•• Oletame, et inimesel on mustadeks päevadeks kogutud poole miljoni või 100 000 krooni jagu sääste. Kas nende kroonides hoidmine on riskantne?

Eeldades, et Eesti läheb 2011. aastal üle eurole, annab see veidi alla kahe aasta aega, et krooniga ra-hulikult toimetada. Kroonideposiitidel on praegu soodsamad intressid. Kui te ei usu, et euro tuleb 2011, võib krooniriski võtta ka pikemalt. Krooniintressid on jätkuvalt kõrgemad, sest pankade võime raha välja laenata on suuresti seotud kroonihoiustega.

•• Miks me selle euro tuleku pärast nii väga muretseme?

Meil on vaja eurot, et saaksime hingamise lahti. Muidu me ei hüppa sellest august välja.

Eurole üleminek on üks väheseid poliitiliselt korrektseid argumente, et riigi kulutusi kärpida. Muidu ei luba poliitringmäng peaaegu üldse midagi ette võtta.

Veelgi tähtsam on, et Eesti poolt raskelt saavutatud ja majanduslikult hädavajalik usaldus rahvusvahelise raha silmis on asendunud usaldamatusega. Seda on võimalik murda üksnes eurole üleminekuga kaasnevate jõupingutustega.

•• Kui krooni kurss euroga on niikuinii fikseeritud, siis mis vahet sellel on, millal ja kuidas me täpselt euro kasutusele võtame?

Kui enne pole devalveerimine teemaks, siis eurotsooni sisenemise hetkel võib see olla.

Kui Eesti peaks kunagi euro kasutusele võtma, siis Euroopa võib meile tegeliku vahetuskursi ette määrata. See tähendab, et kroonide eurodeks vahetamise kurss võib olla ka praegusest erinev, loe – devalveerimisega. Nad muidugi konsulteerivad meiega, kuid nende loogika kohaselt peab see kurss olema õiglane ja neil on õigus vahetuskurss meile ette panna põhimõttel „võta või jäta”.

•• Miks te arvate, et vahetuskurss võib olla viletsam kui praegune 15,6?

Mina ei ole seda öelnud. Kui me praegu avaliku sektori kulutuste kärbetega midagi ette ei võta ja peaksime sellegipoolest euroga jätkama, siis praeguse vahetuskursi säilimise tõenäosus on väga väike. Kui me suudame teha valusaid kärpeid, siis võib-olla suudame senise vahetuskursi eurole üleminekul säilitada.

•• Kui suur on oht, et avalik sektor pole suuteline kulutusi kärpima ja krooni tuleb enne 2011. aastat devalveerida?

See selgub kuu aja pärast. Kui valitsusliidul ei ole poliitilist võimet  riigi kulude kärpimiseks ja elatustaseme langetamiseks, siis ma soovitan krooni riski mitte üle ühe aasta hoida. Kui me tõesti saavutame poliitilise suutmatuse tõttu ülimusta stsenaariumi ja ajame ennast pankrotti, siis peame pöörduma välisabi poole. Abi võimaldatakse meile kindlasti. Vaadates Läti ja teiste riikide eeskuju, seatakse meile aga karmid tingimused. Kuigi Lätil oli kriisi varajase staadiumi tõttu võimalus kursi üle vaielda, siis aasta pärast see meile enam nii lihtne ei ole.

Praegu on viimane aeg leppida kontrollitud elatustaseme langusega, mis on valus, kuid pole vast nii valus kui devalvatsioon.

•• Kas te usute, et poliitikud on suutelised vajalikke otsuseid langetama?

Jupiti. Ohvrite toomiseks on vaja ühiskonnas teatud solidaarsust. Kas poliitiline eliit suudab seda oma isikliku eeskujuga, mitte mimikriga tekitada, on kahjuks praegu küsimärk. Ja eks see käib ka majandus- ja loomeeliidi kohta samavõrra.

