Raul Kalev: jagamismajanduse umbluu

 (81)
RAUL KALEV
RAUL KALEVFoto: Vallo Kruuser

Vanasti oli nii, et kui sul oli mõni asi või talent, siis selleks, et seda rahaks pöörata, tuli seda müüa või välja rentida. Kui raha ei tahtnud, võisid ka niisama kasutada anda. Veelgi varem polnud isegi raha, hobuse rentimise-müümise vastu saadi kott kartulit,kirjutab taksofirmasid nõustav suhtekorraldaja Raul Kalev.

Oli, kuidas oli, selge oli see, et kus liigub raha, seal on ka palju kiibitsejaid. Nii põhjendatud jälgijaid, uudishimulikke kui kadedaid. Riik tahab makse, tarbija nõuab ohutust ja head hinda.

Nii hakkasid algselt vabas ringluses kaubad-teenused siin-seal saama omale piiranguid. Mitte igaüks ei saanud arstiks või apteekriks, iga mees ei kõlvanud ka veovankit või bussi juhtima. Turgudel müüdud kodus kasvatatud looma liha pidi oleme ühtäkki tapetud sertifitseeritud tapamajas, laste treeneriks sai vaid läbi kutsetunnistuste, kohvikupidamiseks tuli täita hunnik sanitaarnõudeid, taksosõitmiseks oli vaja taadeldud taksomeetrit ja kinnitust, et sa pole kurjategija.

Tegelikult tulid peagi igas valdkonnas kehtima omad reeglid, mõned neist rohkem, teised aga vähem põhjendatud. Üldiselt oli kord majas, sest kõik teadsid, mida tuleb teha, et kuhugi ärisse oma nina pista.

Ometigi ei suutnud riik ja tarbijad kahepeale ära reguleerida seda majandust, mis laternate paistesse ei tikkunud ja mida igamees vaikselt kodus ajas. Kui müüsid mune ja piima otse naabrile või läbi ajalehe teistele huvilistele, siis jäid maksmata nii maksud kui ka teadmata kvaliteet. Kui kupeldasid oma naist või teenijatüdrukut, oli see sinu eralõbu. Riigil oli iga memmekese laudlina all olevase ümbrikusse piiluda liialt kallis, tarbija aga oli rahul ja kaebama ei kippunud. Kui keegi ravitses kodus haigeid ilma arstipaberiteta, siis oli see haige enda risk, arstiks too ravitseja end nimetada ei tohtinud.

Seotud lood:

Üldine reegel oli, et iga valdkond ja tsunft asus algselt kundede ja riigi hüvanguks välja mõeldud reeglitega ka ennast kaitsma, lisades sertifikaate ja litsentse, mis pidid jõukohased olema vaid tõsistele pealehakkajatele ja ehmatama eemale õnneotsijad.

Tehnoloogia sünnitab uusi ärimehi

Küllap oleks kõik samamoodi edasi läinudki, kui tehnoloogia poleks oma imeviguritega uusi ärimehi sünnitanud. Need mõistsid, et kui sajad memmekesed koos mune panna müüma ja nad elektroonilsel teel enda alla koondada, siis saab hoiduda maksudest, rünnata kõrgete okastraatidega kaitstud ärivaldkondi sealt, kust nood seda oodata ei osanud. Eks seda nn hulgikokkuostu prooviti ka varem, kuid tehnoloogia tegi selle imelihtsaks.

Nii hakkasid uusärimehed erinevate startappide ja muude platvormide läbi liitma neid õnneotsjaid, kellele uut edulugu tiibadesse puhuda. Toiduainete tootmisele ja müügile mõeldud nõudmised Facebooki ja taluäpi toodangule ei kehtinud. Iga mees võis hakata konkureerima taksodega ja saada tellimusi otse äppidest. Selleks, et minna mööda majutusasutustele kehtsestatud piirangutest, piisas vaid liituda tubade ja voodikohtade jagamise rakendusega. Kõik said võimaluse teha kõike ilma piiranguteta juhul, kui nad olid äppide kliendid. Äpid lubasid suure suuga isegi maksud kokku koguda, andes siiski deklareerimisvaliku väikekaupmeestest jagajatele endile, et neid mitte tagasi Facebooki või Kuldsesse Börsi ehmatada.

