Rain Lõhmus: Hansapanga iseseisvuse kaotamine oli viga
Miks te uut panka teete? Kuhu see turule mahub ja kellele seda vaja on peale energilise ja talendika meeskonna enda?
LHV-l on juba päris palju kliente, kes on nii pangas kui ka teevad väärtpaberitehinguid, ja on ka pensionifondide kliendid. Neid on juba üle 80 000. Kui poleks vajadust meie panga järele, siis poleks ka neid kliente.
Mina arvan, et aeg on omajagu edasi läinud, panganduses revolutsioone ei juhtu. Meie oleme oma panka kujundanud aastatest 2009–2010. Varasem kogemus oli Hansapangaga 1990. aastatest, kui õnnestus kõrvale jätta paljudes vanades pankades levinud tšekid ja muud ebaefektiivsed asjad.
Tehes panka nüüd, 20 aastat hiljem, saame samuti ebaolulised asjad kõrvale jätta. Me ei tegele näiteks sularahaga. Panga teenindusvõrk võib tänu interneti arengule olla palju väiksem kui paarkümmend aastat tagasi.
Tänapäeva tehnoloogilises maailmas on oluline, et isiklik kontakt ei läheks kaduma. Meil on tööl kõige paremad inimesed, kes kliente aitavad.
Kas need noored inimesed, kes LHV pensionifonde kaubanduskeskustes aktiivselt tutvustasid, on tudengid või lausa panga töötajad?
Need on meie kasvulava, kes on saanud korraliku koolituse. Nii mõnedki nendest teavad pensionifondidest ja kogu süsteemist rohkem kui mõned universaaltellerid, kes müüvad sulle kümmet eri toodet.
Kuidas te neid noori inimesi rehabiliteerisite, kui nad olid päevade viisi pidanud kaubanduskeskustes üle elama ebameeldivat tunnet, et sinuga ei taheta rääkida, ja kuulma äraütlevaid vastuseid?
Ma arvan, et noored inimesed on palju teotahtelisemad. Minu teooria organisatsioonist ütleb, et 20-aastased inimesed on valmis tegema pikki päevi ja toetama hullumeelsena tunduvaid ideid. 30-aastased mõtlevad juba natukene järele, olles head keskastme juhid. 40-aastaselt tuleb juba avaram elukogemus, et asju laiemalt vaadata. Iga organisatsioon peab olema kooslus eri vanusegruppidest, et oleks neid, kellel on energiat peale hakkamiseks. Kuid tuleb olla valmis ka eitavateks vastusteks. Noored on harjunud sellega, et iga tüdruk, keda kohtama kutsud, ei vasta jaatavalt.
Needsamad inimesed said tänavu jah-vastuseid üle 30 000 korra, mis on märkimisväärne saavutus.
Kas inimesed, kes tulevad mõnest teisest pangast oma pensionifondi madalseisu ajal teie juurde üle, ei kaota mitte oma senise fondi tõusuvõimalust?
Vastupidi. See on väga ohtlik lähenemine, et kui miski on kõvasti kukkunud, siis jätkub vältimatult tõus. Eriti fondide puhul. Kui sa midagi fondi sisse ostad, siis ta jääb sinna igavesti. Oodata, et ta hiljem tõusma hakkab, on sama rumal kui uskuda, et Nokia on tipust kukkunud ja sõidab nüüd tippu tagasi. Mõistliku aja jooksul seda ei juhtu. Hea investori tunnus on see, et ta suudab halbadest investeeringutest kiiresti välja tulla. Mitte keegi ei suuda maailma saatust ette näha, kuid oma vigu tuleb tunnistada ja oma käitumist kohendada. Enamiku inimeste traagika selles seisnebki, et nad ei tea üldse, kuidas nende pensionifondide käekäik on olnud.
Mida teeb LHV oma portfellide ja fondidega teistmoodi, et saate parema toote?
