Rektorite nõukogu küsib, miks Mart Helme olulist seaduse eelnõu kiirkorras menetleda soovib
Ärileht kirjutas eelmisel nädalal siseministeeriumi plaanist piirata erinevate seaduse muudatustega välistudengite töö- ja eraelu korraldust. Loe seda lugu siit. Selles loos ütles haridusministeeriumi esindaja, et nemad paljusid aspekte eelnõus ei toeta.
Täna selgus, et ka EKRE enda ridadesse kuuluv väliskaubanduse- ja infotehnoloogiaminister Kaimar Karu ei pea seadusemuudatusi õigeks. Loe seda siit.
Vastuseisu on üles näidanud teiste seas ka Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Elektroonikatööstuse Liit ning Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit.
Rektorite Nõukogu märkused ja ettepanekud välismaalaste seaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta on aga järgmised.
1. Eelnõu seletuskirjast ei tule välja põhjused, miks eelnõu kiirkorras menetleda soovitakse. Ülikoolid teevad riskide hindamise, võimalike probleemide ennetamise ning õppima asumise motivatsiooni ja võimekuse kontrollimiseks pidevalt tööd, sh koostööd nii Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) kui Kaitsepolitseiametiga (KAPO). Kui Siseministeeriumi hinnangul vajaks see koostöö parandamist või on küsimusi mingi konkreetse kõrgkooli tegevuse kohta, tuleks ennekõike tegeleda konkreetsete juhtumite, mitte üldise seaduse kiirkorras muutmisega.
2. Välisüliõpilaste vastuvõtt on pikk protsess, mistõttu on see õppeaastaks 2020/21 juba alanud. Ülikoolide kaasamata ja teavitamata jätmine tähendab, et ka kandidaate ei ole olnud võimalik planeeritavatest muudatustest informeerida. Arvestades väliskandidaatide õigustatud ootust saada vastu võetud tingimustel, mis kehtisid neile kandideerimise ajal, teeme ettepaneku jõustada eelnõud alates 2021. a. Vastuvõtust.
3. Eelnõu seletuskiri ei sisalda hinnanguid tõstatatud probleemide ja ohtude ulatusele ei Eestis tervikuna ega ka välisüliõpilaste kontekstis. Seda teadmata on raske hinnata kõikide kavandatud muudatuste asjakohasust.
4. Eelnõu seletuskiri näitab, et muudatuste mõju ei ole piisavalt hinnatud. Seletuskirjas on küll näide sotsiaalvaldkonnas kaasnevatest kuludest (eristamata seejuures välisõliõpilaste peredega seotud kulusid välistöötajatega kaasnevatest kuludest), aga teised seosed on avamata. Näiteks on muudatustel mõju ka ettevõtete värbamiskuludele ja töötajate keeleõppega seotud kuludele, kui välisüliõpilasi ega välisvilistlasi senisel viisil palgata ei saa, olgu siis kavandatud töökoormuse piirangu või palganõude tõttu.
5. Eelnõu koostamisel ei ole arvestatud, et lisaks akadeemilistele ametikohtadele on ka muid riigi jaoks olulisi töökohti, mille töötasu ei ulatu eelnõus sätestatud piirini. Heaks näiteks on õpetajad ja hariduse tugitöötajad. Meil on mitmeid näiteid, kus eesti keele omandanud ja siin kõrghariduse saanud välismaalased neid ametikohti täidavad, sh maapiirkondades, kus palgad väiksemad ja spetsialiste raskem leida.
6. Eelnõu seletuskirjas väidetakse, et kõrgkoolid õpetavad Eesti tööturule mittevajalikel erialadel ning seejuures luuakse seos ametikohtade liigitusega. Tippspetsialistina ja juhina saab töötada kõikidel erialadel ja haridust puudutavalt on see seotud ennekõike haridustasemega. Juhi ja tippspetsialistina töötamiseks on reeglina vajalik ka töökogemus ning see ei ole vähemalt bakalaureuseõppe lõpetanute jaoks ka tööturule sisenemise tase. Piirates aga magistrantide töötamist (võrreldes kohalike üliõpilastega) luuakse eeltingimus selleks, et nad sisenevad tööturule väiksema kogemusega ja seega ka madalamatele ametikohtadele. Lisaks Tartu Ülikooli vastuses välja toodud andmetele näitavad Haridussilma andmed ning Eesti Statistikaameti uuring, et ka Eesti peale kokku õpib kõige enam välisüliõpilasi just nendes valdkondades, mille lõpetanud kõige sagedmini Eestisse tööle jäävad ning ka kõrgemat palka teenivad. Ülikoolide jaoks on see signaal, et tööturg neid lõpetajaid siis ka vajab.
7. Põhjendamist vajaks ka väide, et „Õpingute lõpetanud välismaalastel on raske Eesti ühiskonda sulanduda ja siin hakkama saada." Võrreldes välistöötajate Eestisse toomisega peaks välisüliõpilased ning õpiränne olema just eelistatud viis talentide riiki meelitamiseks ja hilisemaks rakendamiseks tööturul, sest nad on siinsete olude ja kultuuriga juba tutvunud, neil on tekkinud teatud tugivõrgustik ning osa neist on juba omandanud (vähemalt algtasemel) eesti keele oskuse.
