Reformierakonna kriisiplaan – seitse sisutühja loosungit

 (141)

Tuumajaama ehitamine, haridussüsteemi reformimine ja isegi euro kasutuselevõtt 2011. aasta 1. jaanuaril on olulised sammud, aga ei aita meil kuidagi kriisist üle saada.

Peaminister Andrus Ansip kutsub Reformierakonna plaani reklaamivas teleklipis rahvast üles arvamust avaldama. „Anname üheskoos Eesti majandusele uue hoo,” kõlab üleskutse.

Kui toimetaja andis mulle ülesande, et võiks sellest seitsme sammu plaanist kirjutada, tundus teemapüstitus loomulik. Peaministri erakonna, koalitsiooni juhtpartei majanduskriisi ületamise plaan võiks tõesti olla kõige tähtsam dokument kevadel 2009.

Kõik peaksid seda uurima, selle üle vaidlema, seda kiitma või kritiseerima. Umbes samamoodi, nagu praegu käib tihe diskussioon analoogsete plaanide üle Ameerika Ühendriikides, Soomes, Suurbritannias või Saksamaal. Aga lugedes Reformierakonna kriisiplaani, muutusin nõutuks.

Väike riigipoolne abi aitaks

„Reformierakonnal on plaan, kuidas tugevdada Eesti majandust. Plaan, mida järgides tuleme üleilmsest kriisist välja kiiremini ja paremini kui teised riigid, kes jätavad õigel hetkel vajalikud otsused tegemata,” lubab Andrus Ansip reklaamklipis.

Sellel plaanil on aga kaks põhilist viga. Esiteks, see pole tegelikult kriisi plaan. Kriis on praegu – majanduslangust saab väljendada kahekohaliste arvudega, iga kuu lisandub rohkem kui 10 000 töötut ning laenude tagasimaksmisega jääb hätta rekordarv firmasid ja eraisikuid. Tuumajaama ehitamine, haridussüsteemi reformimine või isegi euro kasutuselevõtt ei aita kuidagi kriisist üle saada.

Seotud lood:

Kui vaadata, mida teevad USA, Suurbritannia, Saksamaa või Soome, siis nende kriisiplaanide puhul on arvestatud selle aasta suve ja sügisega. Suurimaks ohuks peavad nad deflatsioonispiraali käivitumist. Teoorias näeb see välja umbes nii, et kaubad ja teenused muutuvad kogu aeg odavamaks ning nii lükkavad inimesed oma tarbimist pidevalt edasi. Raha on ainuke asi, mille väärtus ajas kasvab, nõnda on üksikisiku vaatenurgast ratsionaalseim käitumine raha kogumine, mitte tarbimine. Kokkuvõttes tekibki deflatsioonispiraal, mis võib viia kauakestva ja raske majanduslanguseni. Nii on ka kriisiplaanide eesmärgid siin ja praegu, mitte abstraktses tulevikus paljude aastate pärast.

Teine asi, millele keskendutakse, on tööpuuduse kasvu pidurdamine, ohjeldamine. Tegu pole lihtsalt nõrgemate kaitsmiseks mõeldud altruismiga, vaid majandust tervikuna läbiva probleemiga. Oht töötuks jääda tekitab tarbijates ebakindlust ja paneb ostuotsuseid edasi lükkama. Tarbimise langus vähendab firmade tulu ja see omakorda toob turule uusi töötuid. Ning eelmainitud langusspiraal on teise nurga alt taas tagasi.

Kriisiplaan peaks sisaldama samme, mille mõju jõuaks kiiresti reaalmajandusse. Näiteks ekspordigarantiide programm. See on üks väheseid konkreetseid asju, mida ka Reformierakonna „plaan” sisaldab. Täpsuse huvides tuleb küll öelda, et tegu on IRL-i majandusministri Juhan Partsi eestvedamisel sündinud kavaga, mille Reformierakond on oma „plaani” inkorporeerinud.

Või näiteks energia säästmine. Tartu ülikooli majandusprofessori Urmas Varblase sõnul kütavad tuhanded hooned Lasnamäel, Mustamäel ja Annelinnas praegu paljuski välisõhku. Kui aga riik paneks 1–1,5 miljardit, pangad 7–8 miljardit ning majaomanikud samuti 1–2 miljardit, annaks soojustamine tööd ehitajatele, väldiks ehitusmaterjalide tööstuse kokkukukkumist ja see aitaks avada ka pankade rahakotiraudu. Kriisi ajal tuleks otsida just asju, kus riigi väike panus (mis omakorda võib tulla näiteks Euroopa Investeerimispanga laenu kujul) aitab eri seoste abil kogupanust mitmekordselt võimendada. Kuuldavasti peabki rahandusminister Ivari Padar tegelikult Euroopa Investeerimispangaga selliseid läbirääkimisi.

Reformierakonna kriisiplaani teine suur puudus on õlgu kehitama panev ähmasus ja ebakonkreetsus. Või nagu sotsioloog Andrus Saar ütleb: „Ainult loosungid, aga loosungite aeg on läbi.” Pole tähtaegu, pole näidatud, kust kohast ühe või teise asja tegemiseks raha tuleb, pole näidatud eesmärkide omavahelist seost.