Investeerimine on alati väga isikukeskne teema nagu hea orkestri tegemine. Võib olla terve hulk väga häid inimesi, kuid nad ei pruugi kokku mängida. Peab olema tugev dirigent, kelleks meil on Andres Viisemann. Kui minul oleks raha, mida järeltulijatele jätta, siis Viisemann oleks number üks valik, kelle kätte seda raha usaldada. Tõtt-öelda olen ma midagi sellist juba teinud.
Teie juhtide palged ettevõtte kodulehel on energilised ja noored. Nende inimeste palged, kes Swedbankis minu raha ära põletasid, olid ka energilised ja noored.
Me ei poe tiimide ja komiteede taha, kelle arvel oma vastutust lahustada. Meil on selgelt üks inimene – Andres Viisemann –, kes on meeskonna dirigent ja treener. Tal pole oma vastutuse eest kõrvale pugeda. Kuni pole selge, kes personaalselt vastutab, siis asi lõpeb... Ma ei taha halba pilti maalida.
Tänapäeva kõrghoonetel ei käi aknad lahti ja vastutus tähendab seda, et kui on halvasti läinud, siis lihtsalt on halvasti läinud. Mis kaitseb inimeste investeeringuid maailmas, kus esmapilgul teisejärgulised või hoopis ebaolulised emotsioonid määravad börside liikumise suuna?
Lühiajalised turud, kus inimesed käituvad oma emotsioonide järgi, on hääletusmasinad. Pikaajalised turud on seevastu ootamismasinad. Sa lihtsalt kaalud, kas asjal on sisu. Ma arvan, et meie oleme pigem sisu kaalujad. Viisemann on seda asja teinud paarkümmend aastat järjest ja midagi muud ta teinud ei olegi. See annab meile erinevuse kõikide muude institutsioonidega võrreldes.
Hääletajad muidugi ajavad vahel aktsiaid üles või toovad neid alla. Kuid mõne investeeringu puhul, mida tahaksid väga teha, sa ei tee seda, sest vahepeal võivad tulla need hääletajate ajad. Kui see sind ennast ei häiri, siis kliente võib küll häirida.
Kuidas kõlab praegu Eesti majandusse investeerimise loosung?
See on siiras üleskutse, sest püüame teha asju, mis pole teiste silmis nii populaarsed. Buumi ajal olid paljud teised fondid Ida-Euroopas, aga meie ei olnud. Nüüd, kui Ida-Euroopa sai kõvasti pihta... Eesti kaalub meie jaoks üles ikkagi asjaolu, et oleme siin ja saame toimuvast aru. Kui meile tundub, et Eesti ettevõttel on sisu, siis investeerime. Praegune hetk on soodne, sest Eesti majanduse fundamentaalväljavaated on, võrreldes paljude teiste riikidega, suhteliselt head. Samuti pole aktsiad enam nii kallid, kui olid paar aastat tagasi.
Minu isiklikud positiivsed emotsioonid jäävad aega, kui minust palju jõukamad ja targemad sõbrad ostsid hoogsalt Tallinki aktsiaid. Pärast seda tundsin ennast üle õllelaua nende pikki nägusid vaadates väga hästi. Millest see Eesti-usk toitu saab?
Tallink on väga tore firma, kuid ma arvan, et ma ei ole Tallinki aktsionär, vähemalt olulisel määral ei ole seda. Võlakoorem on üks asi, mida mina väldin ja mida ka Andres Viisemann väldib. Pankrotti minna on väga raske, kui sul võlgu ei ole. Paljud inimesed vaatavad ennekõike seda, kui palju firma teenib, pööramata tähelepanu, kuidas ta seda raha teenib. Me pigem eelistame investeerida ettevõtetesse, kus võlakoorem on väike või pole seda üldse. Mõni ettevõte istub jälle puhtalt raha sees.
Millised on need head ettevõtted, keda tasuks usaldada?
