Riigikogu liikmed tööle ilma palgata
Probleemi lahendamiseks oleks mõistlik riigikogu liikmed panna tööle ühiskondlikel alustel – pole palka pole probleemi. Saadikute kuluhüvitisi võiks pisut suurendada, et kellelegi ei jääks tööleminekuks ühistranspordi pilet ostmata või et keegi ei peaks poest piima ostmiseks SMS-laenu võtma.
Eesti rahvas vajab parlamenti tõeliseid liidreid, mitte kommunaalhüvesid jahtivaid karjääriskeemide punujaid.
Arenenud riikide ärikultuurides on kombeks, et kui ettevõttel läheb halvasti, siis alandab ettevõtte president kõige raskemaks ajaks oma aastapalga ühele dollarile, eurole või jeenile.
Sellega näitab ettevõtte juht oma solidaarsust firmaga ja eelkõige seda, et temal läheb hästi siis ja ainult siis, kui ka tema juhtimise alusel ettevõttel läheb hästi. Selliseid liidreid hinnatakse, nende järgi joondutakse ja neid austatakse. Sellised ärijuhid suudavad enda taha koondada tuhandeid töötajaid ja panna nad ühise edu nimel ohvreid tooma.
Puutuks õige puutumatuid
Riigikogu liikmete palku eriti puutuda ei julgeta. Esiteks on parlamendiliikmete näol tegemist kahtlemata mõjuvõimsate isikutega ja ega nendega ei soovita midagi nii väga vastasseisu sattuda. Teiseks ei taha riigikogu tuluvooga seotud isikud ise kuidagi oma rahalisi sissetulekuid ohustada.
Kolmandaks loodavad väga paljud Toompea ligidal tiirutavad inimesed ise ühel päeval riigikogus olla ja miks siis oma tulevikupalka õõnestada. Neljandaks ei tule suurem osa ühiskonnast selle pealegi, et kõige tähtsamate palka nokkima minna. Ja nii elab see riigikogu palkade karjuv ülekohus ühiskonnas muudkui oma iseseisvat elu.
Vaadates tänast Eesti majanduse seisu peaks ehk ka puutumatuid ikkagi pisut puutuma. Eesti riigil ei lähe täna hästi. Inimesed on tööta, kodusid võetakse käest ära, võlad on kasvanud üle pea, söögiraha pole, paljudel on enesetapumõtted. Võib olla läheb tõesti varsti paremaks, kuid võib olla selgub peale riigikogu valimisi, et positiivsete prognoosidega ikkagi eksiti. Me keegi ei ole selgeltnägijad ja ei tea täpset tulevikku ette.
Lähtudes maailmas levinud heast juhtimistavast ja Eestis kujunenud olukorrast peaksid riigikogu liikmed loobuma oma palgast ning asuma tööle ühiskondlikel alustel. Vähemalt senikauaks, kui Eestis ei ole majanduslangus lõplikult seljataha jäänud. Kuluhüvitiste kuumäära võib palga kadumise korral pisut suurendada – viia see võrdseks näiteks Eesti keskmise brutopalgaga.
Nii või teisiti ei ole parlamendisaadikutel erinevalt Eesti tavainimestest kombeks oma sõidukulusid, telefoniarveid, toidukulusid ja paljut muud palgast katta. Selleks läheb ikka käiku kuluhüvitis. Kui kogemata peaks aga juhtuma, et ka palk tuleks kulude katmiseks appi võtta, siis ei jõua riigikogu liige kuidagi oma pahameelt taltsutada – kulusid tuleb katta isegi omast taskust! Seega, milleks parlamendiliikmele palk, Eesti keskmise palgaga võrdne kuluhüvitis peaks olema ju ideaalne lahendus.
Riigikogulastel jääb õigust ülegi
Kui riigikogulastele endile kas või õhkõrnalt nende miljonipalga alandamise vajadust mainida, siis nad üldjuhul ärrituvad ja neil jääb õigust ülegi. Nad teatavad, et madalama palgaga ei kandideeri keegi riigikokku, või vähemalt keegi mõistusega ja oskustega inimene. Ühtlasi on riigikogulastel kõigil tagataskust võtta palju paremini tasustatavaid töökohti ja nad on selle tänase „madalapalgalise” töö peal vaid missioonitundest.
Täna on meil uued parlamendivalimised ukse ees ja valimiskampaania juba täiega käima läinud. Kui nüüd ikkagi viiks uue riigikogu ühiskondlikele alustele koos Eesti keskmise palgaga võrduva kuluhüvitisega. Eesti inimestel on õigus näha, kes ikkagi tulevad kandideerima ja kes mitte. Kas Eestis leidub meid esindama väärivaid inimesi, kes suudavad parlamenditöös Eesti keskmise palgaga hakkama saada – summaga, millest väiksemaga peab läbi ajama väga suur osa Eesti ühiskonnast.
Mõnele naiivsemale võib suuremeelne näida edasi lükatud palgatõus, kuid vaja on minna veelgi kaugemale.
Eesti inimestel on õigus nõuda, et parlament koosneks tõelistest liidritest, kes on rahvaga solidaarsed ja on valmis võtma vastutust oma töö tulemuste eest. Kui riik on juhitud vaesusesse ja madalseisu, siis peaksid juhid võtma vastutuse läbi oma palkade. Seda ei ole ju palju nõutud.
Eraettevõtluses makstakse tegemata jäänud töö eest saadud raha tagasi. Täna ei küsi keegi riigikogu liikmetelt halvasti tehtud töö eest palka tagasi – lihtsalt väikest tegu tõestamaks, et parlament on ikkagi üks osa rahvast ja on ellu kutsutud mitte oma liikmete materiaalse seisu parandamiseks, vaid Eesti inimeste esindamiseks. Täna on vajadus tõeliste liidrite järgi teravam, kui kunagi varem.
Praegu on veel piisavalt aega selleks, et riigikogu liikmete palkade kaotamise seadus enne 2011. aasta märtsivalimisi vastu võtta. Ja kui riigikogu soovib, siis oskab ta teha seda kindlasti nii, et president kätt ette ei paneks või riigikohus ära ei keelaks. Vajadusel suudetakse ka üksmeel saavutada – kui oma palgad oli ühel hetkel vaja europalkadeks muuta ja langema kippuvast keskmisest palgast lahti siduda, siis leidis parlamendifraktsioonide vahel aset äkki haruldaselt sõbralik ja efektiivne koostöö, mida ei varjutanud vähimalgi määral ükski poliitiline erimeelsus.
Lõpuks ei meeldi ju riigikogu liikmetele endile ka see, et rahvas neid altkulmu vaatab ja nende palkade üle hädaldab. Nüüd on võimalik see vastasseis lõpetada ja näidata ühtsust Toompeale mittevalitud, kuid samuti siin riigis igapäevast elu elavate inimestega.
Kõik 101 parlamendi liiget on arukad ja sõltumata nende poliitilisest kuuluvusest väljas Eesti eest. Kindlasti nad mõistavad vajadust rahvaga ühtne olla. Me peame andma oma inimestele võimaluse parlamenti austada ja riigikogu palkade äravõtmine oleks kindlasti samm selles suunas.
