Soovunelmatel, mis rahvusliku kasvatuse kongressil kõlasid rohketes sõnavõttudes, pole ilmselt määratud täituda. Tegelik elu läheb teist rada ning teejuhte jätavad tõsimeelsete rahvuslaste hoiatused ja ettepanekud külmaks.
Vastutustundliku perekonna kasvu olulisim eeltingimus on elupaik, mis peab olema kindel ja usaldatav. Tuhandetele eesti peredele võiks niisuguseks kohaks olla oma kätega ehitatud maja ja murulapp selle juures. Paraku puudub sellistes kodudes juba üle kahe aasta tulevikukindlus, sest kogu selle aja on meie rahva kõrgeim esindus üritanud kokkuleppele jõuda, kuidas ja kui palju peaks selliseid peresid pigistama. ühele meelele on jõutud vaid selles, et pigistada tuleb kindlasti, sest märksa tähtsam kui perekonna turvatunne on EVP-de kattevara, turumajanduse püha lehm, ametkondade teenimisvõimalus, juriidilised targutused ning tundub, et tihti ka isiklik väiklus.
Seaduseelnõu, mis oleks pinged maha võtnud, on mitu korda kõrvale lükatud ja sama ootab seda lähiajal uuesti. Aseaineks pakutakse jupikest maareformi muutmise seaduses, millest võib leida kõike peale rahvusliku ja perekeskse mõtlemise. Sellise mõtlemise ideaallahend oleks võinud aga teostuda ammu ühe käeliigutuse ja sõnadega - tunnistage omaks, mille ise olete loonud -, kusjuures see variant poleks riigile krossigi maksma läinud.
Kui perekond peab pidevalt kalkuleerima, et kusagilt tuleb EVP-sid juurde osta, sest oma tööaastaid kõrgete nõudmiste rahuldamiseks napib, siis titekäru ostmise peale esialgu ei mõelda. Ei taha ju keegi, kes end seni vähemalt sisimaski peremehena on tundnud, et tema järeltulijaist juba sünnihetkest võõra mehe rentnikud või igavesed võlgnikud saavad. Ja kahjuks pole oma majas elavad pered ainsad, kes selliseid muremõtteid peavad mõlgutama - veelgi trööstitum on nende tulevik, kes loetud kuude pärast oma senisest korterist kõige nelja tuule poole peavad kaduma. Riik aga loodab eesti peret turgutada aeg-ajalt lastetoetusele 10 krooni lisamisega.
TOIVO PAAVLE, väikemaakasutajate esindusgrupi liige