Vaadake, kellel on võlakoorem väike. Mina vaatan paari suhtarvu. Esimene on firma rahavoog võrreldes tema turuväärtusega. Tallink istub võlgades ja tema ettevõtte väärtus on seetõttu suhteliselt suurem, mistõttu teda on keerulisem osta. Silvano või Leedu Telekom istuvad rahamägede otsas, nende tegelik ettevõtte suhteline väärtus on seetõttu väiksem ja neid on parem osta.
Lõpuks tuleb ikkagi teha keeruline analüüs, sest pead arvestama, mis alal ettevõte tegutseb ja kes on inimesed ettevõtte eesotsas. Niimoodi ei pruugi muidugi saada kõige paremat tulemust, kuid tulemus on lollikindel.
Kuidas mõjutab maailmamajandus Eesti ettevõtteid investori vaatenurgast?
Eestis on väike, avatud ja mõjutatav majandus. Näiteks Silvano on Eesti ettevõte, aga ega tal Eestis palju ei ole, välja arvatud asjaolu, et ta on Eesti börsil. Idaturgudele ja Valgevenesse tootmisel ei ole nad nii intressitundlikud. Kinnisvaraettevõtteid mõjutab intresside üles ja alla liikumine palju rohkem.
Majanduskriisi ajal jäi näiteks meelelahutustööstuses inimestele pakutav ürituste arv kogutundides samaks, aga hinnad kukkusid. Kui majandus tõuseb, siis selles sektoris lähevad ka hinnad üles.
Eesti majandustõusust küll räägitakse, aga kas selle tulemus on võrreldav varasemate perioodidega?
Praegune majandustõus ei korda varasemate majandustõusude aegseid muutusi. See loogika on sarnane, et taastumine tuleb iseseisva rahapoliitika puudumise tõttu oluliste välisturgude abiga ja ettevõtete efektiivsemaks muutumise arvel.
Efektiivsus on täna majanduse A ja O. Näiteks LHV Pank peab iga bilansimahu miljoni kohta läbi ajama kolm kuni neli korda väiksema töötajate arvuga kui Hansapank omal ajal. Seda põhjusel, et inimeste palgad on palju kõrgemad kui 1990. aastatel ja laenumarginaalid on palju madalamad. Efektiivsus aga algab inimühiku arvust.
Mida sisendab meile euroala ja Euroopa Liidu majandus? Viimasel ajal räägitakse rohkem hirmudest.
Minu arvates sisendavad nad meile kindlust. Euroopa Liit annab riikidele finantsšokkideks teatud garantiisid. Selliseid turvaelemente on juurde tulnud, mis vähendab ka ettevõtjate riske. Võib-olla ollakse natuke liiga lahked oldud. Kuid mina oma lihtsa mõtlemisega arvan, et selle finantskriisi aastatel käisid valitsused välja palju mõtlematuid lubadusi. Minule kui pankurile peaks meeldima deposiitidele tagatisraha tõstmine. Hoiustajal ja pankuril on parem. Kuid riskid kogunevad valitsustele, sest siin maailmas pole midagi tasuta.
Milline riskiriik on meile praegu kõige ohtlikum?
Kreeka on täiesti omaette liiga. Mind hämmastab tahtmatus välja öelda, et on väga väike šanss, et Kreeka suudab maksejõuetust vältida. Kreeka maksejõuetus on üsna kindel sündmus, kui keegi seda just kinni ei maksa. Kuid miks peaks keegi seda kinni maksma? Tuletame meelde, kuidas Kreeka sattus euroliitu raamatupidamise moonutamise abiga. Kui tegemist oleks olnud ettevõttega, siis selle juhtkond oleks ammu vangi pandud. Ma pole kuulnud, et keegi oleks nende valede eest vastutust võtnud.
Selle tagajärjel on tasapisi usaldus mitmete valitsuste vastu finantsturgudel kadunud. Mitmed suured ja vanad riigid maksavad raha saamiseks palju suuremat intressi kui kaks aastat vana LHV Pank.
Kui vaatame keskaega, siis kuningad kippusid ikka rohkem maksma kui kaupmehed, sest valitsejad on alati natuke ebastabiilsemad. Kas lähevad sõtta või laenavad üle.
