Rainer Osanik: rahapesu tõkestamise sammud on pangale üks suuremaid kulusid

 (8)
Rahapesu
RahapesuFoto: Kretel Kuusk

Rahapesuga seotud juhtumite avalikustamine näitab riigi võimekust juhtumeid avastada ja menetleda, ütleb Accelerate Estonia programmi KYC (Know Your Customer ehk tunne oma klienti) teenuse projekti eestvedaja Rainer Osanik.

Viimastel kuudel on meedias leidnud palju kajastamist erinevaid rahapesu tõkestamisega seonduvad teemad. Pankadele on heidetud ette liigset bürokraatiat ja klientidelt ebavajalike andmete küsimist rahapesu tõkestamise ettekäändel. Väidetud, et rahapesuga seonduvad probleemid tõrjuvad väliskapitali riigist eemale ning pankade soovimatus e-residentidele pangakontosid avada võtab välismaalastel võimaluse Eestis ettevõtlusega tegeleda ning seeläbi riigile ka maksutulu tuua.

Igas eeltoodud väites või järelduses on oma tõetera ning ei maksa eitada, et meil tõesti on probleemid. Kuid võibolla võimendame probleeme veidi üle?

Tasub välja tuua, et Eesti suurpankasid ei juhita Eestist. Nende keskused asuvad välismaal ning sealt tulevad ka olulised juhtimisotsused, sealhulgas ka juhtnöörid kontode avamise ja sulgemise osas. Neid rahvusvahelisi suurkorporatsioone iseloomustab traditsioonilisus ja konservatiivsus - meie kohalikul kapitalil baseeruvad pangad on see-eest rohkem avatumad ja innovatiivsemad.

Arvestades rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest tulenevaid reegleid, ei ole panga jaoks vahet, kas tegu on presidendi või pensionäriga - mõlema osas tuleb teostada KYC kontroll täpselt samas ulatuses. Rahapesu tõkestamiseks ettenähtud protseduuride tegemine on panga jaoks üheks suuremaks kuluallikaks. Lisaks kallitele andmepäringutele, mis tehakse erinevatesse andmebaasidesse, tuleb saadud andmeid töödelda ja kontrollida. Lisaks küsib pank kliendilt lisainfot ja dokumente, mis tuleb seejärel skaneerida ja sisestada süsteemidesse.

Seotud lood:

Need protseduurid on aga ressursimahukad, kulutades aega ja inimpanust. Nii kujunebki olukord, et üks mitteresidendist klient (aga selleks ju e-resident ongi) tähendab panga jaoks ca 500 euro suurust kulu. Seetõttu ei ole ka imekspandav, et pangad ei näe välismaise taustaga klientide kontode avamisel enda jaoks suurt äri. Euroopa pangandussektoris võime leida ka praktikat, kus pangad küsivad oma klientidelt aastas sadu ja isegi tuhandeid eurosid, et finantseerida rahapesu tõkestamise (KYC ja AML) protseduuride täitmist. Kas ka meie pangandus peaks sinna liikuma? Kardan, et 50 000-eurose aastakäibega Eesti väike- ja keskmise suurusega ettevõttele on koormav, kui peaks igal aastal maksma näiteks 1000 eurot või isegi rohkem vaid selle eest, et olla panga klient st. omada pangakontot.

Samas riik on ühelt poolt pannud pankadele kohustuse teostada rahapesu tõkestamiseks kontrolli, kuid teiselt poolt küsib selle eest ka raha. Eesti on üks väheseid riike Euroopas, kus andmete saamine riiklikest registritest on rahapesu tõkestamise eesmärgil maksustatud riigilõivuga. Siinkohal me ei räägi mitte summast mõnikümmend senti iga päringu kohta vaid mitu ja mitu eurot. Ainuüksi finantssektor maksab riigile riigi enda poolt neile pandud rahapesu tõkestamise kohustuse täitmise eest enam kui 5 miljonit eurot igal aastal. See on viinud olukorrani, kus andmeid kogutakse nii nagu 20 aastat tagasi - ehk küsitakse inimeselt endilt, sest kokkuvõttes on see küll tüütu ja koormav, kuid odavam. Kuid ometi need samad andmed on riigil juba olemas, aga nad ei ole mõistlikult ja masinloetavalt kättesaadavad.

Liikudes pangandussektorist väljapoole, meil on Eestis ca 7500-10000 juriidilist isikut, kellel on samuti seadusest tulenev kohustus oma äripartnerite ja klientide osas teostada täpselt samasugust rahapesu tõkestamise kontrolli nagu teevad seda pangad. Kuid enamus neist seda ei tee, sest ei tea kuidas ega kust saada ka vajalikke andmeid. KYC teenuse pakkujatelt vastava teenuse sisseostmine käib neile majanduslikult lihtsalt üle jõu. Kuigi finantssektor on koht, kust hetkel probleemid kõige rohkem ja vahetumalt välja paistavad, on väljaspool finantssektorit olukord hoopis hullem ja ettevõtete endi poolt rahapesu tõkestamiseks tehtav kontroll üsna olematu.

Statistika näitab, et tegelikest rahapesu juhtumitest avastatakse terves maailmas vaid mõni protsent. Kas te arvate, et Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias või Hispaanias ei esine rahapesu? Loomulikult esineb, aga rahapesu juhtumite avastamine on kehv ja tihti vaadatakse reeglitele läbi sõrmedele. On isegi juhtumeid, kus riik ise maine säilitamise hirmus selliseid juhtumid maha vaikib. Seetõttu ei näita rahapesuga seotud juhtumite avastamise arv mitte seda, et riik tegelikult soodustab rahapesu või selles riigis on rahapesuga eriti suur probleem, vaid just riigi võimekust juhtumeid avastada ja menetleda. Nüüd saaks filosofeerivalt küsida, et kumba riiki me soovime. Kas sellist, kus tuuakse rahapesu juhtumid päevavalgele ning näidatakse, et riik on läbipaistev või sellist riik, kus vaikitakse maha, peidetakse pea liiva alla ja tehakse nägu, et meil on kõik korras? Mina valiksin esimese.

Esimese valiku on langetanud ka meie riik. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ja Teaduspark Tehnopoli poolt juhitud programm AccelerateEstonia (lühend: aE!) on toonud kokku era- ja avaliku sektori tegijad, et üheskoos lahendada kompleksseid väljakutseid, millega seisab silmitsi nii Eesti kui ka rahvusvaheline areen. Üks projektidest on ka KYC teenus (know your customer ehk tunne oma klienti), mille eesmärk on luua lahendus, mis võimaldab tulevikus klientide kohta vajalikke ja juba eel-profileeritud andmeid saada riiklikest andmebaasidest ja registristest ning turvaliselt. Ühtlasi oleme seadnud eesmärgiks muuta senist KYC läbiviimise mõttemalli mitte ainult Eestis, vaid laiemalt ka kogu maailmas. Me mõistame, et võti ei ole mitte andmete salaja kogumises vaid vastupidi- läbipaistvusel, sest nii saavad kõik inimesed ja ettevõtted panustada nii rahapesu tõkestamisse kui riigi heasse mainesse.