Raivo Vare: miks on valimiste eel meel murelik?
Kuna olen tähelepanelikult lugenud läbi kõigi erakondade valimisprogrammide majandust puudutava, sest just see peaks andma vastuse kust tuleb kate nendele massiivsetele ning kaheldamatult ilusatele ja soovitud valimislubadustele, siis valdab mind mingi isevärki hämming. Põhjuseks, et lubatud andmised igat liiki toetusrahast arvutiteni ja turismireisideni teevad kogusummas nii suure numbri, et kõhe hakkab.
Miks on kõhe?
Esiteks, kõhe hakkab sellepärast, et kust seda raha niipalju võtta. Avalik sektor ei tooda otseselt raha, seda toodab ikkagi majandus. Kuigi lubajad näikse arvavat, nagu meist enamus, et küll see sektor kasvab nagu iseenesest mühinal edasi, kuigi võibolla pisut-pisut rahulikumas tempos, ning mingeid „raskeid-kõvu-valusaid maandumisi“ meie majandusel karta nagu polekski. Samas on ilmne, et ikkagi kõigeks lubatuks praegu veel raha ei jätku. „Aga küll ta tuleb, kuhu ta ikka pääseb“ on siiski valitsevaks meeleoluks. Kas see on ka õigustatud ootus?
Kuid veel kõhedam hakkab et meie erakondade, kui meie ühise tuleviku tegelike kujundajate, valmisprogrammid sellele selget vastust ei anna, et kust kõik see raha ja kuidas ikkagi tegelikult kavatsetakse lubaduste täitmist korraldada. Neis piirdutakse peamiselt vaid mantrate ja loosungitega, mis praktiliselt ei sisalda ei süsteemseid meetmeid ega kavasid, mis kirjeldaks, kuidas selle lubatud „paradiisini“ jõuda. Seejuures ka senised valimispalavikus erakondade esindajate vahelised avalikud debatid nii elektronmeedias kui mujal pole selles osas mitte midagi muutnud. Kuigi samas öeldakse, et valimised oma loomult ongi alati ja igal pool lubaduste laat, mitte tootmisnõupidamine, kus tegelik tulemus läbi arutatakse ja esitatud projektide sünteesimise tulemusena reaalse tulemuse saavutamine paika pannakse. Et peaasi on meeldida, küll pärast aega klaarida, kuidas tegelikult läheb ja kuhu jõuda õnnestub.
Tõele au andes, üksikutes erinevate erakondade erinevates programmilõikudes, kus on näha kaasatud spetsialistide kätt, on siiski teinekord hästi kirjeldatud mitte ainult jagamisele tulevat, vaid ka reaalseid ja seostatud majandusliku iseloomuga meetmeid lubatu saavutamiseks. Näiteks erinevate programmide loova majanduse, infotehnoloogia, hariduse, regionaalse tasakaalustatuse ja maaelu või ühistranspordi arendamist kirjeldavates peatükkides. Samas välismajanduspoliitiline dimensioon valimisprogrammides puudub praktiliselt täielikult, või on see asendatud julgeolekupoliitilisega. Suurt midagi pole programmides Euroopa Liidu kui meie peamise majandusliku keskkonnaga seoses, v.a üldiselt esitatud eurole ülemineku teema mitmetes platvormides. Kuid ka siin varitseb üllatus, sest just senise peamise "euro-erakonna" programmis pole see enam üldse teemaks!? Ilmselt nad teavad rohkem, miks selleks valimistsükliks see teema enam aktuaalne pole...
