsoomlaste parteid ning oli parlamendi liige. Ta on kaitsnud filosoofiadoktori kraadi Oxfordi ülikoolis, kraadieelõpingud sooritas Yale’i ülikoolis.
•• EVA esimene juht oli 1975–84 diplomaat Max Jakobson. Põhjamaist heaoluühiskonda kriitilise pilguga vaagiva EVA nõukogu esimees on praegu Jorma Ollila.
