Puust ja punaseks: Putini Venemaad ootab ees väga raske aeg
Ei ole raske mõista, miks Venemaal on probleeme. Putini võimu all on Venemaa ajanud riigi- ja semukapitalismi poliitikat, lisaks tegeletakse ka protektsionismiga. See kõik on viinud majanduse stagnatsiooni.
Teiseks on Venemaa tegutsemine Ukrainas neile kaasa toonud väga tõsised majanduslikud sanktsioonid, mis on peatanud välisraha sissevoolu ning vähendavad investeeringuid ning kasvu veel aastateks.
Kolmandaks on läbi ülemaailmne buum ning nafta hind on lõpuks kukkumas. Turud toodavad jätkuvalt üle ning seega ei ole märgata naftahinna languse pidurdumist.
Tähelepanelik arvude analüüs räägib aga selget keelt. 6. novembril andis Bloomberg teada, et Venemaa kasutatav rahvusvaheline reserv on vaid 244,5 miljardit dollarit. Tol artiklil oli tõepõhi all, kuid tänaseks on olukord juba veelgi hullemaks läinud.
Nii Venemaa Keskpank kui ka riigi rahandusminister avaldavad detailset statistikat reservi kohta ning tegemist on läbipaistva ja usaldusväärse hinnanguga, kuid siin on mõned olulised agad. Nende hinnangul oli Venemaa kogu välisreserv 421 miljardit dollarit. Seisuks siis 7. november. See tundub piisavalt suur summa. Kuid veel 31. oktoobril 2013. aastal oli reservi suurus 524 miljardit. See tähendab, et aastaga on kadunud 103 miljardit.
Summat peab aga veel tuntavalt kohendama. Nimelt on osa sellest rahast kullas, mille väärtuseks on 45 miljardit. Lisaks on 12 miljardit hoiul Rahvusvahelises Valuutafondis ja seda summat saab välja võtta vaid kindlatel tingimustel. Seega lahutame 421 miljardist esmalt 57, mida riik vajadusel kohe kasutada ei saaks. Järgi jääb 364 miljardit.
Teine suur probleem on see, et Venemaal loetakse reservi hulka ka kahe riikliku investeerimisfondi hallatav raha. Justkui saaks Venemaa Keskpank seda vajadusel kohe kasutada. See ei ole aga nii lihtne, kuna need fondid kuuluvad rahandusministri haldusalasse ning nende kasutamiseks on vaja valitsuse luba. Putini Venemaal ei pruugi see iseenesest raske olla, kuid ei ole sugugi kindel, et Putin soovib neid kaht fondi tühjaks pumbata.
Esimene neist fondidest, kus on 82 miljardit dollarit, on põhikirja järgi määratud olema riikliku pensionisüsteemi tagatiseks, et tagada selle pikaajaline toimimine. Tegelikkuses kasutatakse seda raha aga erinevate infrastruktuuriprojektide puhul. Rosnefti juht Igor Setšin tahab sellest potist näiteks 49 miljardit, et refinantseerida kulukat TNK-BP naftafirma ostu. Seega ei saa seda fondi pidada reserviks, mida kasutada saab. Lahutame ka selle maha ning alles jääb 282 miljardit dollarit.
Siis on veel ka teine fond - Reservifond, mil mahuks 90 miljardit dollarit. Selle eesmärk on paberil järgmine:
„See on osa riigieelarvest. Selle mõte on tagada vajalik finantseering riiklike kulude katteks ning seda saab kasutada eelarve stabiilsuse saavutamiseks, kui nafta ja gaasi hinnad langevad."
Tegelikkuses on suur osa sellest summast deponeeritud riiklike pankade poolt ja neid ei saa kasutada. Seda fondi ei saa pidada selliseks reserviks, mida koheselt kasutada saaks. Lahutame sellegi üldisest summast maha ning järgi jääb 192 miljardit dollarit.
Miks on see summa ohtlikult väike? Reserve peab mõõtma võrdluses riigieelarve tasakaalu ning riiklike väliste kohustustega. Reservi miinimumstandard on riikide puhul selline, et see peab võrduma kolme kuu impordiga. 2013. aastal oli Venemaa import 341 miljardit dollarit, mis tähendaks, et reserv peaks olema 85 miljardit. Venemaa ületab selle mängleva kergusega. 2014. aastal on aga import kõvasti kukkunud.
Venemaa ettevõtlussektoril on välisvaluutakohustusi umbes 150 miljardi dollari eest aastas. USA ja Euroopa sanktsioonid tähendavad, et ettevõtetel ei ole erilisi võimalusi refinantseerida. Ainus leevendus on eelarve ülejääk, mis on tõenäoliselt 60 miljardit dollarit.
Pilt muutub murettekitavaks siis, kui vaadata Venemaa lähitulevikku. Aastaga väheneb Venemaa välisreserv eeldatavalt ligi 90 miljardi võrra (välised kohustused 150 miljardit miinus eelarve ülejääk 60 miljardit). Seda juhul, kui ei juhtu midagi erakordset. See jätab kasutatavate reservide mahuks 2015. aasta teises pooles umbes 100 miljardit dollarit, mis siiski kataks umbes nelja kuu impordi.
Aga võtame siia juurde Venemaa riigivõla, mis oli juulikuus 730 miljardit dollarit. Riiklik sektor ei suuda võlgu refinantseerida ning erasektor tahab oma välisvaluutas võlad tagasi maksta võimalikult kiiresti, sest rubla kukub aina. Situatsiooni näib kaardimajana, mille ohud on lähiminevikust nii hästi teada. Jutt käib 1998. aasta kriisist. Kõik, kes teavad midagi rahvusvahelistest riskidest saavad aru, et võimalikult kiiresti on vaja rubladest lahti saada ja ka raha Venemaalt välja viia. Ning paljud teevadki seda. Venemaa Keskpank on eeldanud, et sel aastal lahkub riigist kokku 120 miljardit dollarit.
Kompetentne Venemaa Keskpanga juhtkond teab väga hästi, milline on olukord. Nad on agressiivselt tõstnud interssimäärasid, kuid see kõik ei ole midagi muutnud, sest kõik eksperdid arvavad, et nafta hind kukub jätkuvalt ning majanduskeskkond muutub aina hullemaks.
Keskpank ei saa mängida ka vahetuskursiga. See viga tehti 2008-09 aastal, kui Venemaa kaotas 200 miljardit dollarit kolme karmi talvekuu jooksul, alles siis lasti kurss vabaks. Kui keskpank rahaga majandust elavdada püüaks, siis jookseks see raha riigist välja. Tarbimine ja investeeringud kuivavad üha enam kokku.
Keskpank ei saa lahendada probleeme, mida nad ise tekitanud ei ole. Probleemid on nii suureks muutumas, et keskpank ei suuda neid isegi leevendada. Põhjused ei ole nende kontrolli all.
Kokkuvõttes on väga tõenäoline, et juba 2015. aasta teises pooles satub Venemaa väga tõsise majandusliku surve alla. Kreml saab teha palju, et muret leevendada, kuid arvestades viimase aja majanduspoliitikat ei ole loogiline, et Putin oleks valmis läbi viima reforme. Väga ebatõenäoline on ka taganemine Ukrainast.
Loe Putini võimaliku ootamatu sammu kohta lähemalt siit.