Vahel jääb mulje, et Kreeka mõju on midagi väga kohutavat. Kui palju peab keskmine eestlane Kreekat kartma?
Tavainimesel pole Kreeka kolli mõtet karta. Kreeka kohutavus seisneb selles, et see demonstreerib Euroopa Liidu aeglust teatava probleemi lahendamisel. Pole ka ime, sest kõikidel liikmesriikidel on omad erihuvid. Fakt on see, et keegi peab kaotused vastu võtma. Kas need on Euroopa maksumaksjad, pangad või fondid? Ma arvan, et pankade kaudu oleks seda kõige õigem teha, sest iga kohalik valitsus lahendab oma pangandusprobleeme kõige paremini.
Kui meenutame möödunud panganduskriisi Skandinaavias, siis nii Rootsi kui ka Soome pangandus on jalul ja toimib.
Kakskümmend aastat tagasi, kui Eesti taas iseseisvus, tuli eestlaste ellu globaliseerumine. Nüüd on Eestis tekkinud globaliseerumisvastased meeleolud ja liikumised. Kardetakse paaniliselt võõramaalasi ja tehakse kodumaise toidu söömise kampaaniaid. Kuidas need liikumised finantsmaailmas kajastuvad?
Ka Vana-Rooma oli kuuldavasti väga globaliseerunud riik, kuhu isegi savipotte veeti kaugelt. Kui aga impeerium lagunema hakkas ja terroristide rünnakud teda murendasid, siis kaubandus kukkus kokku. Riigi võimekus ja üldine areng käis alla.
Sotsiaalset rahutust põhjustab praegu see, et viimase paarikümne aastaga on liiga palju vara koondunud kapitalistide kätte ja palgatööliste klassi positsioon on halvenenud. Varem korvati seda odavate laenudega: kuigi sissetulekut ei olnud, laenati ohtralt ja tarbiti hoogsalt edasi. Nüüd on ka laenamine pihta saanud. Juhtus see, et enamikus riikides on varanduslik kihistumine suurenenud. See protsess pole jätkusuutlik, sest inimesed pole nõus elama 19. sajandi töölisklassi elutingimustes, kui väike hulk riisub kogu koore.
Kuidas seda muuta, kui lõpuks peab ikka keegi tänu oma nutikusele ja energiale koore riisuma?
Jõuame klassikalise marksismi juurde tagasi. Marx oli väga nutikas, et ta suutis selliseid trende näha. Lõpuks peaksid valitsused ühiskondlikku elu tasakaalustama. Kui keegi tahab mudelriiki näha, siis kõige lähemal on Šveits, kus kapitalismi ja varanduse jaotamise vahel valitseb kõige parem tasakaal.
Mis võimalused on Eestil Šveitsiga sarnase heaolu saavutamiseks?
Teoreetiliselt on meil see võimalus olemas. Kuid Eestis valitsev ideoloogia on sellele risti vastupidine. Ma ei mõtle siin mitte üksnes valitsusparteide ideoloogiat, vaid ka ajakirjanduses valitsevaid seisukohti. Praegu vaadatakse elu vaid majandusliku efektiivsuse vaatepunktist, näiteks püütakse kohalike omavalitsuste arvu vähendada. Šveitsis on elu aluseks kohalik kommuun, kus tehakse enamik olulisi otsuseid. Seal on ka palju raha inimeste silmade all. Mulle meeldiks väga öelda, et Eestil on eeldusi, aga hetkel tundub, et väga ei ole.
Keskmise valija arusaam asjadest on teistsugune ja ma ei näe jõudusid, mis seda muudaksid.
Kas riik ja omavalitsus ei peaks olema efektiivsed?
See on ühiskondliku kokkuleppe teema, kui palju peab toetama vanu inimesi, kellest midagi kasu ei ole. Ma arvan, et riigivalitsemine peab olema efektiivne. Kuid siis pead ennast ette kujutama keisrina, kes vaatab, et inimesed ei mässaks. Kuid me tahame olla demokraadid.
