Hiljuti tunnistas ettevõtja Hillar Teder avalikult, et ta on korruptant, asi lõpetati oportuniteediga. Selline ausus on küll suhteliselt erakordne, aga on tekitanud ka küsimuse: kas nii ongi? Et ärimees annab altkäemaksu, ütleb, et jah, tegin, maksab rahatrahvi ja kõik?


Tahate öelda, et ärimees ostis end vabaks?

No näiteks. Kas see riivab inimeste õiglustunnet?

Jah, eks selline mulje võis jääda... Kokkuleppemenetlusi on igasuguseid. Kui õigesti mäletan, siis ärimees [Ernesto] Preatoniga oli kaasus, kus ta pakkus väga suurt summat, et menetlus lõpetataks, aga seda toona vastu ei võetud. Õigusriigis ei saagi nii olla, et kui oled rikas mees, ostad end vabaks, aga vaene läheb võlla. See on mingi kuvand, mis võib olla tekkinud teatud kaasuste põhjal, aga tegelikult see pole nii.

Kokkulepped on alati kaalumisküsimus ka prokuratuurile. Alati on risk, kas oled õiguslikult õigel teel, ja sellele võib vastus tulla alles riigikohtus. Veel suurem on tõendirisk: kas prokuratuuril on piisavalt tõendeid, eriti kui vastas on väga tugev kaitsemeeskond? Nii et kokkuleppele minekuga jääb ju inimene süüdi, maksab trahvi, ent hoiab tohutult kokku menetlusele kuluvat aega ja raha. Teine variant on vaielda aastaid, kulutada energiat ja samuti raha, aga selle tulemusena mõistetakse süüdistatav õigeks. Siis küsitaks ka prokuratuurilt: miks te kokkuleppele ei läinud? Tahan öelda, et – inimlikult mõeldes – protsessi juhtides pead sa tegema valikuid, hindama riske. Ehk on see mõistlikum, et inimene tunnistab süüd ja minnakse kokkuleppele? Üldiselt peab inimesele jääma motivatsioon end süüdi tunnistada, st et saadki väiksema karistuse. Ja ega kohtunikud päris kõiki kokkuleppeid ka ei kinnita.

Äsja otsustas riigikohus, et ka samasoolise paari puhul peab välismaalasest elukaaslasele andma Eestis tähtajalise elamisloa. Neli riigikohtunikku, kaasa arvatud te ise, esitasid eriarvamuse, milles mõned kolleegiumi liikmed läksid päris emotsionaalseks. Kas kooseluseadus lõhestas riigikohut?