Riideabikaupluseid eestlased enam ei häbene, kuid sealt tehtud ostudest hea meelega ei räägita. Jälginud peaaegu aasta secondhand-kaubandust peab tõdema, et kantud riiete poekestes teevad sisseoste kõik ühiskonnakihid- uusrikastest kerjusteni.
Uue sotsiaalse moe - abiriided - tõi kaasa Eesti taasiseseisvumine. Ilmselt on esimestena riideabi jaotama hakanud kirikute aknad-uksed ammu parandatud ja kirikuõpetajadki rahva muredele oma mõtetes lahenduse leidnud. Edasi hakati riideabi jaotama juba töökollektiivides ja koolides. "Aktivistid" mainisid ülelaheriikides kehva elujärge ja palusid abi. Abi tuligi, kilode kaupa. Abitulva tumestasid ainult kahtlused - ehk sai talle parem, meile jäeti halvem.
Abijagamisest sai peagi odav väljamüük. See põhjustas abivajajate seas nurinat - tasuta saavad, kuhu raha panevad? Põhjendust "tulud lähevad meie hüvanguks" ei võetud küll puhta kullana, kuid ometi rahuneti. Heategevusaktiviste tekkis nagu seeni pärast vihma. "õnnelik aeg" vabastas nad riiklikust tulumaksust. Tänaseks on igasuguste kodude ja varjupaikade ehitajad kadunud, kodudki valmis ehitamata.
Heategevate organiseerijate kõrval hakkasid üsna varsti tegutsema ka kaupmehed, kes vahendasid ja müüsid. Esimesed riideabikauplused meenutasid hädaabipunkte oma kõrgustesse pürgivate riidekuhjade ja omapärase lõhnaga. Ostja sobras riidekuhjades, vahest tülitses liigkõrge hinna pärast, kuid lahkus siiski rõõmsalt. Veel ei tahtnud ostja poekeses kohata oma tuttavat, sest "sealt" ostmist häbeneti.
Ringirändajad kauplevad külades
Praegu tuleb riidekraam kauplusepidajale hea- ja muidutegevuslike sidemete kaudu hulgimüüjalt või otsehangetena. Peamiselt Soomest ja Rootsist, kuid Prantsusmaalt ja Saksamaaltki. Aktiivsemad saavad kauba kätte isegi Austraaliast, Austriast rääkimata. Kohalikelt annetajatelt kantud riideid vastu ei võeta, sest need olevat ahned ja tahtvat oma kauba eest raha.
Kaltsukilo hind oleneb kauba kvaliteedist ja kõigub 17-25 krooni vahel. Poed püüdlevad juba ka viisakama väljanägemise poole - riided on puudel ja triigitud. Enamasti on aga poed siiski väikesed ja "tikukarpi" püütakse mahutada palju kaupa. Ka valgustus on kehv. (Kas selleks, et ostja defekte ei märkaks?)
Soovida jätab ka müüjate suhtumine kauplusse tulijasse - "ilma meieta poleks sul ju riideid seljas". Leti taga näsitakse hamburgerit, lobisetakse telefonis öistest sekselamustest, muudest sõnaseadmistotrustest rääkimata. Mõistatuseks jääb müüjate üle poe hõikumine: "See tuli jälle oma pesakonnaga nodi vaatama", "Palgapäev vist" või "Ma lähen korraks välja, vaata, et need (ostjad saalis) midagi kätsu ei pane".
Peale kaupluste võib kantud riideid osta ka turgudelt - kioskitest või autolt. Pole harv vaatepilt, kui turunurgas seisab riidekuhilatega kaetud auto.
Omapärane kauplemisvorm on "ringirändamine". Rahvas kutsub selliseid kauplejaid "riidetoojateks". Tuleb vaid kaup autosse tõsta ja kokkulepitud punkti sõita. Kokkuleppeks on vaja vaid üürisuhet ruumivaldajaga. Enamasti kauplevad "ringirändajad" maakohtades.
Allahindlusele ei maksa loota
Hindade kujunemist on ühelt poolt mõjutanud ostjate kunagine tormijooks igale riidetükile, teisalt riidekaupmeeste rikastumine. Kõige kallimalt müüakse kantud riideid Tallinnas.
"Ega te kauplustest nii odavalt saa"- teooria kohaselt on hinnad järgmised: pluusid, seelikud, püksid 40-70, poolkasukad 300-400, kasukad 600, nahkjakid 500-1000, teksased 80, ülikonnad 100-150, pintsakud 80-100, mantlid 100-150 krooni. "Kvaliteet" ja "kandmisvõimalus" on mõisted, mida kauba hindamisel ei tunnistata. Kõige kallimad on lasteriided - hindade ülepaisutatus algab sipupükstest lõpetades kombinesoonidega.
Kaupa enam ei haarata ja "maailma parimatelt firmadelt" koidega kasukas (790), poolkasukad (590), naistemantlid (200-250) Deysi poes pakkudes peale ei lähe. Rääkimata väljaveninud kampsunitest (80 EEK).
Kauba allahindlust pole siiski üheski poes loota. Poepidaja kehtestatut ei julge müüja alandada. Isegi siis, kui ostja avastab midagi, mis ka teistele ostjatele ei pruugi meeldida. "Allahindlusprotsess" lõpeb enamasti üksteise süüdistamise, spekulandiks sõimamise, viletsa viriseja, maksujõuetu ostja epiteetidega.
Tasuta jagamist ei tunnistata
Tavapäraselt on secondhandi missiooniks ka kauba tasuta jagamine. Eestis teab sellist kommet ainult kauplus Piret (Tallinn). Kas ainult sellepärast, et kauplus kuulub ühele kirikule? Kellegi rahakotis raha lugemata julgen väita, et ilmselt ei viitsita veel mõelda millegi andmisele, kuigi oleks juba aeg.
Väljaspool Tallinna kõiguvad hinnad 10-50 krooni vahel. üle 100 krooni maksev asi on juba kallis. Turuputkades on kaup odavam ja "ringirändajatel" kõige odavam.
Maal mängib kauba ostmisel olulist rolli sotsiaalne - rahaline olukord. Kaupleja toob sinna viletsama kauba, müüb natukene odavamalt ja ostmistuhinas tühjenevad rändkaupmehe kotid kiiresti. Ka väikelinnades elavad secondhand kauplused oma rahulikku elu, sest ostjaid jätkub.
Secondhand on üks sotsiaalse olemise vorm, mis kedagi aitab ja mõnikord võimalusi pakub. Kui ühiskond on selle omaks võtnud, järelikult on seda vaja. Tallinna üli-üli hindadega on Eestil jällegi secondhandis rekord, sest selles linnas abikauplustesse minnes ei tohi vaene olla.
PIRET RIST
