Samal päeval kui Venemaa president Vladimir Putin triumfeeris Kremlis sadadele ajakirjanikele antud mitmetunnisel pressikonverentsil, arvustas tema äsja ametist lahkunud nõunik Illarionov Peterburis rängalt Venemaa majanduse väljavaateid.

Illarionov näitas teaduslike meetoditega, et tülikana näiv parlamentaarne riigikord sobib majanduskasvuks paremini kui tegusat muljet pakkuv ainuvõim.

?? Miks lahkusite Kremlist ajal, kui Venemaa rikkus ja mõjukus näib iga päevaga kasvavat?

Jälgime Venemaa muutmist ülitsentraliseeritud ja korporatiivseks riigiks, kus majanduspoliitika kvaliteet teeb vähikäiku.

Tänapäeval kuulutatakse üpris jõuliselt arvamust, et majanduskasv ja demokraatlikud vabadused pole omavahel tingimuslikult seotud.

Minule aga kõlab väide, et poliitiliste ja demokraatlike vabaduste piiramisest hoolimata võib majanduskasv olla tagatud, täiesti uskumatuna.Sadade riikide uurimine tõestab hoopis vastupidist. Kodanikevabaduste piiramisega kaasnevad varem või hiljem ka majanduslikud kaotused, mis toob kaasa elanike elatustaseme languse.

Senikaua, kui minu ametikohal oli võimalik nendele protsessidele vastu töötada ? kuue aasta jooksul ?, ma tegin seda. Kui selgus, et vastupidiselt minu jõupingutustele need muutused mitte ainult ei jätku, vaid kasvavad varasemast suuremates mastaapides ja palju raskemate tagajärgedega, siis tegin lihtsalt hügieenilistel kaalutlustel järelduse, et parem on lihtsalt ära minna.

?? Mida te peate silmas korporatiivsuse all, kui president Putin rõhutab, et juhindub üksnes seaduse üleimuslikkusest?

Korporatiivsus tähendab õiguste ja võimaluste erinevust ja diskrimineerimist. Ühed inimesed on omad ? naši ?, kellele samade seaduste korral on lubatud asjad, mille eest võõrad pannakse vangi. Kusjuures jagamine omadeks ja võõrasteks toimub samuti täiesti arusaamatutel alustel.

Sakslane Schröder, kes pole isiklikult Venemaale mingisugust kasu toonud, tõsteti meie tähtsa gaasiprojekti etteotsa. Venelane Hodorkovski, tänu kellele voolas Venemaale suuri summasid, pandi aga vangi.

?? Miks kritiseerite, kui president Putin väidab, et tema valitsemise ajal on vaesuses elavate inimeste hulk Venemaal vähenenud kiiremini kui kunagi varem?

Putin räägib absoluutset tõtt. Heaolu kasvu põhjustavad kaks peamist tegurit: majanduspoliitika kvaliteet ja välismajanduslik konjunktuur.

Viimasel kuuel aastal näeme ühiskonna ja poliitika kvaliteediindeksite pidevat langust. Samal ajal välismajanduse konjunktuur lööb üha uusi rekordeid. Need üha uuenevad rekordid katavad kinni majanduspoliitika kvaliteedi halvenemise.

Nafta hind kinkis eelmisel aastal meie majandusele 15 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Kuid meie majandus tervikuna kasvas vaid kuus protsenti.

Näiteks Aserbaid?aanis oli eelmisel aastal majanduskasv 24 protsenti, kusjuures mõlemad riigid valdavad sarnaselt nafta- ja gaasivarusid.

?? Millega seletate, et vastupidiselt varasematele aastatele, kui venelased olid agarad majanduspõgenikud, on nüüd hoopis mitme naaberriigi kodanikud leidnud Venemaal tee ettevõtetesse?

Naaberriikidest sõidetakse meile tööle, sest dollarivääringus on siin palgad kõrgemad. Jääb mulje, et elame hästi, sest oleme nii head. Kuid tegelikult elame hästi, sest meil on nafta ja gaas.

