RAAMAT: Uskumatud paljastused restorani köögipoolelt
Kahtlemata ei ole see nii uskumatu midagi, sest inimesed on inimesed ning lõunamaised inimesed on lõunamaised inimesed. Kuid igal juhul aitäh raamatu autorile Haive Petersonile, kes kogu enda poolt läbi elatud reality show raamatusse kirja pani.
Millest siis raamat räägib? Eestlasel, soomlasel ja türklasel tekib mõte Tallinnasse üks toitlustuskoht juurde teha ning mitte lihtsalt toitlustuskoht, vaid kebabit* pakkuv kiirtoidukoht, mida tol hetkel - 2005. aastal - Tallinnas sellisel kujul veel polnud. Soomlane pakkus raha, türklane toidu tegemise oskust ning eestlane - vajalikku paberimajandamise ning muud administreerimise oskust, samuti astub ta leti taha, kui vaja.
Kõik oleks justkui tore, aga kui eestlasele ja soomlasele näib toidukoht olema koht, mida teha korralikult ning millest ehk ka kasum välja pigistada (olgu mainitud, et eestlane jäeti kohe algul siiski omanikeringist välja), siis türklane nägi söögikohta algusest peale justkui elustiili paigana, mis teenib teda ja tema türklastest sõpru, nende naisi ja arvukaid armukesi, ja muidugi - Türgi saatkonna ametnikke.
Autor nendib, et "tere tulemast minu koju" on türklasele sama, mis "tere tulemast minu restorani". Ja kui eestlasele kumas kokkuvõttes puudujääk, siis türklasele näis see lihtsalt ihnsuse ja suutäite lugemisena.
Erinevused löövad välja juba koha üürimisel ning ruumide remondi käigus, mil värsked toitlustuskohapidajad saavad õppetunni kohalike soss-seppadest ehitusmeestega. Üllataval kombel türklasele nende töö istub.
Türklaste hingeelu laotatakse lugeja ette lahti ning ka raamatu autor imestab, kuidas sellise meelelaadiga lõpuks ikkagi kõik tehtud saab. Ei arva nad midagi keeleseadusest ega köögi puhtusest. Paberimajandus on nende jaoks justkui tühine trükimust. Kusagilt eikellegimaalt leitakse uusi töölisi ning restorani köögis ei valmi mitte ainult hõrgutavad söögid, vaid seal käib ka usin trussikuäri.
Oma väikese koosa saavad raamatus ka kliendid. Krutskeid täis autor ei jää neilegi võlgu. Kui proua tellib salatit, kuhu ei tohi sisuliselt midagi panna, siis saabki proua eritellimusena - jääsalati. Ja seda 40 krooni eest. Ka ei pelga ta kliendile öelda: "Teeninduse kvaliteedi tellib klient, armuline proua", kui viimane on selle välja teeninud.
Majanduslangus saab esimesele söögikohale otsustavaks ning see müüakse maha. Järgmine pind üüritakse vanalinna ääres paiknevas ostukeskuses, kus kiirtoidukoht siiani Turkish Kebabi nime all hingitseb.
Uuel kohal ei ole endiselt loodetud minekut ja kord tuleb end uue koha mänedžeriks pakkuma türklasest vanamees, kel vanust "kakskümmend alla saja". Ühe ettepanekuna pakub ta lahti lasta üks tubli ettekandja, sest viimane saavat liiga palju palka. Selle asemel tuleks võtta paar-kolm näitsikut, kelle tunnitasu moodustaks kokku rohkem kui senine ettekandja üksi sai.
Viimane geniaalne mõte selgitab ilmselt nii mõnegi juhu, mil pisikeses inimtühjas kaupluses seisavad kaks noort müüjat, kes oma pilkudega neid üksikuid, koledal kombel kauplusesse ära eksinud ostjaid jahivad.
Naljakaid tegelasi leidub raamatus aga ka teisigi. Kohati ei olegi nad isegi "naljakad", sest võetud elust enesest ja leidub kindlasti teisigi (väike)ärisid, kelle igapäeva "telgitagustele" see raamat rohkem või vähem valgust heidab.
Autor nendib, et Türgis käies ja potentsiaalsele ärile vundamenti rajades, ei olnud kokkulepete ega arusaamisega mingeid probleeme. Miks siis aga Eestis peab iga asja ümber tants ja trall käima? Võibolla kasutati eestlase vastutustunnet ära?
Igatahes tekitas see raamat huvi minna kohale ja vaadata, mis tollest türgipärasest kohast on saanud. Jaa, kui konkreetselt ei teaks, siis ega kohta üles ei leiakski.
Kohapeal võtab vastu väiksemat kasvu kena ja südamlik türgi meesterahvas, kes... soovitab eesti keelt purssides ruudulise paberi peale kirjutatud menüüst kõike head ja paremat. Siis kaob ta pisikesse kööki ning toob hiljem kõik vajaliku lauda. Koht on pisike ja inimtühi. Toit aga maitseb tühja kõhuga lõunatajale hea.
Lahkun söögikohast, vahepeal arvuti taha vajunud mees tõuseb püsti ning ütleb väga meeldival ja viisakal toonil: "Külastage meid jälle." Kõik, mis raamatus räägitud, on justkui peast pühitud. Ja külastangi... võibolla.
* Jah, kallis lugeja, osastavas käändes tuleb öelda "kebabit", mitte "kebabi".:)
