"Ühelt poolt teeb suhteliselt suur fikseeritud kulude osakaal riigi jaoks olukorra vähem paindlikuks, eriti just situatsioonides, kus, kas majanduslikust olukorrast või ühiskonna ootustest tulenevalt, on vaja eelarve kuludes teha suuremaid muudatusi. Teisalt aga annab inimestele kindlustunde, et näiteks pension ei sõltu mitte poliitikute tahtest ja lahkusest, vaid seaduses kehtestatud indeksist, mis võtab arvesse palga- ja tööhõive ning hindade kasvu. Samas ei ole ka seadustes ettenähtud kulud iseenesest veel dogmad, sest mäletatavasti otsustati kriisi ajal näiteks vähendada riigipoolset kogumispensioni osa, kuigi see oli samuti fikseeritud kulu. Aga üldiselt on seadustes ettenähtud kulusid mõnevõrra ebamugavam muuta, kui neid mis pole otseselt fikseeritud.

Kindlasti on mõistlik vaadata ka konkreetsemalt, mis ühel või teisel aastal on osakaalu muutuste taga. Näiteks kui viimasel kolmel aastal(2010-12) oli välistoetuste osakaal eelarves üle 13 protsendi, siis järgmisel aastal langeb ta 11 protsendi juurde. See pidurdab mõnevõrra mittefikseeritud kulude proportsiooni langust. Kuigi Eesti jääb oma panuselt pensionidesse võrreldes SKPga Euroopa Liidus väiksemata hulka, moodustavad need siiski poolteist miljardit, mis on oluline osa kogu eelarvest. Sellest tulenevalt mõjutab nii pensionitõus kui ka pensionäride arvu suurenemine proportsioone fikseeritud ja fikseerimata kulude vahel. Samas sotsiaal- ja tervishoikulude osakaalus väga trastilisi muutusi ette näha pole, tõustes 45%lt sel aastal 47%le aastal 2016.

Üldiselt on riigi jaoks oluline leida mõistlik tasakaal eelarve paindlikkuse ja erinevatele kululiikidele stabiilse ja prognoositava rahastuse tagamise vahel."