Uued majandsumudelid olid edukad, sest nad meeldisid tarbijale. Tarbijale tundus üha enam, et parem olekski, kui mingeid reegelid poleks. Või kui, siis väga pisikesed. Sest hea oli saada kaupa maksude võrra soodsamalt ja kes siis ikka sellele mõtles, et reeglid nende endi kaitseks olid. Üks hea asi oli jagamismajandusel veel: kui kaup või teenus ei meeldinud, sai neid hinnata madalama hindega, misjärel sellise kauba müüjad turult vaikselt eemale puksiti ja vaid kõige kvaliteetsemad alles jäid. Vähemasti nii usuti.

Jagamismajandus positsioneeris end millegi täiesti enneolematuna ja see oli edukas. Isegi riigkogus, mis istung istungi järel uusi jagamismajanduse sünnitisi seadustas, arutati tõsimeeli, kas poleks aeg anda ka seaduste tegemine äppide kätte: rahvas ise pakuks seadusi, rahvas ise hindaks neid, ja äpp valiks välja parimad. Ning vanameelsete riigikogu liikmete palk ja hüvitised võiks rännata parimate seaduste tegijaile.

Kõik kulges tempokalt kui kõige pöörasemas muinasjutus. Ei läinud kaua, kui jagamismajandus oli juba reeglite järgimisse kinnikiilunud tavamajanduse suuruseks paisnud. Jagamismajanduse ärimehed aga olid saanud nii rikasteks, et ei vaevunud isegi salatsema, et nende tulumaks kuhugi ookeanisügavustes asuvatele saartele rändab.

Üleöö tulid probleemid
Kuid siis äkki, justkui üleöö, hakkasid probleemid. Selgus, et siin-seal said inimesed rohkem toidumürgitusi, isehakanud arstioskuste jagajad panid liiga sageli valediagnoose ja nii mõnedki pedofiilid realiseerisid end lastehoiduteenuste jagajatena. Taksojuhtide seas oli üha enam sissesõitnuid, kes kohalikku keelt ei mõistnud. Rahvas tõstis mässu, kuidas riik seda kõike on lubanud. Hakati asja uurima ja selgus, et ega äpid polnudki nii täiuslikud: kõrgemaid hindeid anti sageli kiiruseületajatest sõidujagajatele, valediagnoose pannud mesimokkadest arstiteenuste osutajatele. Selgus, et tegelikult suudavad tarbijad hindeid pannes hinnatagi vaid nähtavat klienditeeninduse poolt, sest neil pole aimugi, mis peitub maitsva toidu sees või kui kõrge hallitusseente või radoonitasemega toas nad rahulikku und magasid. Veelgi enam näitasid uuringud, et uusärimehed äppide taga olid rakendused konfigireerinud nii, et sõeluda esmalt välja nood teenusepakkujad, kelle fassaad lonkas, kohe seejärel aga nood, kes harvem töötasid ja vähem raha sisse tõid. Äpid hakkasid automaatsete soovitustega premeerima neid õnneotsijaid, kes suuremat käivet teha suutsid. Tihti jäid parimaid kooke meisterdanud memmekesed ilma igasugustest soovitusest ainuüks vaid seetõttu et nad ühe plaaditäie nädalas vaaritasid. Tekkis üleüldine nõutus ja pahameel.

Ja ei jäänudki valistusel muud üle, kui hakata taaskord eri teenuste ja kaupade jagamisele nagu ka rentimisele ja müügile, seadma piiranguid ja kontrolle. Üles soojendati kutsetunnistused ja sertifikaadid, osasid valdkondi nagu prostitutsioon, hakati piirama 10 000 euroste aastalitsentsidega. Aga see enam jagamismajanust sepitsenud ärimehi ei morjendanud. Nemad olid oma jagamisvõtetega suutnud üle võtta 60-80% erinevate valdkondade turumahust ning nüüd oli neile vaid kasulik, et riik nende kättevõidetud positsioone kindlustama hakkas.

Noid vanameelseid ärimehi, kes olid oma ärid jagamisumbluule kaotanud, ja kelle üle vahepeal avalikult naerdi, neid stagnantideks sõimati, hakati nüüd pärast nende taandumist jagamismajandusettevõtjate nõunikeks, meenutama avalikus pressis taas hea sõnaga. Siiski mitte väga ohtrasti, sest kuigi võinuks arvata, et meedial oli veidi piinlik oma hiljutise sinisilmsuse pärast, oli tegelik olukord siiski ka selles äris juba muutunud: toimetusi enam ei olnudki, oli vaid meediaäpid, kuhu iga uudistejagaja sai saata oma uudise või video, mis pääses esilehele vaid lugejate hinnete ja laikide alusel.