Robin Hanson: haridus on luksus, mida tuleb kõrgemalt maksustada
•• Lugesin teie ja Cornelli ülikooli majandusprofessori Robert Franki diskussiooni tarbimise ja luksusmaksude teemal. Robert Franki loogika järgi on suur osa meie tarbimisest tingitud soovist parandada oma positsiooni (staatust). Kui keegi ostab 5000-dollarilise luksusgrilli, siis peavad naabrid vastama samaga. Kui keegi ostab suurema auto, vastavad naabrid samaga…
Jah, suur osa meie käitumisest, meie tarbimisest ja meie majanduslikest otsustest on seotud signaliseerimisega. Kaupu võib vaadata kui positsioonilisi, see tähendab, et nende väärtus oleneb sellest, missugune on nende positsioon kaupade hierarhias. See ei kehti ainult tarbekaupade kohta. Näiteks kaitsekulutused või kosmoseprogrammid on väga positsioonilised (kõrge staatusega – toim) avalikud hüved.
•• Robert Frank jätkab: positsioonilised kaubad tekitavad võidurelvastumist. Kui kahest Fordi omanikust üks ostab Mercedese, siis parandab ta oma positsiooni teise arvel. Kui nüüd ka teine Fordi omanik ostab Mercedese, ei parane positsioon kellelgi, ainult suur hulk raha on kulutatud. Lõppkokkuvõttes on tegu nullsumma mänguga, kus võitjaid ei ole, kõik muutuvad õnnetumaks. Või siis toimub paranemine ainult kellegi teise arvel. Franki lahendus on lihtne – progressiivne ehk astmeline tarbimismaks.
Tema põhiargument on okei. Meie seisukohad lahknevad järeldustes. Kui inimesed räägivad maksudest, kipuvad nad iseenesestmõistetavalt eeldama, et kõrgemalt tuleks maksustada neid tegevusi, mis neile endale ei meeldi. Ja madalamalt maksustada või isegi subsideerida tegevusi, mis meeldivad. Positsioonilisust nähakse ainult seal, kus seda soovitakse näha. Näiteks Frank soovib kõrgemalt maksustada suuri autosid, suuri maju ja luksusgrille, aga mitte haridust, sporti või ilusalonge, mis on samal ajal samuti väga positsioonilised kaubad.
Irooniliselt viidates on põhjus äkki selles, et Robert Frankile meeldiks samuti olla osaline sellel suvisel grillipeol, aga olukorra asemel, kus luksusgrill tähelepanu kõrvale juhib, eelistab ta seda, et kõik istuksid ja kuulaksid imetledes tema peent arutelu poliitika üle.
•• Nii et haridus, sport ja ilusalongid on samuti staatuse küsimused, positsioonilised kaubad?
Vägagi. Ja tihti teevad samuti inimesi õnnetuks. Vanemad kiitlevad oma laste saavutustega ja teised lapsevanemad (või lapsed ise) tunnevad alaväärsust. Keegi ütleb, et ta on Harvardist, ja teised tunnevad ennast halvemini. Tõsi, targem oleks öelda mitte seda, et ma olen Harvardist, vaid kuidagi peenemalt, näiteks: „Bostonis on sellel aastaajal lilled väga ilusad.”
•• Aga kui isegi on nii, et Franki luksusasjade maksustamise soovi taga on isiklik kadedus, et ta saaks oma teadmistega eputada, siis kas hariduse ja luksusgrilli vahel pole siiski erinevus? Näiteks kui Robert Frank, lugupeetud professor ja mitme raamatu autor, peab sellel oletataval aiapeol loengut ning kuulajad tunnevadki kadedust tema teadmiste üle ja mõned on ehk isegi õnnetud, et nemad ise nii targad pole, siis lõppkokkuvõttes annab Frank ju ära tasuta infot ja teeb teisi targemaks. See ei ole ju päris sama mis võidurelvastumine tarbimises, mida luksusmaksudega karistada?
