„Autod on ohtlikud, sest nad võivad tappa lapsi. Autod saastavad keskkonda. Autot saavad kasutada terroristid pommide peitmiseks ja plahvatuste korraldamiseks. Automootorid võivad plahvatada ja autod põlema süttida. Autod  ehmatavad hobuseid ja metsloomi. Oleme identifitseerinud üle 70 autodega seonduva riski. Vaatamata teatud  plussidele, nagu suurem liikumiskiirus ja väiksemad kulud, on see siiski vähem tähtis, kuna Euroopa Liidus  tegeletakse aktiivselt hobutranspordi taristu kitsaskohtade likvideerimisega ning suuremate linnade vilgastel tänavatel  on suurema liikumiskiiruse kasutegur väikene."

Selliselt võinuks kõlada fiktiivse Euroopa Liidu Transpordiameti seisukoht uue transpordiliigi - auto - suhtes aastal  1894.

12 miili tunnis

Nagu alati on bürokraatial ka osaliselt õigus. Minu Londoni auto spidomeeter näitab keskmiseks liikumiskiiruseks linnas 12 miili tunnis. See olnuks saavutatav ka hobustega. Reaalsus on aga, et autod tulid ja on jäänud oluliseks  transpordivahendiks rohkem kui sajandiks.

4. juulil 2014 üllitas Londonis paiknev Euroopa Pangandusagentuur ülal toodud stiilis arvamuse krüptovaluutade  (ennekõike bitcoin'i) kohta. Mööndes küll positiivset nagu kiirus, odavus ja kättesaadavus/katvus, võeti seisukoht, et Euroopa Liidus on see vähem tähtis tänu olemasolevatele ja koostamisel olevatele regulatsioonidele. Ehk pigem „ei" uuendustele, mis tulevad väljastpoolt süsteemi ja ametkondi. Süsteem on aga olemuselt reageeriv - selleks et saada, tuleb küsida.

Ka suuremad innovatsioonid on sellised, mida tarbija ei oska eelnevalt küsida... Mis see bitcoin siis on? Liigume ajas pisut tagasi.

November 2008

Obama võidab presidendivalimised. Maailma aktsiaturud kukuvad. Hiina kuulutab välja ergutuspaketi 7 protsendini SKP-st. Eesti majandus on kiirlanguses - 10,7 protsenti viimases kvartalis. Eesti rahaturufondid rapuvad, Gild Arbitrage sulgeb investoritele uksed.

Samal ajal kusagil küberavarustes

Reedel, 31. oktoobri pärastlõunal ilmub avalikkuse ette esmakordselt nimi Satoshi Nakamoto. Keegi, kes kasutab anonüümset e-aadressi satoshi@vistomail. com ja väidab end olevat Satoshi Nakamoto, teatab oma postituses, et töötab välja uut 100% peer2peer'i, usaldusväärset, kolmandat osapoolt mittevajavat elektroonilist rahasüsteemi. Postitus sisaldab linki esimesele, lühemale versioonile bitcoin'i whitepaper'ist.

Järgnev diskussioon projekti teostatavuse üle lõpeb teada-tuntud tõega: teooria parim tõestus on praktika. 3. jaanuaril 2009 kaevandab Satoshi Nakamoto ise esimese, 50 bitcoin'i suuruse nn genesis block'i. Bitcoin on sündinud.  Täpsemalt, mänguline eksperiment on alanud ning igaüks võib olla võrgu ülalhoidja (kaevandaja) ja taotleda selle eest kuus korda tunnis 50 bitcoin'i suurust auhinda.

Aastal 2009 on bitcoin piiratud ringi krüptograafiahuviliste mäng. Gavin Andresen, tänane Bitcoin Foundationi peateadur, ostab 50 dollari eest 10 000 bitcoin'i (täna väärt ligi 6 miljonit dollarit) ning... jagab need veebilehe Bitcoin-Faucet kaudu laiali.