Rektorite nõukogu kommentaarid ja ettepanekud konkreetsete muudatusettepanekute kohta on järgmised.
1. Piirangud pikaajalise viisa andmisele Eestis õppiva või lühiajaliselt töötava välismaalase pereliikmetele
Mõistame soovi piirata pereliikmete sisserännet, kuid peame vajalikuks, et sellega seotud riskidele ning senisele kogemusele antakse adekvaatne ja faktidel põhinev hinnang. Muudatusel on kindlasti mõju üliõpilaskandidaatide otsustele, aga teadmata, kas neid viisasid on kuritarvitatud või kui palju on välisüliõpilastega peredega seotud kulusid, on raske ka öelda, kas muudatus on või ei ole vajalik.
2. Ajaline piirang elamisloa alusel Eestis õppiva välismaalase töötamisele
Rektorite Nõukogu ei nõustu selle muudatusega ega pea ettepanekut põhjendatuks. Õpingutele keskendumise tagamiseks piisab senisest täiskoormuses õppimise nõudest. Välisüliõpilaste ülikoolist väljalangemise protsent on madalam kui kohalike tudengite oma. Väitele, et välisüliõpilastel on keerulisem õppimist ja töötamist ühildada, on samuti raske põhjendust leida. Töötamise piiramine kõrghariduse teisel astmel võib aga vähendada üliõpilase võimalust leida pärast ülikooli lõpetamist täiskohaga ning hästi tasustatud töökoht.
Üliõpilaste kogemus näitab, et tööandjad ei ole huvitatud vähem kui poole koormusega töötajate värbamisest (va lihttööd). Õpingute aegne töötamine on ka üks viis, kuidas välisüliõpilased saavad Eesti eluga kohaneda ning praktiseerida alustatud eesti keele õpet. Seletuskiri ei käsitle ka antud muudatuse rakendamisega seotut (kuidas toimub kontrollimine, milline on protsess ning kas ja milline on selles kõrgkooli, kui kutsuja roll).
3. Doktoriõppe erisus täiskoormuse nõudes
Rektorite Nõukogu ei toeta doktoriõppe erisuse kaotamist täiskoormusega õppimise nõudest. Praegu kehtiva välismaalaste seaduse § 173 lg 2 järgi ei kohaldata täiskoormusega õppimise nõuet doktorandile, kelle osalemine õppetöös osakoormusega on põhjendatud.
4. Vajaduspõhine õppetoetus
Rektorite Nõukogu toetab vajaduspõhise õppetoetuse maksmise piiramist.
5. Kõrgkoolile esitatavad nõuded
Rektorite Nõukogu ei nõustu täielikult kõrgkoolile esitatavate nõuete ettepanekuga. Kõrgkoolid tagavad kvaliteetse õppe ning selle tõendamiseks läbivad järjepidevalt vastavaid hindamisi. Seletuskirja kohaselt näitab tähtajalise õppeõiguse andmine, et kõrgkool ei taga õppekavagrupis piisavat kvaliteeti või on tegemist alustava kõrgkooliga. Tähelepanuta on jäänud aspekt, et tavapäraselt ei anta uues õppekavagrupis esmase õppeõiguse taotlemisel õppeõigust rohkem kui kolmeks aastaks ka juba tegutsevale ja institutsionaalselt akrediteeritud kõrgkoolidele.
Teeme ettepaneku, et välisüliõpilasi on õigus vastu võtta, kui rakenduskõrgkool või ülikool on institutsionaalselt akrediteeritud.
6. Kirja esimeses osas (p5) toodud põhjustel ei toeta Rektorite Nõukogu ettepanekut, mille kohaselt on tööandja kohustatud maksma Eestis kõrghariduse omandanud välismaalastele töötasu üle Eesti keskmise brutopalga.
7. Täiendavate tingimuste kehtestamine tähtajalise elamisloa õppimiseks saanud välismaalase abikaasale elamisloa andmiseks
Rektorite Nõukogu pigem ei poolda seda ettepanekut. Kahe aasta Eestis elamise nõue välistab abikaasa juurde kolimise magistrantide puhul, kelle nominaalne õppeaeg ongi kaks aastat. Samas võimaldab tulla bakalaureuseõppe üliõpilase e madalamat kvalifikatsiooni omandava üliõpilase juurde. Muudatus ei ole kooskõlas Eesti üldiste eesmärkidega rakendada siin just kõrgema kvalifikatsiooniga välisvilistlasi. Kui üldse on vajalik piiranguid rakendada, siis piisaks aastast, sest selle ajaga saab ülikool anda hinnangu õppija akadeemilisele edukusele (kas täidab täiskoormuse nõudeid või mitte). Siiski vajaks ka selle piirangu seadmine täiendavaid põhjendusi ja selgitust.
