Raha voolab sporti aina juurde, piletihinnad aga pigem kerkivad
Sport on üks valdkondi, kus riigipiiri tähtsus järjest väheneb. Eriti torkab see silma väikeste riikide puhul: võib isegi öelda, et mida andekam on sportlane, seda suurema tõenäosusega harrastab ta oma lemmiktegevust kusagil mujal. Seega, ka raha liigub kusagil mujal.
Telekanalid toovad meieni sündmusi igast maailma nurgast ning suured ja rikkad ärimehed otsivad meeskondi, keda sponsida, mitte enam oma kodumaalt, vaid sealt, kust neile parasjagu meeldib ja kus see ka muud äri silmas pidades on kasulik.
Seda kõike arvesse võttes on igati arusaadav, et ka ülemaailmne sporditurg ainult laieneb. Korvpalliliiga NBA ja jäähokiliiga NHL tahab järjest rohkem mänge pidida Euroopas, peamiselt Londonis, kuid ka teistes suurlinnades. Ka Brasiilia jalgpallikoondislasi meelitavad märksa enam vana maailma staadionid, kus siis kümnete tuhandete silmapaaride all filigraanset pallikunsti näidata.
Veel mõni aasta tagasi peeti Aasias ja Lähis-Idas vaid paar kuningliku sarja vormel 1 etappi, nüüd toimuvad juba enam kui pooled sõidud Euroopast väljas.
Sponsorid sõlmivad järjest rohkem lepinguid nende riikide esindustega, kus näevad ka potentsiaalset turgu – näiteks Malaisia Telekom soovib koostööd teha Inglismaa jalgpalli kõrgliigaga. Vaevalt et nad vaid Inglismaa jalgpalli armastavad.
Sporditurg koosneb peamiselt neljast põhilisest osast. Esiteks piletitulu, teiseks sponsorlus, olgu selleks siis dressipluusi andmine või pallimänguliigale oma nime müümine, kolmandaks meediaõiguste müük ja neljandaks kõikvõimalik kaubandus, alates nokkmütsist ja lõpetades logoga pastapliiatsiga.
Mida saab sponsor vastu?
Sponsorlus on spordituru mahukuselt teine komponent, jäädes alla küll piletitulule, kuid aastani 2013 loetakse seda kõige kiiremini arenevaks haruks. Pealegi, kui sportlane sõlmib miljonitesse küündiva sponsorlepingu, teevad sellest maailma suuremad meediakanalid sündmuse. Nii proosaline asi kui võistlusele sissepääsuks pileti ostmine ei eruta ju kedagi.
Kui 2009. aastal liikus spordisponsorluse kaudu 29,4 miljardit dollarit, siis aastaks 2013 peaks see tõusma 35,2 miljardini. Viimasel aastal on kõige aktiivsemaks muutunud spordirõivaste tootjad, kes näiteks mullu kirjutasid alla 186 suurt sponsorlepingut.
Varem laiutasid samalaadse tabeli eesotsas autotööstus ja finantssektor, kes suutsid endale haarata kõige enam esindusnägusid. Siinkohal arvatakse olevat üheks põhjuseks majanduskriis, mis on halvanud mitu autotootjat.
Samuti tahavad sponsorid järjest selgemalt teada, mida nad oma investeeringu eest vastu saavad. Näiteks pälvis meedia tähelepanu General Motorsi otsus jätta toetamata Buick Openi golfiturniir juhul, kui seal mängib Tiger Woods. Antud juhul polnud küll tegemist majanduskriisi, vaid hoopis ühe sportlase eraelulise kriisiga.
Woodsi ja tema mõju sporditurule on viimase aasta jooksul väga palju esile toodud. Kui mullu hilissügisel selgus, et maailma enim teeniv sportlane võib lisaks auhinnale ja rahahunnikule uhkeldada ka armukeste hulgaga, tõmbusid paljud sponsorid temast päevapealt eemale. Maailma parima golfimängijaga lõpetasid lepingud nii Gatorade, AT&T kui ka Accenture ja Woodsi kahju hinnatakse enam kui 50 miljonile dollarile.
Austraalias on samal põhjusel aga erilise tähelepanu all pallimängusarjad. Kui mõni pallur saab platsil millegi ebameeldivaga hakkama, laieneb üldine pahameel ka meeskonnale ja klubile. Seetõttu on paljud suured ettevõtted hakanud toetama hoopis võistlust, kohtunikku, isegi palli, püüdes nii siduda end lahti võistkonnast ja seal ebameeldivalt käituda võivast sportlasest.
Ustavad fännid
Kõige rohkem raha koguneb aga piletitulust. Mullu teeniti selle pealt 43,2 miljardit dollarit, kolme aasta pärast peaks tulu olema umbes kuus miljardit suurem. Kui kahe aasta eest arvas koguni 20% võistluste korraldajatest, et ilmselt tuleb üldises majanduslanguses piletihinda langetada, siis mullu oli samal arvamusel vaid kümnendik vastanutest. Küllap tänavu mõeldakse juba pigem sellele, kuidas hindu veidi tõsta. Spordivõistluste külastamine on paljudes riikides niivõrd oluline kultuurinähtus, et üritust ei jäeta külastamata lihtsalt sellepärast, et pilet maksab ehk natuke liiga palju. Mullu külastas USA-s spordivõistlusi neli protsenti vähem inimesi kui 2008. aastal. Ent tänavu on taas näha külastajate arvu kasvu.