Kuue aastaga on naftahinnad kasvanud ligi kuus korda. Selle aja jooksul on riiklik kogutoodang kasvanud 180 miljardilt dollarilt 660 miljardini. Vaid poole sellest annab reaalmajanduse kasv, ülejäänu tuleb hindade ja palkade tõusu arvelt.Kui lahutate meie majandustulemustest nafta ja gaasi osatähtsuse, siis näete, et me ei kasuta välismajanduse konjunktuuri oma kasuks, vaid lihtsalt sööme selle ära.

Kui 1998. aastal naftahinnad ootamatult kümne dollarini langesid, selgus, et elame vaeselt ja on vaja palju ning hoolega töötada, et üldse elatist teenida.

?? Kas siis naftalt ja gaasilt teenitud raha teeb inimesed vähem õnnelikuks kui mõni muu edukas sissetulek?

Loomulikult läheb energiaäri raha uutele tarbekaupadele, ehitusse, mistõttu hakkame paremini elama. Kas hakkasime selle pärast paremini tööle? Ei. Lihtsalt maailma majandus saatis mullu tänu hindade tõusule meie suunas teele veel ligi 130 miljardit dollarit.

Küsimus on selles, et selline heaolu kasv ei kesta igavesti. Eelmise sajandil, 1970.?1980. aastatel toimus Nõukogude Liidus seesama efekt. Algul see üllatas inimesi, kuid viie aasta pärast näis juba tavalisena.

Ja kui viimane inimene valitsuses hakkab uskuma, et nüüd on meil heaolu igaveseks, siis kõik see lõpebki.

?? Kui suureks peate võimalust, et demokraatia alge jääb Venemaal ellu?

Demokraatlikud institutsioonid arenevad ja elavad edasi vaid siis, kui eksisteerib majanduslik konkurents. Majanduse riiklikku monopoliseerimist demokraatia üle ei ela. Meil sõltub demokraatia areng sellest, kas detsentraliseeritakse majandusarengu võtmeala energeetika. Praegu on demokraatia üleelamise võimalused meie maal nõrgestatud.

Maailmas pole ühtegi maad, kus oleks toimunud energeetikasektori natsionaliseerimine ja oleks säilinud demokraatia. Praegu jälgime demokraatia dessandimeetodil importimist Iraaki. USA poolt sinna paigutatud vahendid ületavad Iraagi riiklikku kogutoodangut mitu korda.

Seni kui Iraagi naftatööstus jääb riigi omandisse, seal demokraatiat ei tule. Seal, kus nafta annab põhiosa majandusest, sõltub riigi käekäik sellest, kes seda kontrollib.

Venemaa on nüüd suhteliselt normaalsest olukorrast pöördunud Iraagi teele. Anname sellega arenguinertsi kümneteks aastateks ette. Sest iga järgmine president tegeleb tahes või tahtmata üksnes naftasektori kontrollimisega.

?? Kui aga Venemaa läheb nüüd hoopis seda teed nagu Norra, kus energeetikakompaniid kuuluvad samuti riigile?

Norra riik vähendab järjekindlalt oma osalust nii Statoilis kui ka Norsk Hydros. Kuid see on vähetähtis asjaolu kõrval, et üle poole Norra naftavarudest jagatakse eraettevõtete vahel.

Need riigi osalusega ettevõtted töötavad nagu eraettevõtted, kes alluvad oma juhtimises aktsionäridele. Norra peaminister ei anna telefoni teel nendele ettevõtetele korraldusi ja nad ei katkesta tarneid näiteks Rootsile.

Meie president ütles alles hiljuti, et energeetikaettevõtted peavad toimima riiklikus sektoris. Planeedi ajaloos pole ühtegi näidet, kui selline poliitika oleks andnud suurepäraseid tulemusi.

?? Kuidas selgitada, et Ameerika Ühendriigid on saavutanud maailma majandusmootori maine just presidentaalse riigikorraga?