Mõned prominentsed tegelased, nagu näiteks Mart Laar, on võtnud ka jõuliselt sel teemal sõna. Peaministri suust aga kõlas veel 28. detsembril, et meil ei ole sellist kriisi, mis nõuaks erakorralisi abinõusid. Juba 22. jaanuaril kõlas samast suust, et meil on kriis, mis nõuab erakorralisi meetmeid. Veel hetk hiljem ütles ta, et kui me ise ei otsusta, siis otsustab meie eest IMF. Nüüd juba räägitakse vajalikest valusatest kärbetest kuni 8 miljardi krooni ulatuses. Vähem kui kuuga toimus silmaga märgatav progress ning see julgustab.  

•• Kuidas me peaksime ühiskonna elatustaset tervikuna ja kiiresti alla tõmbama?

Kõige lihtsam lahendus on devalveerimine. Kuigi tehniliselt on see Eestis suhteliselt keeruline ja seetõttu mõttetu. Hoobilt ja korraga tuuakse kulutase kõigile ühtmoodi alla. Klassikaliseks näiteks sobib rubla krahh Venemaal 1998. aastal. Seda nimetati defoldiks, mis tähendas ülisuurt devalveerimist. Kogu ühiskonnal oli väga valus, kuid see andis seejärel jõulise majandusarengu. Kõik kaubad muutusid hoobilt konkurentsivõimeliseks, ekspordist, eriti Venemaa peamisest – tooraineekspordist – rääkimata. Ilma defoldita poleks järgnenud ka Putini edu.

Sama loogika kehtib paratamatult ka meile. Kuna me krooni suhtes devalveerimist ette ei võta, siis tuleb minna elatustaseme alandamisele devalveerimisega võrdse suurusjärgu võrra. Aasta või pooleteisega saavutame sisuliselt needsamad 15–20 protsenti. Kui me palkasid ja elatustaset ei langeta, siis oleme pankrotis.

•• Juba praegu on meil hulgaliselt töötuid, aga näiteks riigikogu liikmed ja mõned ettevõtjad saavad endiselt nautida suurt sissetulekut.

Kärpe koht ja suurus pole iseenesest tähtis. Tähtis on, et kogu eliit, nii poliitikud kui ka ettevõtjad, peaksid igal juhul näitama eeskuju. Ameerika Ühendriikide uus president Obama külmutas esimese sammuna oma meeskonna palgad. Olgem ausad – populismi maiguga, kuid vajalik eeskuju.

Mis puudutab ettevõtjaid, siis ma olen veendunud, et ükskõik milliste meetoditega koostatud edukuse edetabelid muutuvad nüüd tundmatuseni. Summad vähenevad ja nimed vahetuvad, sest inimesed on finantsidega lihtsalt kinni jooksnud. Tean mitut meest, keda avalik arvamus on pidanud absoluutseks tipuks, meie mõistes suurettevõtjaks, kuid kellel on finantskriisi tõttu hing absoluutselt kinni.

•• Mida peab ettevõtja järgmise kolme kuu jooksul arvestama?

Tuleb valmistuda pikemaks kriisiperioodiks, kui praegu on räägitud – arvestama peab vähemalt kahe aastaga.

Tuleb hakata uuesti rabelema – samamoodi nagu siis, kui ettevõte loodi. Tuleb leppida asjaoluga, et kasumit mõnda aega peaaegu polegi. Tõenäoliselt tuleb suurendada  riskiastet ja investeerida täiesti uuesti, ma ei pea silmas reinvesteerimist, vaid lisainvesteeringuid või uutesse tegevustesse minevat.

Vaid oma isiklik eluruum tuleb riskiinvesteeringust välja jätta. Ja ei pea sõitma selle (suure) autoga.

Kui firmas on võtmekompetentsiga inimesi, siis tuleb püüda neid hoida. Väikeettevõtjale on see raske. Kui sul on valida armsa lellepoja ja targa inseneri vahel, siis lellepoeg tuleb ära saata. See on ülikeeruline.

Kindlasti peab säästma, kuid veel mitte väärtpaberitesse, vaid deposiiti. See oleks ka patriootiline tegu, sest ilma säästudeta ei saa Eesti praegu mujalt eriti laenuressurssi. Tuleb läbi viia oma varade ja kohustuste kriitiline revisjon. Üks majanduskriisi reegel kõlab nii, et kõik varaklassid kaotavad oma hinnas. Teie vara maksab täna vähem kui eile ja kui ta peaks maksma. Kui kriis on läbi, maksab teie vara taas enam, kuid mõnda aega võib see osutuda üldse väärtusetuks, sest on mittelikviidne. Varade väärtuse auditeerimine ja allahindamine on valus, kuid toob jalad maa peale tagasi.

