Eesti on lähiaastatel seismas põhimõtte-liste valikute ees. Oleme otsustanud oma elu siduda Euroopa Liidu (EL) poliitilise ja majandusruumiga ning see fakt seab meid raskete valikute ette. Miks raskete?

Eestit on kogu iseseisvusaja iseloomustanud väga liberaalne majanduspoliitika. Kuni aastani 2000 me ei doteerinud põllumajandust, 2000 kehtestati ka esimesed tollid. Nüüdseks on pilt muutunud, meie piir on EL-i piir ja siin kehtivad samasugused tollid nagu EL-is. Eestit see eriti ei mõjuta, sest lõviosa meie kaubandusest toimub EL-i sees, kus tolle pole. Ka põllumeeste elu on läinud kergemaks, avanenud on mitmesugused EL-i abirahad ja toetusskeemid.

Äärmuslik turumajandus

Samas ajame mitmes valdkonnas edasi äärmuslikku turumajanduse joont. Meil on rahasüsteem korraldatud nii, et keskpanga reguleeriv mõju on viidud praktiliselt miinimumini. Käibes olev rahahulk ei sõltu mitte sellest, kuidas keskpank toimetab, vaid sellest, kui palju tuleb Eestisse välisraha investeeringute ja väliskaubanduse kaudu. See on valuutakomiteel põhineva rahasüsteemi filosoofia ja seda ei ole otstarbekas enam muuta, sest peagi oleme kasutusse võtmas euro. Samas tähendab see, et ühte väga olulist majanduspoliitika instrumenti ? rahapoliitikat ? me majanduse reguleerimisel ei kasuta.

Tasakaalustatud iga-aastane eelarve näitab, et me ei kuluta rohkem kui teenime. Igati mõistlik otsus valuutakomitee süsteemi tingimustes, kui arvestada näiteks Argentina kogemust, kus kehtis samasugune rahasüsteem, aga valitsus kulutas üle oma võimete ja tulemuseks oli sügav finantskriis.

Teisalt ei võimalda iga-aastaselt tasakaalustatud eelarve teha pikki tulevikku suunatud plaane, sest me ei tea ju, milline on meie majandus kümne aasta pärast ja kas kavandatud summad on riigieelarves olemas. Plaane võib muidugi ka täna teha, aga kui realiseeritavad nad on?

Eesti maksusüsteemi vaadates näeme, et meil on üldine maksukoormus tõesti madal. Alla 35 protsendi SKP-st.

Järelikult ei ole kuskilt tulemas seda raha, mida riik saab ümber jagada. Kokkuvõttes võib öelda, et ka eelarvepoliitikas on riik oma tegutsemise mängumaa vabatahtlikult kokku tõmmanud, sest maksud on madalad, järelikult maksusoodustustega ei saa majandust mõjutada. Proportsionaalne üksikisiku tulumaks ei soodusta tulude ebavõrdsuse vähendamist jne. Piltlikult öeldes, kui riik oleks inimene ning rahapoliitika oleks parem käsi ja eelarvepoliitika vasak käsi, siis oleme oma mõlemad käed selja taha sidunud ja püüame nüüd kapten Tenkeši kombel vaenlasega ilma käteta võidelda ning meile pakutud veini juua. Ütleme nii, et see on keeruline.

Maksukoormus kerkib

Juba on näha, et inimesi valmistatakse ette maksukoormuse tõusuks. Jutud kümneprotsendilisest ettevõtte tulumaksust on alles algus. Praegu küll räägitakse veel üksikisiku tulumaksu määra alandamisest, aga kui see ka veel lähiaastatel aktuaalne on, siis tähendab see ainult kaudsete maksude suurendamist, sest kuskilt peab riik ju oma tegevuseks vajalikke tulusid saama.

Jutt sellest, et valitsus ei suurenda kulutusi, tundub naeruväärne, sest EL-iga ühinemine toob tahes või tahtmata kaasa bürokraatia kasvu ja peame oma administratiivset suutlikkust suurendama (loe: riigiaparaati suurendama), kui tahame vähegi Brüsseli poolt jaotatavatest hüvedest osa saada. Hea näide demagoogiast on riigi-

ametnike palkade külmutamise jutt, samas kui uute, EL-i suunal tegutsevate ametnike palgad on reeglina vanade olijate omast kõrgemad. Ja selliseid ametnikke peame veel palju juurde palkama.

Üks oluline aspekt, mida pole küllalt arutatud, on tulumaksu vähendamise mõju meie väliskaubanduslikule tasakaalule. Eestit vaevab krooniline kaubandusbilansi defitsiit ja kui jätame inimestele rohkem raha kätte ehk nende kasutatav tulu suureneb, siis transformeerub see suure tõenäosusega täiendavaks tarbimiseks, mitte säästmiseks. Täiendav tarbimine aga tähendab kindlat impordi kasvu ja kaubandusbilansi jätkuvalt kõrget defitsiiti.

Eesti maksusüsteemi Läti ja Leeduga võrreldes näeme, et ega meil midagi hõisata ole. Üksik-isiku tulumaks on Lätis madalam, dividendide maksustamine samuti, ainult ettevõtluse tulumaksus on veel vahe, mis 2009. aastal suure tõenäosusega kaob. Dividendide maksustamisega paistab Eesti eriliselt silma, esiteks on maksumäär suhteliselt kõrge, natuke üle 35 protsendi. Teisalt ma ei tea, kas ka mujal kehtib põhimõte, et kui saan ühe krooni tulu, siis maksu maksan 1,26 krooni pealt. Ütleme, et koolis õpetatava tavalise protsentarvutuse loogikaga ei ole siin midagi peale hakata. Võiks ju kohe öelda, et maksumäär on 35 protsenti, mitte hämada 26 protsendi juttu.

Riik taandub

Riik on ennast majandusest võimalikult palju taandanud ja jätnud asjad turu otsustada. Selline käitumine on üldist majanduskasvu arvestades olnud mõistlik, sest meie majanduskasv on viimase üheksa aasta jooksul olnud Euroopas üks kõrgemaid. Paraku on selline kauboi-kapitalism natuke võõras vanale Euroopale, keda kõige eredamalt esindavad Saksamaa ja Prantsusmaa. Eesti edasiste valikute suund sõltub paljuski sellest, kas ja kui palju oskame ja tahame üldisele Euroopas domineerivale mõtteviisile vastu hakata. Meil on mõned liitlased Iirimaa ja Suurbritannia näol, eriti mis puudutab maksupoliitikat.

Samas kui Euroopa vägevad Saksamaa ja Prantsusmaa ning neile sekundeerivad Itaalia ja teised riigid siiski seljad kokku panevad, siis oleme selges vähemuses. Täna nimetame Prantsusmaa teravaid avaldusi meie maksupoliitika kohta veel nende koduse valimisvõitluse peegelduseks. Aga kui asi tõsiseks läheb, siis ilmselt tõmbame saba jalgade vahele, peame lõuad ja teenime edasi nii nagu kästakse.

Probleem ei ole selles, et kas oleme juba nii jõukad, et hakata rikkust rohkem ümber jagama ehk suurendama riigi rolli majanduses. Küsimus on pigem selles, kas oleme küllalt targad ja nutikad, et oma majandust ise korraldada ja oma majandusideoloogia EL-ile ja eelkõige oma rahvale maha müüa.

Praegused kohati väga vastuolulised väljaütlemised meenutavad pigem ulja kauboi käitumist, kes oma õiguste eest sõdides püstolit krabab ja endale ähmiga jalga tulistab.