Eluaseme- ja toimetulekutoetusi hakkavad järgmisest aastast maksma kohalikud omavalitsused. Homme jätkuvatel omavalitsusliitude ja valitsuse läbirääkimistel arutatakse sellega seonduvat.
Sotsiaalministeeriumi osakonnajuhataja Deiw Rahumägi sõnul jääb valdade ja linnade osaks ka näiteks telefonikasutamise ja bensiinikulu kompenseerimine, samuti toetuste jagamine Tshernobõli katastroofi tagajärgi likvideerinutele. Lisaks antakse kohalike omavalitsuste haldusesse riiklikud hooldekodud.
"Kohalik omavalitsus saaks järgmisest aastast toetuste maksmiseks ja riiklike hooldekodude ülalpidamiseks raha riigi eelarvest," selgitab Rahumägi. "See tähendab, et riik eraldab vallale või linnale raha sihtotstarbeliselt - kohaliku hoolekandesüsteemi tarvis." Sotsiaalminister Toomas Vilosius on öelnud Baltic News Service-ile, et toimetulekutoetusteks kavatsetakse omavalitsuse kätte anda umbes pool miljardit krooni.
Läbirääkimistel on jõutud põhimõtteliselt kokkuleppele, et raha jagatakse kohalikele omavalitsustele demograafilisest printsiibist lähtudes - lastele, tööealistele ja vanuritele. "Kõigepealt arvestatakse kogu summast teatud protsent lastele, tööealistele ja vanuritele," selgitab Deiw Rahumägi. Sotsiaalministeeriumi ettepanekul võiksid protsendid jaguneda järgmiselt: lastele 43, tööealistele 20 ja vanuritele 37.
"Jagades lastele mõeldud raha laste arvuga, saadakse nn ühe pea maksumus. See korrutatakse omakorda valla/linna laste arvuga. Saadud summa ulatuses eraldabki riik kohalikule omavalitsusele raha," selgitab Deiw Rahumägi. Samuti arvutatakse välja tööealiste ja vanurite toetusteks vajaminev summa. Lisaks saab kohalik omavalitsus raha riikliku hooldekodu tarvis, sõltuvalt kohtade arvust.
Järgmisest aastast ei ole jagajaks enam sotsiaalministeerium, vaid eraldatud summa läheb otse riigikassast kohalikule omavalitsusele. Volikogu otsustab, kellele missugust toetust maksta, kui palju ja miks. "Riik ei kirjuta seda enam ette," kinnitab Rahumägi, lisades, et igas vallas teatakse kõige paremini, kes millist abi vajab. "Ka pole igaühe abivajadused nii individuaalsed, et riik saaks otsustada, kuidas inimese toimetulekut kõige tulemuslikumalt toetada," nendib ta.
Samuti ei kirjuta riik enam ette, milliseid sotsiaalteenuseid ja -toetusi peab vald võimaldama. Rahumägi leiab, et mõnel inimesel oleks abist väiksemasse korterisse kolimisel rohkem kasu kui toimetulekutoetusest.
Küll aga on kohalik omavalitsus Rahumägi sõnul kohustatud sihtotstarbeliselt eraldatud raha kasutama üksnes sotsiaalhoolekandeks ega tohi selle arvelt näiteks teid remontida.
Sotsiaalministeeriumi osakonnajuhataja ütlusel ei ole veel otsustatud, kas riik peaks ka edaspidi kehtestama minimaalse toimetulekupiiri, millest väiksema sissetulekuga inimestel on õigus sotsiaaltoetustele või mitte.
Sotsiaalraha andmist kohaliku omavalitsuse käsutusse peab Rahumägi igati mõistlikuks. Tema väitel makstakse praegu sotsiaaltoetusi sageli inimestele, kellel on paberi järgi õigus neid saada, kuid tegelikult riigi toetust ei vaja. "Kohalikud sotsiaaltöötajad tunnevad oma valla inimesi ja teavad, kuidas nad elavad," usub Rahumägi. "Toetust on nii raskem välja petta." Paberi järgi eluasemetoetusi makstes lausdoteerib riik tema hinnangul kaudselt firmasid, kes seda ära kasutades tõstavad pidevalt kütte ja kommunaalteenuste hinda.
Rahumägi leiab, et valdade esmane kohustus on hoolitseda oma inimeste eest. Koos sotsiaalrahakotiga annab riik kohalikule omavalitsusele ja inimestele võimaluse hakata otsustama ja vastutama oma heaolu eest.
PILLE LIIMAL