Mida teha, et saada Šveitsi-sarnaseks?
Šveits ei ole esmalt natsionalistlik riik. Seal toimivad kõrvuti kolm keelt ja kultuuri. Nad on harjunud kompromisse tegema ja saavad aru, et kõik siin maailmas pole must-valge.
Meie räägime Eestist kui rahvusriigist, kes peab teise rahvusega kuidagi hakkama saama.
Selle muutmine nõuab mõne poliitiku esilekerkimist, kes ütleb, et tal on Eesti arengu kohta praegusega võrreldes erinev ettekujutus, ja ta peab püüdma sellele ka rahva tuge taha saada.
Kas ma saan aru, et me diskrimineerime venelasi või vähemalt ei suuda nende potentsiaalile Eestis piisavalt vaba lendu tagada?
Teema pole selles, kuidas kaks rahvusgruppi Eestis omavahel hakkama saavad, vaid selles, kuidas kõik Eesti elanikud omavahel hakkama saavad. Šveitsis sakslased ei domineeri, ehkki neid on kõige rohkem. Selles piirkonnas, kus mina elan, on kogu asjaajamine itaaliakeelne, ehkki itaallasi on vaid kuus protsenti elanikkonnast. Ma arvan, et kompromissivalmidus on kusagil alateadvuses. See pole ju majanduslikult kuigi efektiivne, et mingi 300 000 elanikuga piirkond räägib hoopis mõnda muud keelt kui rahvastiku enamus mujal riigis.
Kas sellise põhimõtte rakendamine võiks mõjuda ergastavalt Eesti elule ja majandusele?
Pigem ergastaks see meie elu. Meil on palju muidki asju, kus efektiivsusloogika on üle piiride läinud. Me teeme oma LHV Panka ka sellepärast, et nüüd ma arvan, et Hansapanga iseseisvuse kaotamine oli viga. Kui see juhtus, siis olin hoopis vastupidisel seisukohal. Hannes Tamjärv pidas siis Hansapanga iseseisvuse kadu valeks, aga mina pooldasin seda. Nüüd olen oma arvamust muutnud.
Mõtlen hästi lihtsalt, et pangandus on see, kes ressursse suunab: kas mõni ettevõte saab tegutsemiseks raha ja kas mõni inimene saab korteri osta või ei saa.
Nõukogude ajal langetati neid otsuseid plaanikomitees. Väikese sokivabriku üle otsustas kohalik plaanikomitee, Dvigateli üle otsustati Moskvas. Need suured kõrged otsused siia kohalikku ellu eriti ei integreerunud. Nüüd on samuti.
Kohapealne finantsvahendus, kus lähtutakse kohalikest vajadustest, on oluline. Nüüd ma kuulen, et mõned ekskolleegid arvavad, et ongi hea, kui me panganduses ise midagi ei otsusta, sest meil on palju kergem, kui midagi peaks valesti minema. Kuidas me siis oma tuumajaama hakkame juhtima, mis on palju keerulisem kui panga juhtimine? Igas majanduses tuleb teatud osa otsuseid teha kohapeal ja see on meil seni puudu olnud.
Swedbank on praegu Eestis kõige tähtsam pank ja Ericsson kõige tähtsam eksportija. Kui Hansapank oleks jäänud, siis mis ettevõte oleks praegu tähtsaim eksportija?
Kui Ericsson on suurim eksportöör, siis kui suur on see lisandväärtus, mis siin kohapeal luuakse? Mis on sisseveetava ja väljaveetava vahe?
Olen Tartu ettevõtte Kodumajatehase nõukogu liige ja aktsionär. Meie müüme 95 protsenti toodangust välja. Tooraine on puit ja tööjõuks kohalikud inimesed ning arvan, et meie poolt kohapeale jäetav lisandväärtus on palju suurem. Kuid ma ei saa küsimusele vastata, sest võib-olla oleks ikkagi Ericsson.
