Toimetaja Aili Sandre
Järjest enam kõlab ütlus "mina ei vaata üldse televiisorit" ja mõni väidab, et tal pole telerit - sest sealt pole midagi vaadata. Põhjendus on kahjuks üsna sageli omal kohal. Vaidlus tele(raadio)saadete kvaliteedi üle on aga vaid osa laiemast väitlusest, mida tõukab tagant võitlus turu pärast. Ja see paneb vahel suured mehedki lapsikult käituma.
Viimase arutelu ajendiks oli Eesti Televisiooni (peadirektori Hagi Sheini) koostatud nn Roheline raamat, mis tõstatas mitmed avalik-õigusliku ringhäälingu probleemid. Väitlus kestis märtsikuust möödunud reedeni, mil senise arutelu võttis kokku konverents "Avalik-õigusliku ringhäälingu tulevik". Järgnev ei ole analüüs Rohelisele raamatule, vaid pigem ühe televaataja konverentsimuljed.
Kitsed kärneriks
Hagi Shein kasutas seda väljendit ETV kritiseerijate kohta - enamikul neist polevat õrna aimugi, kui keeruline on teletöö. Konverentsil viibinud teavad, mis tingis Sheini teravuse (Ringhäälingute Liidu esindajad marssisid peale Ilmar Taska ja Tõnis Paltsi ettekannet saalist välja, protestiks konverentsi kitsale temaatikale, toonitades arusaamade erinevust ja andes mõista, et sealtpoolt kompromissile ei minda), kuid see pole õigustus.
Shein viitas küll eratelevisiooni tegijatele, kuid küllap on neil meestel asjast rohkem kui õrn aimdus. Järelikult on eesti televaatjad nood sarvedega kärnerid? Need, kelle jaoks saateid tehakse, ei tohi oma arvamust öelda? Kas romaani arvustamiseks peab ilmtingimata olema ise romaanikirjanik, või tohib ainult pagar öelda, et leib maitseb kui saepuru, või et teleülekanne (või teler) on kehv, siis selle väljaütleja peab vähemalt raadioinsener olema?
Iga amet on raske, seda teab kõige paremini selle ameti inimene. Kuid televaataja ei pea saadet jälgides mõtlema, mis toimub n-ö kulisside taga või milline on parajasti saatejuhi hingeline seisund. Vaatajat (tarbijat) huvitab kauba kvaliteet. Kui televaataja on osaline - nagu väidab Rein Veidemann - miks peab ta seda ainult ühepoolselt olema, st vaid rahastaja rollis. Kui ta maksab teenuse eest, peab tal ka arvustamiseks õigus olema.
Imestama pani teinegi seik - Kanal 2 juht Ilmar Taska heitis ETV juhtkonnale ette "seebikate" ostmist-näitamist. Kui telekava uskuda, siis nimelt Taska kanalist tuleb üks keelatud ja püha naine teise järel. Taskal oli mureks ka omajagu õigust: miks peab riigitelevisioon seebikaid näitama maksumaksja raha eest. Aga et too maksumaksja neid heal meelel vaatab, teab Taska ise väga hästi - on ju seebikas peamine vahend auditooriumi ligimeelitamiseks. Heitlus ei käi era- ja riigiringhäälingu vahel ju ainuüksi reklaamiraha, vaid ka auditooriumi pärast. Aga auditoorium on seesama, mis enne eraringhäälingu sündi.
Nimi ei riku meest
Eraringhäälingute meelest ei sobi reklaami lisatuluallikana kasutamine avalik-õigusliku ringhäälingu põhimõtetega. Peamine vastuseisu põhjus on see, et ETV ja ER võtavad osa leivast, mis toidab eraõiguslikku ringhäälingut.
ETV ja ER tunnistavad, et nad loobuks reklaamist, kui eelarverahast piisaks normaalseks tegevuseks ja seadusega määratud ülesannete täitmiseks. Ideaalseks variandiks peetakse lubamaksu sisseseadmist, kuid see ei tulevat kõne alla enne tulevat aastatuhandet.
Ringhäälingute liidu esindajad on arvamusel, et Eestis puudub nii riiklik ringhäälingupoliitika kui avalik-õiguslik ringhääling (viimast seisukohta jagab Marju Lauristini sõnul enamik Rohelise raamatu arvustajaist). Kõik praegu tegutsevad ringhäälingud on nende meelest ühtviisi kommertslikud, ainult selle vahega, et ühed saavad riigilt raha, teised mitte.
Päriselt ei saa väidetuga nõustuda - võib ju riikliku poliitika väljenduseks lugeda ringhäälinguseadust. Iseasi, kui hea on see seadus. Ei ole vist enam mõtet vaielda sellegi üle, millisest tele- või raadiokanalist peaks kujundama avalik-õigusliku ringhäälingu - seegi poliitiline otsustus sai tehtud sama seaduse vastuvõtmisega.
Küllap annaks selleski seaduses täpsustada ETV ja ER ülesanded, rahastamisallikad ja ka mõiste "avalik teenus". Sedagi, kas mõnd avalikku teenust poleks võimalik tellida eraõiguslikult kanalilt ja finantseerida seda näiteks meediafondi kaudu (nagu pakuti konverentsil) või konkureeriksid ringhäälingud võrdselt riigi mõne tellimuse täitmiseks. Ehk siis saaks ETV ja ER rahulikumalt oma arenguprogramme koostada ja kvaliteetsemaid saateid teha, ilma et nad iga probleemi pärast avalikku arutelu kokku kutsuma peaks.
Ja ei maksa unustada, et enamikku inimesi ei huvita põrmugi see, kuidas mingit kanalit nimetatakse, kas eraõiguslikuks või avalik-õiguslikuks, riigi- või= rahvaringhäälinguks, vaid see, mida seal näidatakse. Mark Soosaarega tuleb nõustuda ühes asjas - avalik-õiguslik ringhääling peab käima sammuvõrra ees auditooriumi maitsest. Ehk rahvuslikku kasvatust sellest alustadagi?
