JAANO-MARTIN OTS
avalikkussuhete konslutant
Side hõlmab juba ammu enamat kui kõne või morsekoodi edastamist. Infoajastu ühiskond puutub kokku erinevate sidesüsteemidega ega kujuta igapäevaelu ilma interneti, mobiiltelefonide, piiparite ning digitaaltelefonideta ettegi. Erafirmade sidele tehtavad kulutused kasvavad edaspidigi mitte ainult teenuste hinnatõusu, vaid liikuvate infomahtude suurenemise tõttu.
Sidesüsteeme riigis tuleb vaadelda kahe vastandliku vaatenurga alt: ühest küljest on sideäri kiiresti arenev majandusharu, teisalt vajavad kvaliteetset, pealtkuulamiskindlat ning kogu riiki katvat sidesüsteemi riigi eriteenistused nagu politsei, piirivalve, päästeteenistus ja sõjavägi, kes erisidesüsteemi rajamise poole ka püüdlevad.
Kuigi sidesüsteemide rajamine on kallis, näitavad viimase aja suurõnnetuste kogemused, et tõrgeteta töötav side võib päästa kümneid elusid ning hoida ära miljonitesse ulatuvad kahjud. Eriside ei saa töötada kommertsalustel, nagu ei ole lõpuni õigustatud teenuse ostmine sideoperaatoritelt. Põhjendusi pole vaja kaugelt otsida, Pala bussiavarii toimus piirkonnas, kuhu ükski mobiiltelefonivõrk polnud ärilistel kaalutlustel laienenud, ning info õnnetusest jõudis pääste- ja esmaabikeskustesse aeglaselt ja moonutustega. Näiteid on teisigi. Kurkse õnnetus võinuks jääda juhtumata, kui rahuvalvajatel olnuks võimalus õigeaegselt abi kutsuda. Päästeüksuste vahelise side korraldamisega nägid kustutajad vaeva Vihterpalu metsapõlenguga võideldes. Samas on Eesti suuremad linnad ja maanteed, kus jõukamad kliendid liiguvad, kaetud kolmekordse mobiiltelefonivõrguga. Eriside vajadusi pole lahendanud ka kontsessioonilepinguga saadud monopoolseid õigusi nautiv Eesti Telefon, kes nimetatud lepingu kohaselt pidanuks välja ehitama sidevõrgud väiksema asustusega maapiirkondades.
Politsei ja piirivalve igapäevatöös on kvaliteetsed, pealtkuulamiskindlad, mobiilsed ning laia tööulatusega sidevahendid täiesti enesestmõistetavad. Seepärast tuleb erisidesüsteemide loomise vajalikkuse üle polemiseerides silmas pidada pikemat perspektiivi. Praegune, mobiiltelefonidest, raadiojaamadest, telefonivõrkudest ja muudest erinevatest osadest kombineeritud infovõrk tulevikus ennast ei õigusta. Kuna olemasolevad sideoperaatorid ei suuda pakkuda eriteenistustele vajalikku sideteenust, on politsei-pääste-piirivalve-sõjaväe sidesüsteemi väljaehitamine vajalik ettevõtmine, mis rahapuuduse taha seisma jääda ei tohi.
Novembri alguses tegi Euroopa Liit seitsmele riigile ettekirjutuse riiklike telekommunikatsioonimonopolide lõhkumiseks ning konkurentsi tekitamiseks. Arvestades infoliikluse mahu suurenemist, peab EL ainuvõimalikuks monopoolses seisundis olevate riiklike telefonikompaniide ülemvõimu kaotamist telekommunikatsiooniturul ning konkureerivate võrguoperaatorite tegevuse soodustamist. Siiski ei tule kellelegi pähe mõtet erastada eriteenistuste sidesüsteeme või pidada politseisidet ainult mobiiltelefonidega.
Nähes ette nõudmisi, mida esitab infoühiskond= telekommunikatsioonivõrkudele, arvestades euroliidu seadusi ning õppides naabermaade kogemustest on Eestil võimalik langetada olulised otsused. Võimalik ON rajada infovõrgud, mis rahuldavad kõigi infotarbijate nõudmised ega nõua aasta-paari pärast ootamatuid lisainvesteeringuid. äriks mõeldud= telekommunikatsioonisüsteemides peab valitsema vaba konkurents, samas peavad eriteenistused olema varustatud nende töö iseloomule vastava tänapäevase sidetehnikaga, mille töötamine ei sõltu erafirma turupoliitikast. Telekommunikatsiooni tulevikku puudutavad otsused, mille langetamine nõuab riigi kui terviku nägemist, on mõistlik praegu ära teha. Vaid looduslikul valikul ja vabal konkurentsil põhinevad arengud ei pruugi alati kõige odavamad olla.