Kui turud ja tooraine asub mujal, siis kadumise hetk on vaid aja küsimus, nagu näiteks Kreenholmiga juhtus?
Sama näide sobib ka Dvigateliga. Nii omand kui ka finantseerimine on mujalt, käesoleval hetkel on siin tegutsemine kasulik. Kui viie aasta pärast olukord muutub, siis asjad pakitakse kokku, inimesed ja sotsiaalsed probleemid jäävad siia.
Puidu töötlemine on selgelt Eesti trump, sest ka kliimamuutused tagavad, et puud tahavad siin kasvada.
Meil domineerib nende ajakirjade arvamus, mida saab meie kioskitest osta. Need on Ameerikas trükitud väljaanded, kus domineerib IT propageerimine. Arvataksegi, et IT ongi tohutu edu alus.
Šveitsis on tohutult palju innovaatilisi ettevõtteid, kuigi pole Google’it või Apple’it. On palju firmasid ja inimesi, kes on mõnes väikeses nišis toimetades rikkaks saanud. Nad toodavad energiasäästuga või autotööstuses kasutatavaid sensoreid.
Meie maailmapilt on liiga must-valge ja põhineb Eesti Nokia otsimisel: teeme endale täpselt samasuguse. Kui kõik otsivad Hollywoodi eeskujul teleskoobiga taevast ufosid, siis võib-olla leiaks neid mikroskoobiga maapinnalt otsides palju rohkem.
Kas Nokiast, kes kasvas kummikuvabrikust suureks rahvusvaheliseks ettevõtteks ja nüüd kriisi ajal pidi kohaliku juhtkonna vigade tõttu hakkama välismaa mänedžere sisse ostma, pole üldse midagi õppida?
Nokia on teinud palju asju väga õigesti ja tema tegevusest on Soome tervikuna väga palju võitnud. Kui varem oli Soome metsatööstuse tsüklilisusest sõltuv maa, siis tänu Nokiale saavutas riik olulise stabiilsuse. Kuid mina pole Nokia aktsiat mitte kunagi ostnud, sest minu kontseptsiooni järgi ei erine telefonid kuigi palju arvutitest. Selles valdkonnas teenivad aga tarkvara tootjad palju rohkem kui riistvara tootjad. Nokia tegi algul mõlemat. Mul oli tunne, et soft’i-tegijad löövad nad üle. Apple lõpuks seda ka tegi, hakates kaste sisu järgi ümber kujundama.
Samal ajal asub nende toodete peamine turg Hiinas ja Ameerikas, mistõttu seal asuvatel firmadel on väike eelis.
Mis laadi ettevõte oleks Eesti tuleviku ettevõte?
Raske öelda. Šveitsi kõrval paistab silma ka Taani. Remontisin kodu ja otsisin kodutehnikat. Selgus, et kõige paremaid ekraane teeb Taani firma, mille jaapanlased on praeguseks ära ostnud. Nad on mingile teemale kontsentreerunud ja teevad seda ülimalt hästi.
Tuleb millelegi kontsentreeruda ja seda hästi teha. See võiks olla tehnoloogia, kuid ei pea olema mingi kosmosetehnoloogia. Mina arvan, et Kodumajatehas on üks toredamaid eksportijaid. Nad ehitavad moodulelementidest korrusmaju, arendavad vaikselt energiasäästlikkuse teemat.
Ka Saksa firmad ei leiuta kohe midagi uut, vaid arendavad toodet aastate jooksul edasi. Ajakirjad ei kirjuta sellest iga nädal, aga mina olen valmis tähelepanu puudumisega rahulikult edasi elama.
Milline plaan on LHV-ga? Mis ajaks ja kui suureks?
Mul on viisaastaku plaan mapi vahel, kuid ma ei räägiks sellest meelsasti. Hansapanga ajast mäletan, et reaalsus võib osutuda plaanist palju paremaks. Kuid tahame oma sihtgrupile osutuda heaks partneriks.