Teine põhjus hämminguks
Teine ja veel suurem põhjus hämmingut tunda seisneb hoopis järgnevas. Juba mõnda aega on erinevate pankade endised ja praegused juhid, veelgi enam aga nende pankade ja mitmed teised analüütikud ja eksperdid, sh äsja ilmutatud Eesti Inimarengu Aruandes 2006, aga ka ettevõtlusorganisatsioonid, rääkinud üpris morni juttu meie majandusliku eduloo jätkusuutlikkuse erinevate tahkude kohta, mida keegi kuulata ei taha ja mida lausa ignoreeritakse erakondade valimisprogrammides. See on seda imelikum, et kui ei usuta millegipärast oma tippspetsialiste, siis usutagu vähemalt võõraid prohveteid. On ju tulnud hoiatavaid signaalid ka otseselt institutsionaalsel tasemel, näiteks rahvusvaheliste tippfinantsinstitutsioonide, nagu maailmapank, raportites, aga ka läbi meiega sarnase majandusliku arengumudeliga Läti riigireitingute äsjase alandamise.
Kui majandus ei arene edaspidi nii, nagu seni, siis peaks ju siililegi selge olema, et ilusad lubadused pole enam mingilgi juhul täidetavad. Seega peaks valitsejatel olema ka tagavaraplaan juhuks, kui... Ning midagi peaks sellest ka valimisprogrammi jõudnud olema, aga pole seda teps mitte!
Minu kui loogiliselt mõtleva kodaniku murelikkust suurendas veelgi äsja, 23.veebruaril ilmutatud Danske Panga (Skandinaavia suurpank, Sampo panga omanik sealhulgas) analüütikute Lars Christenseni ja Lars Rasmusseni murelik analüüs Ida-Euroopa, sh Balti riikide majanduslikust seisust „New Europe: A warning not to be ignored“ („Uus Europpa: Hoiatus, mida ei tohi ignoreerida“)*. See on edasiarendus nende septembris 2006 koostatud rapordist „New Europe – Be careful! Risk on the rise“ e „Uus Euroopa – Olge ettevaatlik! Riskid on kasvamas“. Kas pole iseenesest juba kõnekad pealkirjad?
Mis on hoiatuse sisu?
Danske Bank analüüsis 8+2 Euroopa Liidu uue liikmesriigi (s.o eelmise lainega ühinenud 8 riiki, sh Eesti, pluss kaks viimati ühinenut - Bulgaaria ja Rumeenia) majanduse seisu ja perspektiive 11 erineva ohunäitaja e indikaatori alusel. Indikaatoriteks olid: sisemajanduse koguprodukti (SKP) kasvu jätkusuutlikkus, inflatsioon, jooksevkonto situatsiooni protsentuaalne suhe SKP-sse, reaalne tegelik vahetuskurss, krediidi suhe SKP-sse, krediidi kasv, valuutareservide suhe importi, ekspordi-impordi suhe, lühajalise laenukoormuse suhe valuutareservidesse, laenu reaalintresside tegelik tase ja avalike finantside seis.
Kõigi nende indikaatorite summa peaks analüüsi autorite arvates andma ettekujutuse 8+2 riikide majanduskasvu jätkusuulikkusest ja nende riskitasemest majanduslike ja finantsiliste šokkide suhtes. Nende indikaatorite kasutamise põhjenduseks toodi ka tõik, et nad on keskpankade ja finantsregulaatorite kasutatavateks varajase hoiatuse indikaatoriteks riikide majandusseisu kohta.
Niisiis, analüüsis jagati kõik riigid kolme kategooriasse – punasesse, kus on suured ohud majanduslikule ja finantsilisele stabiilsusele, kollasesse, kus on põhjust teatud rahutuseks ning rohelisse, kus on tegu jätkusuutliku ja stabiilse majanduskasvuga. Seega siis peaks valimislubadusi ja nende täitmise võimalikkust uskuvad inimesed, olgu nad lubajatest poliitikud või lootusi hellitavad valijad, olema ka seda usku, et Eesti on rohelise kategooria maa.
Aga analüüs vastab sellele eitavalt. Enamgi veel, seal on lausa šokeerivalt mõjuv tõdemus, et kolm Balti riiki, sh ka Eesti ning kaks Euroopa Liidu uustulnukast riiki on SELGELT PUNASES KATEGOORIAS!
