Raamatud on Eestis kallis kaup. Menuteose kättesaamiseks pole enam vaja müüjataridega mesijuttu puhumist või telefonikõnet raamatulaos töötavale sugulasele. On vaja vaid raha. Palju raha.
Kirjastajad raiuvad kui rauda, et raamatute müük ei too sentigi sisse. Ometi on letid vaimutoidu all lookas ning enamik kirjastusi pole oma tegevust autojuppide müümisega asendanud. Missioonitunne, ütlevad kirjastajad. Röövimine, pasundavad pahased kirjandussõbrad, kelle jaoks raamatuhinnad on taevasse tõusnud.
Tegelikult ei saa raamatute väljaandmisega püstirikkaks keegi. Ei kirjastajad ega raamatukauplused, ehkki viimased raamatu hinna veel eriti kõrgeks "väänavad". Need, kes raamatute väljaandmisega suurt kasu loodavad saada, lõpetavad oma tegevuse kohe, kui kogevad, kuidas asi tegelikult on. "Kirjastajad on kõik veidi boheemlased. Minu meelest on nad lausa ühte nägu," arvab Varraku omanik Maret Maide. "Raamatute valik on tohutu - selles mõttes on riik rikkamaks saanud," nendib Eesti Raamatu juhataja Hella Lember. "Paremini võiks alati minna, aga ega virisemine aita. Peamine on mitte loorberitele puhkama jääda," kinnitab Egmont Estonia müügijuht Toomas Jõeleht, kes ainsana kirjastuste esindajatest tunnistab, et ega see kirjastamine nii väga lootusetu üritus olegi.
Peaasi, et oleks ilus
Erakirjastuste tekkimise ajal oli Eestis puudus eelkõige ajaviiteromaanidest ja krimkadest. "Nõukogude ajal ilmus raamatuid vähe ning kõik ostsid ja lugesid ühtesid ja samu raamatuid," meenutab Monokkeli direktor Ants ööbik. Nüüd on lugejad kihistunud.
Tohutu krimkabuum, mis 90-ndate alguses Eestimaad vallutas, hakkab tasapisi vaibuma. Sellest järeldada, nagu oleks kaasmaalased enda jaoks uuesti väärtkirjanduse avastanud, on siiski veidi meelevaldne. "Vale on väita, nagu tõuseks väärtkirjanduse lugejate arv kriminullide austajate arvelt," arvab Maret Maide, "väärtkirjandust lihtsalt pakutakse vähem. Krimkade osas on turg üleküllastunud."
Maret Maide ja Sinisuka direktriss Marie Edala kinnitavad, et eestlane armastab nn tarbe- ja teabekirjandust. "See johtub vast ugri-mugri mentaliteedist, mis on veidi asisem," usub Edala.
Lugeja nõuab kvaliteetset raamatut. "Kui meie alustasime, tegime pehmekaanelist ja võimalikult odavat köidet. Praegu ei ostaks seda keegi - lugeja soovib i l u s a t raamatut," teab Edala. Sama on ka lasteraamatuga. Vanem on nõus ostma lapsele sajakroonise pildiraamatu, aga sel juhul peab see olema korralik - värviline ja kõvade kaantega.
Eesti autorite üllitamine, kui see just Arno Kasemaa "Rannamännid" või Artur Erichi "Pärast äikest" pole, kirjastajatele kasu ei too - lugejad ei hinda kaasmaalaste teoseid. "Anname aastas välja ligi 16 algupärandit, mida doteerib ajaviitekirjandus," räägib Hella Lember.
Kuigi eestlane pole varasemate aastatega võrreldes sugugi vähem lugema hakanud, on raamatute turustamine raske. Põhjus on proosaline - rahval pole raha. Seetõttu on saabunud raamatukogude hiilgeaeg - uudiskirjandusele on ligi pooleaastased järjekorrad, paremad palad on üldse kapsaks loetud.
Raamatute hinna teevad kõrgeks autoritasud, paber ja trükikoja arved. Viimased kasvavad pea iga kuuga. Kõik on maailmatasemel, välja arvatud ostja palk.
Saladus pole seegi, et mida väiksem tiraazh, seda kallim raamat. Meenutab kangesti lugu linnust, kellel vaheldumisi nokk kinni ja saba lahti oli. "Eesti keelt lugeda mõistvat seltskonda on ju umbes pool miljonit ja nii väikesel lugejaskonnal omakeelset kirjasõna saada on meeletu luksus. Venekeelsel kirjandusel on meeletud tiraazhid ja sestap ongi need raamatud odavamad," ütleb Varraku tegevdirektor Priit Maide.