Sihtgrupiks on aktiivsed eestimaalased, kes tahavad kohalikku elu edendada. Me läheme ettevõtlusest ka inimeste isikliku elu juurde.
Kas isamaa-armastuse moment on panga äriplaani sisse kirjutatud?
Meile tundub, et isamaa-armastus on asi, millest on natuke puudu. Mõni väidab, et see pole oluline, aga mina arvan, et on.
Tahaksime olla esimese viie panga hulgas, seda mõne aasta pärast. Oleme kaheaastase tegevusega n-ö käima õppinud ja järgmise viie aastaga peame läbima kooliea.
Pankade ekspansioon käib seni ikka pangakontorite kaudu. Võrgus levimine tähendab siiski võrku usaldavat nooremat klienti.
Kontorisse on mõtet minna siis, kui tahad nõu saada. Pank pole see asutus, kus lihtsalt iga päev inimese halba tuju ära kuulatakse. Nõustajad peavad olema väga head, selliseid ei jätku 30 kontori jaoks. Ülekanded, allkirjastamised ja isegi pangakaartide väljastamine ei pea toimuma pangakontoris. Samuti ei tegele me ise otse sularahaga, sest lihtsam on maksta plastkaardiga. Mobiilimaksete levik muudab maksmise veelgi lihtsamaks. Meil pole kolme olemasoleva sularahaautomaadi kõrvale veel neljandat juurde panna. Me ei võta kontoris ka sularaha vastu. Ka suuremad pangad ei kogu ettevõtetelt enam ammu sularaha, sest see äri on antud turvafirmadele.
Kas te seda võite lubada, et kui LHV Pangast saab üks hea ja huvitav ettevõte, siis te seda välismaalastele maha ei müü?
Niipalju kui mina saan, seisan sellele vastu. Täna ma usun, et suudan olla suhteliselt kontrollivas olukorras ja oma aktsiaid ma ei müü. Hansapangaga see natuke kogemata juhtus ja oleme koos Andres Viisemanniga seda meelt, et enam seda ei juhtu. Aktsionäre võib tulla tee pealt juurde, kuid vaatame, et kontrollimatuid sündmusi ei juhtuks.
5 mõtet
Rain Lõhmus,
september 2011
1.
Kreeka on täiesti omaette liiga. Mind hämmastab tahtmatus välja öelda, et on väga väike šanss, et Kreeka suudab maksejõuetust vältida. Kreeka maksejõuetus on üsna kindel sündmus, kui keegi seda just kinni ei maksa. Kuid miks peaks keegi seda kinni maksma?
2.
Kui meile tundub, et Eesti ettevõttel on sisu, siis investeerime. Praegune hetk on soodne, sest Eesti majanduse fundamentaalväljavaated on, võrreldes paljude teiste riikidega, suhteliselt head. Samuti pole aktsiad enam nii kallid, kui olid paar aastat tagasi.
3.
Investeerimisel tuleb lõpuks ikkagi teha keeruline analüüs, sest pead arvestama, mis alal ettevõte tegutseb ja kes on inimesed ettevõtte eesotsas. Niimoodi ei pruugi muidugi saada kõige paremat tulemust, kuid tulemus on lollikindel.
4.
Selles piirkonnas, kus mina Šveitsis elan, on kogu asjaajamine itaaliakeelne, ehkki itaallasi on vaid kuus protsenti elanikkonnast. Ma arvan, et kompromissivalmidus on kusagil alateadvuses. See pole ju majanduslikult kuigi efektiivne, et mingi 300 000 elanikuga piirkond räägib hoopis mõnda muud keelt kui rahvastiku enamus mujal riigis.
5.
Meie maailmapilt on liiga must-valge ja põhineb Eesti Nokia otsimisel: teeme endale täpselt samasuguse. Kui kõik otsivad Hollywoodi eeskujul teleskoobiga taevast ufosid, siis võib-olla leiaks neid mikroskoobiga maapinnalt otsides palju rohkem.