•• Mis siis, kui ots enam otsaga kokku ei tule?

Kindlasti tuleb rääkida pangaga. Kuni siiamaani pangad, nähes kliendi probleeme, keerasid tal kaela kahekorra. Pangad hakkavad aru saama, et nüüd tuleb kliendile tõepoolest vastu tulla, sest kliendi „tapmine” ei anna enam seda efekti, mida annaks temaga koos töötamine.

•• Kuidas siiski rahaga ringi käia? Kas tasub loota kellegi abile või tasub oma sääste välja laenata?

Oma kurvast kogemusest ütlen, et ära laena raha välja. Eriti lähedastele. Rasketel aegadel muutuvad lähedased inimesed sageli võlgnikule viimaseks kaitseliiniks väliste kreeditoride vastu. Kuigi inimlikult peaks olema vastupidi, jäetakse just lähedased inimesed esmajoones „külma kätte”.

Mingil tingimusel ei tohi võtta nn tänavalaene. Need on hullemad kui SMS-laenud, mida ka ei tasu võtta. „Tänavalaenude” andjate taustast tulenevalt ületab nende tagasinõudmise viis tihti „tervislikkuse” piirid. Kuid ka see aeg võib tagasi tulla ja õiguskaitseorganitel tasub sellega arvestada.

•• Kui palju saab loota hindade tõstmisele, et katta kulusid?

Kõik hinnad tuleb kohe alla lasta.

•• Kas aastalõpu odavad väljamüügid näitavad meie igapäevase tarbimise jaoks lähiajal kujunevaid hindu?

See on alles algus. Üle ääre kobrutav laoseis on ettevõtjatele suureks probleemiks ja praeguste allahindluste hinnad ei ole enamasti veel need hinnad, millega hakatakse asju iga päev müüma.

•• Kas püksirihma pingutamisest piisab, et taastada välisinvestorite huvi Eesti vastu ja kriisist välja tulla?

Investeeringute meelitamiseks vajaliku maine saavutamiseks on vaja täiustada seni edu toonud lihtsat ühetaolist maksusüsteemi. See oli edukas senises olukorras, kuid kohe kindlasti ei too see meid konkurentsivõimelisemana välja nüüdsest kriisist. Ainuüksi soodsast tervikkeskkonnast enam ei piisa.

Peame oma maksusüsteemiga üle minema labidamehe meetodilt rätsepa meetodile.

Me saame investeeringuid ainult siis, kui me saame teha investorile, eriti aga üksikutele ülivajalikele ettevõtetele konkreetseid ja täpseid soodustusi ja pakkuda kulude alandamise abinõusid. Need soodustused võivad puudutada maade ülisoodsat eraldamist, kommunikatsioonide väljaehitamist ja personali õpetamist riigi poolt, oskustööjõu madalamat maksustamist ning sissetoomise edasist lihtsustamist, ajutisi maksumäärade alandamisi või maksude ajatamist jne. Paraku riigi poolt vaadates tasub selliselt toetada just eksporditurgudele suunatud võtme-ettevõtlust. Kõikidele ettevõtetele seda praegu laiendada ilmselt ei suuda ega saagi.

CV

Raivo Vare

•• Sündinud 11.05.1958 Tallinnas

•• Kõrgem haridus, lõpetanud 2003. a EBS EMBA cum laude ja 1980. a TÜ õigusteaduskonna summa cum laude.

•• Töötanud valitsuses riigiministrina, mõni aeg hiljem teede- ja sideministrina, olnud Tallinna Panga direktor, Pakterminali juhatuse esimees ja peadirektor ning Eesti Raudtee juhatuse liige ja arendusdirektor.

•• Praegu investor, mitme ettevõtte nõukogu liige, ärikonsultant ja Invicta kaastreener.

•• On ühiskondlikult aktiivne: vabariigi presidendi mõttekoja, MKM-i transiidikomisjoni ja Tartu ülikooli kuratooriumi liige, Eesti Koostöö Kogu nõukogu aseesimees.