"Eesti on praegu rohkem odava töö ja allhanke riik ja kiireks kvalitatiivseks murranguks on vaja ka suuremat mastaapi, kui meie väike rahvahulk võimaldab. Meil on probleemiks, et paljudel potentsiaalikatel firmadel on arengupiduriks meie vähene vajalike oskustega inimeste hulk," kõneleb Roos.

Samas aga Eesti elatustase ja range spetsialistide sisserändepoliitika pärsivad Roosi hinnangul Eesti atraktiivsust spetsialistidest sisserändajatele.

"Samuti pole mõtet näiteks robotitel põhinevat ladu Eestisse ehitada, kus ainult avariivalgustus, Eestis ringleva kauba koguse juures. Lihtsalt ei tasu ära. Ebaefektiivselt on odavam. Lahendus on aga meie start up-ide programm. Eesti on piisavalt nutikas, et välja mõelda uusi tehnoloogiaid ja nutikaid lahendusi ja selles suunas praegu liigumegi," on ärinaine siiski optimistlik.

Kas valmistoodangu vähene eksport jääb ettevõtjate oskamatuse ja töö kehva organiseerimise, kauba ebakvaliteetsuse või tööjõupuuduse taha?

"Kõik neli pakutud vastust on õiged ja sageli esinevad kõik korraga. Viies
põhjus on see, et palju jääb ka liiga väikese riigi taha. Pole jõudu rahvusvahelisel turul kaasa rääkida. Siin tuleb moodustada klastreid ja teha koostööd teiste ettevõtetega või isegi konkurentidega," lisab Roos.

Miks valmiskaubaga ei ole Eesti ettevõtja võimeline nii edukalt välisturul konkureerima kui näiteks allhankega?

"Liiga väike riik, vähe oskustööjõudu ja samas juba üsna kallis
tööjõud võrreldes Aasiaga kuhu lihtsamad tootmised lähevad. Kes usaldaks
Eesti autobrändi? Seega tuleb luua uued nišibrändid (Regio, Skype) või
toetada potentsiaali vastavalt meie tugevustele (Estonia klaver) või hoopis alustuseks pugeda Skandinaavia kvaliteedi taha, aga see ei pruugi lihtne olla," tunnistab Roos.

Mil moel võiks ka Eesti enda SKP-d elaniku kohta 2-3 korda suurendada
olukorras, kus töövõimelisi inimesi jääb üha vähemaks - 2020. aastaks jääb veel 65 000 praegu töötavat inimest pensionile -, iive on
negatiivne ja töötute kontingent ei kõlba värbamiseks ega ümberõpetamiseks?

"Euroopa Liidu seadusruumis lihtsalt agara eestlasena ei
ole kahjuks võimalik suurt imet korraldada. Siit paistab ainult ränk
pikaajaline töö. Mina arvan, et meie üks oluline võimalus on olla
tehnoloogialoojate seas. Meie väike riik on paindlik ja seetõttu paras
erinevate innovatsioonide katsetamiseks. Meie jaoks näiteks nii normaalne ja juba ammu toiminud mobiilne parkimine oli veel mõned aastad tagasi suur ime mujal Euroopas," räägib Roos.

Ta meenutab viie aasta tagust Saksa ajakirjanike külaskäiku.

"Minu ülesanne oli neile lisaks e- riigile kirjeldada muid tehnoloogilisi
uuendusi, mida me kasutame igapäevaselt. Näitasin kuidas käin e-pangas ja
seletasin neile kaamerate ees, kuidas pargime. Segadus tekkis siis, kui
mina sain aru, et nemad ei saa üldse aru. Nad olid kindlad, et ma helistan kellelegi parkimisfirmasse ja kirjeldan talle tänavanurka, kus auto on pargitud. See keegi paneb minu auto kasutikusse kirja ja õhtu lõpus tipib valmis arve. "Ahhaa" efektiks oli neile, et on olemas automaatsed tsoonid, sa ei suhtle inimese vaid arvutiga ja arve tuleb koos mobiiliarvega kuu lõpus, mitte eraldi firmalt, kes seda juppi tänavast haldab ja iga parkimiskorra eest paberil postkasti," meenutab riigikogulane.

See on näide kvalitatiivsest uuendusest, mis on kulu ja ajaefektiivne. "Meie imestame hoopis selle üle, miks ometi kõik riigid pole läinud üle mobiilsele parkimisele ja kes on need inimesed, kes kasutavad
pangatšekke. Kokkuvõttes on meie võimalus olla loomingulisemad ja avatumad uuendustele. Tuleb peale uute juhtide põlvkond, kes pole enam "tünnivabriku direktorid", vaid horisontaalse, demokraatliku ja vastutustundliku juhtimise elluviijad," lisab Roos.

Reet Roos asus Äripäeva Rikaste TOP-i edetabelis 240. kohal, ajaleht hindas tema varanduseks 9 miljonit eurot. Sellega on Roos Eestis rikkuselt 14. naine, esimene on Pala valla raamatupidaja Mirje Põld.