Kaks ja pool aastat hiljem kaob Satoshi Nakamoto kübermaailmast sama ootamatult, kui oli sinna tekkinud. Aga nagu bitcoin'i disain ei vaja ühtki usaldusväärset osapoolt, ei vaja bitcoin enam ka Satoshit. Seda enam, et tänaseni pole teada, kes Satoshi nime taga tegelikult peitub.

Aastaks 2011 jõuab bitcoin peavooluajakirjanduse äärealadele ja Gavin Andresen saab visiidile CIA peakorterisse. Inimkonna liikumapanevaks jõuks on motivatsioon. Satoshi geniaalne mõte oli kaevandajate motiveerimine uute loodavate rahaühikute läbi.

Kuidas süsteem töötab?

Pearaamat on võrgus distributeeritult, ilma keskuse või keskse serverita. Sarnasus on siin laialt tuntud BitTorrenti või Skype'iga. Erinevalt pangast on pearaamatu kanded kõik avalikud - kontonumbrid ehk aadressid on nähtavad, ent pseudonüümsed, st otseselt ei ole näha, kes on ühe või teise konto omanik. Kujutage korraks ette pangandust, kus kõik kontolt kontole kanded üle maailma on avalikud, te lihtsalt ei pruugi teada, kes on konto omanik. Või siis võite teada, kui uurite ja seoseid kokku viite. Seega ei ole bitcoin anonüümne, vaid pseudonüümne. Väited „andsin sel kuupäeval härra Y-le x-suuruse summa raha" on tagantjärele igavesti kontrollitavad.

Distributeeritud andmebaasi kutsutakse block chain'iks ja testitult töötavas versioonis on see kõige olulisem bitcoin'i  aspekt. Kasutajad annavad korraldusi makseteks block chain'i, allkirjastades need digitaalselt - olemuslikult üsna  sarnane Eestis levinud digitaalse allkirjastamisega. Iga 10 minuti tagant fikseeritakse asjade seis digitaalses pearaamatus (block chain'is) uue block'i valmimisega. Et vältida võltsimisi, peab ploki valmistamiseks (ja bitcoin'i auhinna endale saamiseks) kõvasti arvutustööd tegema. Seda teevad kaevandajad ehk võrgu ülalhoidjad.

Infrastruktuur

Nagu internet on baas, millele luuakse tooteid (portaalid, poed, instagrammid jne), võib ka bitcoin'i (ja teisi block chain'e) vaadata uutmoodi infrastruktuurina, kuhu tekib täna veel täpselt teadmata vormis ja koguses uusi tooteid. Siinkohal räägime ennekõike keskse osapooleta inimestevahelisi kõikvõimalikke tehinguid võimaldavatest toodetest. Ja kui inimesed ja ettevõtted saaksid omavahel hakkama suuremal määral ilma keskse institutsioonita, poleks ju neid institutsioone ka sellisel kujul ja koguses tarvis. Julge mõte, aga kes meist oskas aastal 1994 täpsemalt  ennustada interneti mõjusid erinevatele elusektoritele. Et muusika ja filmid on pigem allalaetavad, et dokumente allkirjastada ja valida saab mobiiltelefonis, et elu jäädvustatakse piltidel sotsiaalmeedia vahendusel. Või et sünnib bitcoin. (Muide, Milton Friedman ennustas seda ühes oma 1999. aasta videointervjuus, mis levis ka YouTube'is.)

Võimas tehnoloogia

Ma pole veendunud bitcoin'i kui valuuta läbilöögivõimes ja püsivuses, kuigi bitcoin'i taga olev tehnoloogia on võimas ja suure perspektiiviga, sobitudes igati ka tehnoloogiate evolutsiooni laiema pildiga. Nagu iga uue tehnoloogia puhul, mis pole sündinud olemasoleva kliendinõudluse tulemusel (autod, internet jne), on alati võimalik näha palju riske ja ohte. Aga mõelgem, kas me ikka tahaksime olla need, kelle üle paarikümne aasta pärast nalja saab visata - nagu aktiivse Euroopa Transpordiagentuuri üle aastal 1894.