Olioni direktori Heino Kääni sõnul on raamatute hinna probleem "kahe otsaga vorst". "Et vahetada välja nõukogudeaegset masinaparki, peavad trükikojad hindu tõstma. Ka raamatukauplused peavad kõrge juurdehindluse eest maksma töötajatele palka, üüri ja elektri."
Raamatutele lisab hinda ka käibemaks. "Raamatute pealt ei peaks riik küll kasu saama. Kui Inglismaa müüb raamatut käibemaksuta, siis miks Eesti seda teha ei võiks? Soomes on näiteks raamatute käibemaks tavalisest väiksem, aga nad ikka võitlevad, et seda veel napimaks alandada," jutustab Edala.
Kauplused ei oska müüa
Nutikamad kirjandussõbrad teavad hästi, et kirjastustest ostes saab vaimutoidu odavamalt kätte kui kauplusest. Kaupmeestel teeb see muidugi meele mõrudaks - nemad jäävad ju protsendist ilma. Osa kirjastusi reklaamib oma müüke avalikult, osad müüvad neile, kes teavad ja tulevad. "Arvan, et kauplused peaksid tolerantsemad olema. Kirjastusest müüdud raamatute protsent pole tegelikult nii hirmus suur, et sellepärast põdeda. Mõnele inimesele on aga suur asi, kui ta raamatu 25-30% odavamalt kätte saab," arvab Maret Maide.
Heino Kään on seda meelt, et kauplemine ja kirjastamine peavad olema lahus. Aga kui kauplus raamatut müüa ei suuda, peab kirjastus selle eest ise seisma. "Meil ilmus mõni aeg tagasi sotsioloogia-alane teos. Poed seda juurde võtta ei tahtnud, ise müüsime kirjastuses ja ülikoolides tiraazhi maha. Kui oleksime ainult kauplustele lootma jäänud, oleks raamat meil siiani käes," jutustab Kään.
Kauplustega pole rahul ka lugejad. "Ma ei leia sealsest virvarrist kunagi midagi üles ja seepärast olen loobunud neis käimast. Müüjatel on pidevalt tegemist kas raha kasseerimise või võimalike varaste järele piilumisega. Soovitada ei jõua nad küll midagi," kaebab kolleeg.
Toomas Jõeleht arvab, et kirjastusest müües saevad kirjastajad ise oksa, millel istuvad. Samas möönab temagi, et kaupluses orienteeruda pole kerge. "Inimene tahab iseteenindavat poodi - ta ei soovi müüjale öelda, et too ulataks talle viimaselt riiulilt viienda raamatu. Seda enam, et veel paar aastat tagasi müüja sageli lihtsalt keeldus nii kõrgele ronimast," räägib Jõeleht. Kõik kirjastajad kinnitavad, et kõige parem on raamatuid müüa asutustes ja üritustel, kus saab ostjaga vahetult suhelda. "Eestis on vähe müüjaid, kes oskaks raamatut pakkuda. Meil käib välimüükidel abiks paar pensionärist daami ja huvitav on see, et kõige rohkem müüvad nad alati raamatut, mida ise viimati lugenud on," räägib Maret Maide.
Kirjastajate käekäik sõltub rahva rikkusest
Alati on olnud inimesi, kes ostavad raamatuid "meetrikaupa" sektsioonkapi täiteks. Küllap leidub neid ka praegu. "Uusrikastel on kindlasti vaja näidata, et neil on tasemel raamatu- ja kunstikogud. Sest majad ja autod on neil nagunii. Ehk nad siis mingil hetkel tajuvad, et midagi on puudu," oletab Edala. Ants ööbiku arvates pole prestiizhi pärast ostmine kuigi suur õnnetus. "Kui inimesel on lapsed ja kui inimene ise on nii rumal, et ta raamatuid ei loe, on vähemalt lootust, et käbid kännust kaugemale kukuvad," arvab ta.
Tuleviku suhtes on kirjastajad eriarvamusel. Mõni arvab, et raamatute hinnad tõusevad edasi, teised, et need stabiliseeruvad peatselt. Kõige optimistlikum on Toomas Jõeleht. "Raamatute hinnad enam eriti ei kerki. Ehk saab ka rahvas rikkamaks - siis hakkab kirjastustelgi paremini minema," loodab ta.
KRISTI PäRN