Ameerika Ühendriikides valitsev süsteem on vormiliselt presidentaalne, kuid oma protseduuride ja võimu otsustustele seatud takistuste ja vastukaalude poolest on ta sisuliselt parlamentaarne.

?? Milles seisnesid teie erimeelsused Venemaa energeetikaettevõtte RAO EES juhi Anatoli Tšubaisiga, keda ometi peetakse turumajanduse ideede kandjaks ja Venemaa reformijaks?

Peab andma au Tšubaisile, kes on suurepärane mainekujundaja. Kui kuus aastat tagasi algas Venemaa energeetikareform, siis selle peamiseks põhjenduseks oli uute võimsuste rajamiseks investeeringute juurdetoomine.Ettevõtte juhid väitsid, et 2010. aastaks kaasatakse 60 miljardit rubla kodu- ja välismaiseid investeeringuid.

Reformi kuuendal aastal võib küsida, kui palju on välisinvesteeringuid tulnud. Vastus on lihtne ? null. Mitte sentigi.

Kuid täiesti möödapääsmatute investeeringute asemel jagatakse Venemaa elanikelt korjatud vahendid projektidele, mis on huvitavad riiki valitseva korporatsiooni liikmetele. Samal ajal, kui just elasime üle õnnetuse Moskva Tšagino alajaamas, ei lähe ükski investeering meile kõige tähtsamatesse sõlmedesse.

Investeeringud lähevad hoopis Dnestri-äärse vabariigi ja Gruusia elektrijaamade ostmiseks. Me ehitame elektrijaamu Armeenias, Tad?ikistanis.

Viimane projekt, millest ettevõtte juht teatas, ületab üldse kõik ettekujutused. Me hakkame eksportima elektrienergiat Põhja-Koreasse, milleks ehitatakse uus elektrijaam. Samal ajal, kui külma tõttu lubatakse vähendada tarneid Moskvasse ja Moskva oblastisse, räägitakse elektri ekspordist Iraaki ja Pakistani.

?? Võib-olla on siiski tegemist mööduva nähtusega, mida on vaja vaid korra loomiseks majanduskaosest väljuval Venemaal?

Našism ja korporatiivsus on väga nakkavad nähtused, mis tõmbavad inimesi kaasa, korrumpeerivad inimesi. Veel kaks aastat tagasi, kui algas Jukose juhtum, küsiti kõikjalt: kas see on erand? Vastati, et see on erand ja rohkem midagi sellist ei juhtu.

Aga saabus 2005. aasta uute kampaaniatega. Kui küsida, kas nüüd on kõik lõppenud, siis kes praegu usub, et asi piirdub sellega? Läheme mööda teed, mis likvideerib võimalused majanduskasvuks ja elanike heaolu paranemiseks. Need maad, kes on varem seda teed käinud, on OPEC-i maad, Venezuela, Liibüa, Iraak, Iraan, Saudi Araabia, Tšaad. Nüüd oleme ühinemas selle suurepärase seltskonnaga.

?? Millist kandepinda võivad teie ideed Venemaal leida?

Hodorkovski sõitis mööda Venemaad ringi ja rääkis, et parlamentaarne riik oleks majanduslikult palju efektiivsem kui presidentaalne. Pärast seda, kui ta kinni pandi, on inimesed selle idee levitamisel palju ettevaatlikumad. Ma ei tee siin poliitilist kihutustööd, vaid tutvustan uurimuse tulemusi.

Teesid

* Olukord Venemaal: võim koondub ühe korporatsiooni kätte, nn našism.

* Venemaad ohustab kultusfilmi ?Brigaad? väärtuste kandumine ühiskonda.

* Riiklikud projektid seatakse moderniseerimisest tähtsamaks.

Venemaa presidendi majanduskriitik

?? Andrei Illarionov (44), keda lääne majandusringkondades peetakse Venemaa üheks helgemaks peaks, valmistas oma tagasiastumisega Vladimir Putinile kibeda uusaastakingi.

