Riigikontroll teatas septembri keskel majandusministeeriumile, et 2014. aasta lõpu seisuga oli vedelkütusevaru umbes 57 000 tonni nõutust suurem. Sellest tulenevalt tegi riigikontroll ettepaneku üleliigne varu maha müüa, prognoosides, et tehinguga võiks teenida hinnanguliselt 34 miljonit eurot.

Eestis ei rakendata riigikontrolli hinnangul kohustusliku vedelkütusevaru suuruse arvutamisel Euroopa Nõukogu vastava direktiivi järgi ette nähtud varu suuruse arvutamise meetodit korrektselt.

Majandusministeeriumist öeldi Delfi Ärilehele, et riigikontrollil on igati õigus selles osas, et Eestil on hetkel vedelkütusevaru suurem kui nõutud miinimum. „Samas ei ole täpne riigikontrolli seisukoht, nagu oleks selleni jõutud ekslikke meetodeid kasutades. Tegemist on riigi poolse teadliku otsusega, mis parandab Eesti energiajulgeolekut kütuse tarnehäirete korral ning mis on tänaste ebastabiilsete nafta maailmaturu hindade juures mõistlik,“ selgitas majandusministeeriumi avalike suhete osakonna juht Rasmus Ruuda.

Eesti vedelkütusevaru sõltub sellest, kas Eesti ekspordib vedelkütuseid või mitte. Juhul, kui Eesti vedelkütuseid ekspordib, on vajalik 61 päeva varu, kui Eesti energiatooteid ei ekspordi, on vajaliku varu suurus 90 päeva.

Varud soetati ajal, mil nafta maailmaturu hind oli kõrge

Eesti vedelkütuse eksport rajaneb põlevkiviõli tootmisel, mille konkurentsivõime sõltub nafta maailmaturu hinnast. Nafta maailmaturu hind on viimase aastaga langenud tasemelt umbes 100 dollarit barrel tasemelt 50 dollarini barreli eest.

„Loodetavasti seda ei juhtu, aga olemas on siiski tõenäosus, et nafta maailmaturu hind langeb tasemele, mille juures põlevkiviõli tootvad ettevõtted tootmise peatavad. Kui õlitoodete eksport peatub, on Eestil vaja 90 päeva vedelkütuste varu. Seega oleks Eesti Vedelkütuse Agentuuri poolt sõna otseses mõttes lühinägelik hetkel asuda olemasolevat ülevaru vähendama,“ ütles Ruuda.

Oluline aspekt, mida tuleks varu vähendamise puhul arvestada on majandusministeeriumi hinnangul see, et Eesti varud on soetatud ajal, kui naftatoodete hinnad olid tunduvalt kõrgemad kui täna.

Ostjat tuleks otsida välismaalt

Eesti kütusereservide eest vastutav Eesti Vedelkütusevaru Agentuur (OSPA) kinnitusel on nad riigikontrolli poolt tehtud ettepanekud läbi arutanud.

Vedelkütusevaru kohustusliku mahu arvutamisel lähtutakse iga-aastasest kütuste, eelkõige diislikütuse, bensiini, aga ka lennukikütuse, kütteõli jm, tarbimisest. Seega toimub aastase varu kohustuse pidev ümberarvestamine. Kuna Eestis tarbitavate kütuste maht on aasta-aastalt kasvanud, on suurenenud ka varude kohustus.

See, millise meetodi põhjal kohustuse arvutamine käib, sõltub kütuste tootmise, impordi ja sisemaise tarbimise suhtarvudest, mis samuti iga-aastaselt ümber arvestatakse.

„Seaduse järgi on OSPA-l õigus ülevaru müüa, kuid me peame arvestama, et ka tulevikus oleks varu hoidmise kohustus täidetud tingimusel, et riigisiseselt toodetud energiatoodete eksport puudub,“ ütles OSPA juht Priit Enok.

Riigkontrolli poolt välja pakutud 34 miljoni euro teenimine reservide müügiga on oletuslikult võimalik, kuid kuna müük peab toimuma turutingimustel, sõltub teenitav tulu reaalsest maailmaturuhinnast ja konkurentsiolukorrast.

„Võttes aluseks käimasoleva kuu hinnad ja valuutakursi tuleks 34 miljoni eurose müügitulu teenimiseks tagada 75000-79000 tonni bensiini või diislikütuse edukas realiseerimine. Tegemist on kogusega, mis vastab suurusjärgult kütuste ühe kalendrikuu tarbimisele Eestis. Oletuslikult on sellise koguse ühekordne müük võimalik, kuid aratavalt mitte Eesti turule,“ täpsustas Enok.

Reserv peab tagama kriisi korral tanklate varustamise

Vedelkütusevarude moodustamise eesmärgiks on riikide varustuskindluse ja energiajulgeoleku tagamine. Täna koosnevad OSPA hallatavad kütusevarud 227 tuhandest tonnist bensiinist, diislikütusest ja lennukikütusest. Eesti on nimetatud kütuseliikide osas täielikult impordist sõltuv riik. Enne kriisivarude massiivset vähendamist tuleks OSPA poolt hinnata sellise sammu mõju kodusele varustuskindlusele ja riigi võimekusele täita rahvusvahelisel tasemel võetud kohustusi.

Piltlikult öeldes võib vedelkütusevaru käsitleda puhvrina, millest Eestis tegutsevad kütusefirmad saavad kriisi olukorras kütust osta – näiteks siis, kui kordub midagi 1973. aasta Araabia naftaembargo taolist.

Euroopa Liit on üheselt deklareerinud, et imporditud naftatoodetel on ühenduse energiavarudes jätkuvalt väga suur tähtsus. Isegi lühiajalised tarneraskused või nafta hinna oluline tõus võivad põhjustada tõsiseid häireid ühenduse majandustegevuses.

Selliste raskete olukordade puhul peab EL suutma vältida või vähemalt leevendada kõiki kahjustavaid mõjusid. Seega on 90 päeva kütusevarude hoidmise eesmärgiks tagada jätkusuutlik majandustegevus naftatarnete ettenägematute tarneprobleemide korral.