Mõnedki eesmärgid võivad olla juhul, kui neid lähemalt lahti ei seletata, lausa vastuolulised. Näiteks euro kasutuselevõtt ja kriisiplaani teine samm, madalad maksud. On ju üldteada, et euro kasutuselevõtu suurimaks takistuseks võib saada ülemäärane eelarvedefitsiit. Kuidas saab sellises kontekstis makse alandada? „Seda võiks peaaegu nimetada ka valetamiseks,” möönab Urmas Varblane.

Mõttelaisk jutulõim

Või plaani kolmas samm – eurotoetused. „Majanduse elavdamiseks võtame viimase sendini kasutusse euroraha” – sellise ärpleva lausega algab eurotoetustest rääkiv alapeatükk. No millega on senimaani valitsuses istunud partei üheksa aasta jooksul siis tegelenud? Rääkimata sellest, et säärane üleskutse kõlab kahtlaselt stiilis „homme hakkan ausaks” või „hommikul pesen hambaid”. Ja ka selle eesmärgi pikem lahtikirjutamine pakub lihtsalt statistilist ülevaadet, milline on Euroopa struktuurivahendite kasutamine perioodil 2007–2013, mida ja kui palju on kulutatud ning kui palju tuleb veel kulutada. Kriisiplaani pähe pakub Reformierakond copy-paste-stiilis teksti ilmselt kusagilt rahandusministeeriumi veebiküljelt.

Ning kriisiplaani neljas samm – ekspordi toetamine. „Uue kasvu juures on vajalikuks sammuks Eesti majanduses ekspordi osakaalu oluline suurenemine”, millele järgneb üldhariduslik mõttekäik: „Eksport tähendab oma kaupade või teenuste müümist välisriikidesse.” Veel saame teada, et „eksport ei tähenda ainult kaupade väljavedu. See on ka teenuste eksport, sealhulgas turism, transiit või teadmiste eksport”.

Need laused on küll fragmendid, võib öelda, et kontekstist väljarebitud, kuid näitavad selget mõttelaiskust. Eksport on muidugi tähtis, kuid Eesti ekspordi põhiprobleem ei ole mahtude vähesus. Meie kaupade eksport on juba praegu 50% SKT-st. Lisame teenuste ekspordi otsa ja saamegi 80%-se osakaalu SKT-st. Maailmas on veel ehk ainult paar riiki, kes ekspordivad Eestiga samas mahus. Pudelikaelaks pole mitte mahtude vähesus, vaid väike lisaväärtus meie ekspordis.

Välisminister Urmas Paeti sõnul on eesmärk turgutada neid Eesti tooteid, mis on edukad kogu maailmas: Estonia klaver ja Skype, mõnusad spaad.

Just eelmises Ärilehes ütles Arengufondi ekspert Kitty Kubo et on spaasid, kes kriisi ajal koondavad, kärbivad kulusid, ning selliseid, kes pööravad oma ärimudeli täielikult ümber. Näiteks hakkavad soomlastele ja rootslastele vanadekodu teenust pakkuma. See oleks innovatsioon, mitte lihtsalt vana asja jätkamine. Just seda tüüpi teistmoodi mõtlemisest on Reformierakonna kriisiplaanis hädasti puudus. Praegu kõlab see küll aga nii, et teeme vana asja edasi ja kui paari aasta pärast välisturgudel taastuv nõudlus ka Eesti majandust jälle mõjutama hakkab, saame taas kiidelda, kuidas meie Plaan töötas.

Kommentaar

Rainer Kattel

Tallinna tehnikaülikooli professor

Sellel plaanil on väga vähe pistmist kriisiga, pigem on see maailmavaateline platvorm. Ideoloogiline, populistlik ja laialivalguv. Tahaks näha rohkem konkreetseid mõtteid. Ka reformierakondliku väikese riigi maailmavaatest lähtuvalt saaks seda teha, pakkuda uusi ideid ja teha sidus ning terviklik plaan.

Praeguses plaanis pole aga midagi uut, tegu on vanade loosungite ülekordamisega. Kas Eestis on ettevõtlus üle reguleeritud, kas firmasid on praegu raske ja aeganõudev asutada? Ei ole ju. Kuidas langetada makse olukorras, kus riik on juba niikuinii õhuke, ning lisaks euro kasutuselevõtuks täita eelarvedefitsiidi kriteerium? Võimatu. Ekspordi kasvatamine on tore eesmärk, aga kuidas teha nii, et ekspordiksime suurema lisaväärtusega asju? Pole sõnagi selle kohta.

Taktikaliselt võib selline ideoloogiline ja polariseeriv lähenemine olla õige. Aitab omaenda valijaid koju tuua, aga see ei ole kriisiplaan, mida peaks tõsiselt võtma, selle üle arutama või diskuteerima. Pealegi, nagu ma aru saan, on antud plaan sündinud suuresti juba eelmisel sügisel. Sellisena on ta vananenud, põhineb iganenud andmetel ega vasta tegelikult kriisisituatsioonile.