Puust ja punaseks: Venemaa energiavõim kui müüt
2000ndate alguses, kui nafta ja gaasi hinnad hakkasid tõusma, sõnastas Vladimir Putini valitsus idee Venemaast kui energiavaldkonna superriigist. Ta kirjutas 1990ndate lõpul oma doktoritöös St. Peterburgi Kaevandusinstituudis sellest, millised on riigi omanduses olevate loodusvaradega tegelevate ettevõtete eelised Venemaal plaanimajanduselt kapitalismile üleminekul.
Sellest ajast on Kremli strateegia superriigi staatuse saavutamiseks olnud nafta ja gaasi tootmine riigiettevõtetes - Rosneft (nafta) ja Gazprom (gaas) ning nendega seotud firmades. Teine osa turust on erafirmade käes, mida juhivad režiimile lähedal seisvad isikud.
Kuni 2000ndate lõpu majanduskriisini meeldis Venemaa ametnikel Läänele rõhutada, kui jätkusuutlik on Venemaalt tulev energiavoog. See katvat nii Euroopa, Jaapani, Lõuna-Korea kui ka USA vajadused.
Venemaa ametnikud kavandasid koos Lääne ettevõtetega suuri ning kõrgetasemelisi ühisprojekte. Valitsuse heakskiidul anti välisfirmadele tükke riigi süsivesinike varudest või võimalus ise kaevandamist läbi viia. Vastutasuks saadi Läänes asuvaid rafineerimistehaseid või osalemist erinevates jaotusvõrgustikes. Seda kõike saatis jutt, et Venemaa garanteerib häirimatu tarne vaid juhul, kui Euroopa Liit aitab neil rajada otseliine kõrvale paikadest nagu Ukraina, Valgevene, Poola ja Balti riigid.
Aasia riikidest lootis Venemaa eriti Hiina nõudluse kõvale kasvule.
Alates 2000. aastast on Venemaa riigikassasse tulnud ligi 2 triljoni dollari eest energiasektori tulu. Samas ei ole Gazprom ning Rosneft suutnud adekvaatselt investeerida uute tegevuspaikade leidmisesse ja uuringutesse. Veel olulisem, nad on jäänud kindlaks Nõukogude ajal rajatud väljadele.
British Petroleum (BP) oli see, kes suutis ainsana jääda ellu Samotlori väljadel, kui seda tabasid üleujutused. See oli NSVLi-aegse tööstuse pärl. Rahvusvahelised ettevõtted Shelli juhtimisel alustasid aga Sakhalin-2 projekti. See on esimene ja ainuke töötav vedelgaasiprojekt Venemaal.
Rosneft on kogunud tuntust eelkõige läbipaistmatute ja ebaefektiivsete tehingute ja üleostmiste teostajana. 2013. aastal maksid nad 55 miljardit dollarit rahas ning aktsiates TNK-BP üleostmise eest. Et sellest tehingust tulenevaid laene teenindada, müüs Venemaa Hiinale ettemaksuga tulevikus toimuvate toornafta tehingute eest, mille koguväärtus oli 70 miljardit dollarit. Rosnefti turuväärtus on tänaseks langenud alla 35 miljardi dollari.
2008. aastal prognoositi, et Gazpromist saab triljoni dollari ettevõte ja see peaks olema tänaseks juba toimunud. Täna on nende turuväärtus langenud 53 miljardile.
1990ndate müüt sellest, kuidas riigi omandis olev gaasivõrk suudab Venemaad kenasti koos hoida on tähendanud seda, et kohalik tarbija peab leppima kõrgemate hindadega.
Rosneft ja erakätes olev gaasifirma Novatek soovivad Venemaalt laenu, sest ei suuda enam teenindada laene. Välismaised rahakraanid on neile kinni keeratud. Oktoobrikuus võttis valitsus üle kunagi erastatud naftafirma Bashneft. See näitab, et Venemaal ei tähenda Kremlile lähedal seismine enam garantiid, et sinu ettevõte jääb sulle alles. Kuna sanktsioonid ja nafta hinna jätkuv madalseis kestavad veel tõenäoliselt mõnda aega, siis ei ole Lukoili ja teiste riigis tegutsevate väike- ja suurtootjate tulevik just roosiline.
Ebaefektiivne ning kehv planeerimine Venemaa gaasi- ja naftasektoris ei mõjuta aga ainult kohalikku turgu. See vähendab oluliselt ka Kremli võimekust survestada oma naabreid. Putin oli eelmise aasta detsembris sunnitud loobuma South Streami projektist, mis pidi gaasi tooma otse Kesk-Euroopasse ja Itaaliasse (minnes muuhulgas mööda Ukrainast). Turureaalsus andis kaks lööki korraga - Euroopa tarbija ei vaja nii palju uut gaasi ning Kesk-Aasia on end ümber orienteerinud Hiinale.
Ukrainast torujuhtme mööda viimine on jätkuvalt Kremli prioriteet, kuid Euroopa Liit on selle idee blokeerinud. South Stream plaanitakse nüüd rajada läbi Türgi ja Kreeka. See on aga rohkem bluff kui reaalsus. Seda 63 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas ei ole regioonile lihtsalt tarvis. Ning Gazprom peab endiselt täitma Euroopa Liidu reegleid, isegi kui ta müüb gaasi Kreekas.
Venemaa nafta ja gaasi toodang kukub sanktsioonide ja väheneva nõudluse tõttu juba praegu. Skeptiliselt tuleb suhtuda sellesse, et Venemaa plaanib asendada varem välismaalt tulnud tehnoloogia kodumaisega või mitte-Lääne tehnoloogiaga. Nafta- ja gaasitööstuses kasutati Lääne parimate ettevõtete tipptasemel tehnoloogiat. Näiteks Schlumberger on riigist peaaegu täielikult lahkunud.
Rosneft on külmutanud oma Arktika ja Bazhenovi projektid. Samal ajal on raskustes Yamal LNG ning Kaspia avamere arendused. Enamik eksperte arvab, et Venemaa on Euroopas gaasi ja nafta turuosa kaotamas. Kasv tuleb küll Hiinas, kuid seda vaid nii palju, kui Hiina lubab, kuid mitte sel määral, mida Venemaa sooviks.
Energiahinnad langevad ning Lääs keskendub üha enam alternatiivsetele energiaallikatele ning rõhub energia-efektiivsusele. Selles olukorras ei saa Venemaast rääkida kui energiavaldkonna superriigist. Nad seisavad silmitsi turuga, kus jäme ots on ostjate käes.