?? Illarionovi arvamusi peetakse väga mõjukaks. Ta kavatseb Venemaa poliitikat analüüsides uuenduslikult tõestada, et vastupidiselt tunnustatud visionääri Francis Fukujama seisukohtadele määrab just demokraatia ja vabaduse aste ühiskonna majandusliku arengu väljavaated.

?? Putin kaotas Venemaa liberaalsete majandusreformide sümboliks peetud mehe just samal ajal, kui ta asus juhtima maailma juhtivate suurriikide ümarlauda G8.

?? Liberaalsete vaadetega Illarionovi koostööd Putiniga peeti senimaani märgiks, et Venemaa liigub õigel teel.

?? Nüüd taandus Illarionov 2000. aastal enda poolt asutatud Majandusanalüüsi Instituudi seinte vahele, mille presidendina saadab võimu suunas uusi kriitikanooli.

?? Illarionov aitas ligi kümme aastat kujundada Venemaa majanduskurssi, kuid oli samal ajal üks innukamaid Kremli kritiseerijaid.

?? Teda peetakse ühetaolise tulumaksumäära kehtestajaks Venemaal. 1998. aasta finantskriisi päevadel kutsus just Illarionov rubla devalveerima.

?? Kui Putin edutas Illarionovi kuus aastat tagasi oma majandusnõunikuks, astus Illarionov vastu riigi sekkumisele majandusse.

?? Võib pidada Illarionovi teeneks, et Putin kinnitas mullu detsembris seaduse, mis lubab müüa 49 protsenti juhtiva gaasimonopoli Gazprom aktsiatest välisinvestoritele. Samuti läheb ligi kolmandik Jukose alla neelanud Rosnefti aktsiatest avalikult müüki. Rosneft registreerus selleks tehinguks Londoni börsil.

?? Kuid Illarionovi käsitluses töötab Venemaa alla oma võimete ning on majanduskasvu seisukohalt sisse lülitanud hoopis tagurpidikäigu.

?? Selle näiteks võib tuua Venemaa tõenäoliselt tuntuima autotootja Avtovazi, mis taasnatsionaliseeriti mullu novembris riiklikule relvaekspordifirmale Rosoboronoeksport.

?? Illarionov kummutab oma kriitikaga Putini väited, et samal ajal, kui ajakirjanduses ja ühiskonnaelus keeratakse kruvisid koomale, jätkuvad majanduses liberaalsed reformid.

?? Kuid lääneriike jätab Illarionovi ohupasun ükskõikseks, sest Venemaa gaasi ja naftat vajatakse praegu rohkem kui abstraktsena tunduvaid arutlusi demokraatiast ja vabadusest.

Kommentaar

Illarionov sõidab nurgad sirgeks

Erik Terk, Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi direktor

Tunnen Illarionovit juba küllalt kaua, ka personaalsel tasandil, ja ei suuda jätta imestamata, kuidas tal õnnestus nii pikka aega säilitada Putini nõuniku kohta. ?Puhta vuugiga turuliberaal?, kes on propageerinud Venemaad hasartselt kui midagi USA metsiku lääne analoogia taolist Euraasias, kusjuures seda mõisteti täiesti positiivselt väärustades. Andrei kiituseks peab ütlema, et ta vähemalt ei asunud ?liberaalse impeeriumi? nimelise hobuse apologeediks. Osa Vene parempoolseid nägi taolises perversses sõnaühendis oma viimast šanssi.

Illarionov sõidab poleemiliselt ?nurgad sirgeks?. Põhilises on tal aga õigus. Esiteks selles, et Venemaa on liikunud selgelt korporatiivset tüüpi majanduse suunas. Ega oligarhide konglomeraadid polnud muidugi demokraatia õied, nad olid loodud altkäemaksude ja riigiaparaadiga kokkumängu teel. Teiseks, see protsess on teistele riikidele, sh ka meile ohtlik.