Pealegi on suurtel turgudel ja maailma tähtsates liigades hooaja passid aastateks ette müüdud. Ja kui mõtleme oma kodumaa peale, siis paljukest neid tulihingelisi suusafänne või siis rahvaürituse sõpru on, kes jätaksid Otepää MK-etapile sõitmata pelgalt sellepärast, et sissetulek on mõnevõrra vähenenud?
Üks paremaid näiteid on siinkohal Saksamaa jalgpalliliiga, kus fännide puudust karta ei ole. Tõsi, piletihinnad on seal paljude teiste
Euroopa liigadega võrreldes madalamad, kuid eelkõige rõhutakse ikkagi tugevale soovile oma meeskonda alati toetada. Ridade vahelt lugedes: mängu ei tohi vahele jätta.
Näiteks Dortmundi Borussia staadion mahutab 26 000 pealtvaatajat, kes kõik maksavad mängu eest 15 eurot. Võrdluseks, samaväärne pilet tavamängule Inglismaa kõrgliigas maksab umbes kolm korda rohkem. Bundesliga on seetõttu ka Euroopas kõige paremini väljamüüdud liiga, sakslastele järgnevad Premier League Inglismaal, Primera Division Hispaanias ja Serie A Itaalias.
Saksamaa liiga üks omapära seisneb veel ka selles, et meediaõiguste müügist saavad kõik kõrgliiga klubid võrdselt toetust. Ühelt poolt on see halb, sest ükski Saksamaa klubi ei ole nii rikas, kui näiteks Manchester United, Madridi Real või Barcelona, mis ühtlasi tähendab, et nad ei saa lubada endale osta hingehinna eest superstaare. Kuid teisalt on jällegi Bundesliga väga konkurentsivõimeline, sest tippklubide ja liiga tagumises osas mängivate meeskondade vahel ei ole nii suurt lõhet. Lisaks üllatustele ja mängu ilule on plussiks seegi, et koondisse sirguvad mängijad, kes ei pruugi alati tulla eesotsa võistkondadest.
Piletitulu üks enam sissetoovaid valdkondi on isiklik istekoht – ehk siis tool või loož, mille spordisõber on endale ostnud ning kus ta saab lisaks võistluse jälgimisele ka süüa ja juua. Viimase aja suundumus on sinnapoole, et klubide esindajad püüavad oma elu lihtsamaks teha: müügile paisatakse mitme hinnaga piletid, süsteem sarnaneb lennupiletide müügiga – ise valid, kas ostad tava- või äriklassi pileti. Loomulikult saab pääsmeid osta paketina ehk siis tagada endale sissepääs terveks hooajaks.
Mida otsustab Hiina?
Kolmas osis maailma sporditurul on meediaõiguste müük, mis peaks eeloleva kolme aasta jooksul suurenema 3,7% võrra ehk keerutama raha 27 miljardi dollari ulatuses.
Meediaõiguste müüki on alati väga raske ette ennustada, sest see oleneb kümnest asjaolust: maailmamajanduse olukorrast, sellest, kui palju mingi võistlus läheb korda publikule, online-meedia levikust, läbirääkimisoskusest, võistluse korraldaja isiklikust soovist ja tahtest.
Juba on teada, et näiteks Inglismaa jalgpalliliiga näitamisõiguse hind riigist väljapoole tõusis tänavu pea kahekordseks, samal ajal kui koduturul erilist hinnatõusu ei olnud. Nii peaksid ka kõik klubid saama teleõiguste müügist olulisemalt suuremat raha.
Neljas komponent ehk siis kaubandus on see, mis eelmisel aastal, võrreldes ülemöödunud aastaga, langes. Kui 2008. aastal osteti kaupu 20,6 miljardi dollari eest, siis mullu 18,7 miljardi dollari eest. Tõepoolest, isegi kõige suuremal fännil ei lähe iga mängu ajal vaja uut pesapallimütsi või lemmiku pildiga T-särki. Ent just kaubandus on kõige rahvusvahelisem – Ferrari, Cristiano Ronaldo, Kaká või NBA klubide särke, mütse, kaarte ja kümneid muid vidinaid võib müüa sama hästi nii Eestis kui ka Austraalias, New Yorgis või Riias. Ka kaubanduses nähakse lähiaastatel märkimisväärset tõusu, kuid siinkohal on ikkagi üks võtmeküsimus: kuidas ja kas tuleb kaasa Aasia, eeskätt Hiina?
Kokku võttes näib, et aastani 2013 saab sporditurg igas valdkonnas aina tuult tiibadesse. Sellesse ajavahemikku jääb kaks suurt sündmust – 2012. aasta jalgpalli Euroopa meistrivõistlused Poolas ja Ukrainas ning suveolümpiamängud Londonis. Järgmisel korral, kui lähete Berliini vaatama Hertha jalgpallimängu või ostate Tiger Woodsi golfimütsi, siis rõõmustage – olete pistnud krooni või euro maailma spordituru rahakotti.
* Artiklit kirjutades olen kasutanud PriceWaterhouseCoopersi analüüsi spordituru arengust kuni aastani 2013.