Seejuures Eesti, Läti ja Rumeenia on kogunisti 7 indikaatori osas 11-st punases, Bulgaaria 6 osas ja Leedu 5 osas. Analüüsis tuuakse jällegi näiteks Portugali, mille majandust on üksjagu päästnud või mille negatiivseid mõjusid pehmendanud euroga ühinemine. Eestiski on aktuaalne euroga ühinemise teema, kuid meil paistab see üha edasi nihkuvat, vähemalt viieks aastaks...
Slovakkia on ainsana vaevu-vaevu kollases ning vaid Poola, Tšehhi, Ungari ja muidugi Sloveenia on rohelises tsoonis. Punases kategoorias olevate riikide majanduse „järsk maandumine“ on analüüsi autorite arvates üsna suure tõenäosusega, mistõttu nad soovitavad investoritel nendesse riikidesse, eriti punases olevaisse, investeeringuid tehes olla ettevaatlikud põhimõttel, et on parem olla ohutult, kui kahetseda („it is better to be safe than sorry“) ning MAANDADA VALUUTARISKE. Aga just välisinvesteeringutest ja nende jätkuvast sissetulvast meie majandusmudeli edu sõltubki.
Edasise indikaatorite kaupa analüüsi järeldustest annavad aga parima ettekujutuse vastavatele indikaatoritele pühendatud peatükkide pealkirjad allakirjutanu vabatõlkes: „Kasvutrendist ülekuumenemiseni“; „Inflatsioon – ikka hullemaks ja hullemaks“; „Jooksva konto bilanss- unustage ülejäägid“; „Vahetuskursi ülehinnatus – mitte kõige suurem mure“ (kus Eesti kroon ei ole veel liiga ülehinnatud, kuid on teel sinna – meie üks väheseid mitte punaseid, vaid kollaseid indikaatoreid, kusjuures rohelisesse saime vaid avalike finantside seisu osas...); „Kas ma saaks laenata natuke raha oma teise korteri jaoks?“, kus meie seisu hinnati „põletavaks“; „Kui palju laenamist on piisav?“; „Milleks hoiustada, kui reaalintressid on negatiivsed?“; „Kas teil on reserve vihmase päeva puhuks?“ („vihmane päev“ panganduslikus tähenduses, muidugi); „Ekspordi kasv ei suuda pidada sammu impordi kasvuga“ (ka siin olime me sügavalt punases); „Lühiajaline võlg – pole kõige suurem probleem“ (kus aga meil õnnestus ikkagi olla pikalt teistest halvemas positsioonis, kuigi kollases tsoonis); ning lõpuks, „Tõusuperiood on tugevdanud fiskaaltasakaalu“. Just viimases kategoorias oli Balti riikide ja eriti Eesti positsioon analüüsi järgi kõige parem, kuid ka tervikuna, v.a Ungaris, oli see Kesk- ja Ida-Euroopa riikide tugevuseks, mis aitab hoida ära halvimat nende riikide majandusele.
Mida sellest võiks järeldada?
Lihtne loogika ütleb, et kui Eesti on 7 positisooniga 11-st punases ja ka ülejäänute osas viimaste hulgas, v.a avaliku sektori kulutuste/fiskaaltaskaalu kategoorias, mis aitabki vähendada teiste indikaatorite kajastatud riske, siis tuleks püüda parandada seal, kus on nõrkused, ja vähemalt mitte halvendada seal, kus on taskaalu hoidvad tugevused.
Seega avaliku sektori laristamiseks pole mingit põhjust, kui me tahame olla jätkusuutlikumad oma majandusarengus. Ning ressurssi tuleks fokusseerivalt suunata sinna, kus king kõige enam pigistab, mitte seda lihtsalt raiskavalt ühtlaselt laiali laotada. Aga meil on valimised. Mistõttu suunaks lugeja uuesti selle loo algusesse.... __________________________________________________________________________________
*http://danskeresearch.danskebank.com/link/AWarningNottoBeIgnored21022002/$file/AWarningNottoBeIgnored21022002.pdf
Artikkel on kirjutatud Eesti Päevaleht Online`ile.