Inimesed annavad tihti ära tasuta asju, et teistele midagi näidata. Luksusgrilliga mees kutsub külalised aiapeole, annab tasuta ära toitu, et demonstreerida oma grilli. Mees, kellel on infot, võib seda ära anda selleks, et demonstreerida oma teadmisi ja peent väljendusviisi. Mõnikord antakse ära oma majaesise ilusaid vaateid, et demonstreerida enda jõukust või aiandusoskuseid. Rääkimata sellest, et ilus majaesine ei tõsta mitte ainult sinu enda, vaid ka sinu naabrite kinnisvara väärtust. Jälle üks tasuta ära antud asi.
Minu peamine mõte on selles, et peaksime olema ausad ja järjekindlad kõrvalmõjude (välismõjude) hindamisel. Me ei tohiks järele anda kiusatusele eeldada, et tegevustel, mis meile meeldivad, on välismõjude netosumma positiivne ja tegevustel, mis meile ei meeldi, on välismõjude netosumma negatiivne.
•• Mille poolest siis luksusgrill ja haridus sarnanevad?
Üks välismõju on positsioonilisus ehk suhteline staatus. Nii grillil kui ka haridusel on see olemas. Näiteks võivad inimesed tunda ennast halvasti, kui neil on väiksemad grillid või vähem haridust.
Teine kõrvalmõju on uuendus. Uuendusmeelsed saavad tagasi tunduvalt vähem, kui nende leiutised on väärt tervele maailmale, nii võib tagajärjeks olla liiga vähe uuenduslikkust. Mida enam me ostame grille, seda enam panustavad grillitootjad uuenduslikkusesse. Mida enam me ostame haridust, seda enam panustavad haridustegelased uuenduslikkusesse.
Senini pole me kindlaks teinud eri välismõjusid grillil ja loengul. Küll aga teame vähemalt ühte suurt erinevust – grillide tootmine on kõvasti maksustatud ja haridust me tavaliselt subsideerime.
•• Kas peaks siis maksustama asju, mis teevad meid õnnetuks, ja toetama neid asju, mida meile meeldib teha, millest kuulus psühholoog ja evolutsiooniteoreetik Geoffrey Miller räägib?
Maksupoliitikaga tõepoolest soovitakse soodustada tegevusi, mis inimestele meeldivad. Näiteks sportimist. Ja printsiibis võib mõelda ka „õnnetu olemise” maksustamisele. Kui vaadata uuringutulemusi, siis teevad inimesi õnnelikuks muu hulgas ka sellised asjad nagu poodlemine või religioon. Kas neid tegevusi peaks siis subsideerima? Ja sellised tegevused nagu õppimine või vanade inimeste eest hoolitsemine eriti ei meeldi – kas neid peaks kõrgemalt maksustama?
„Meeldib – ei meeldi” asemel võiks maksude kehtestamisel rohkem mõelda, millised on välismõjud.
•• Milliseid näiteid välismõjudepõhise maksustamise kohta võiks aga tuua?
Kõige klassikalisem on autode maksustamine. Autodel on selge negatiivne välismõju – nad on teistel ees. Suurematel autodel on suurem negatiivne välismõju – nad on rohkem ees, võtavad rohkem ruumi parkimisel, vähendavad rohkem nähtavust. Nii et neid võiks tõepoolest kõrgemalt maksustada, ilma et oleks vaja alustada subjektiivset diskussiooni teemal „Mis on luksus?”.
•• Aga haridus, millised negatiivsed välismõjud sellel on?
Olmetasandil võib ühtede kiitlemist ja teiste alaväärsust pidevalt näha. Hariduse puhul kehtib ju sama reegel mis metsas kasvavatel puudel. Puud kasvavad pikaks tänu kõrvalmõjule – nad varjavad üksteise eest valgust. Kui kõik puud on kõrged, siis peab ka üks konkreetne lühike puu kõrgeks kasvama, et valgust saada. Kui puud suudaksid omavahel kokku leppida, et nad on lühemad, siis ei oleks vaja teha kulutusi pikemaks saamiseks. Sama asi on hariduses – kui igaühel on magistrikraad, siis peab ka sinul olema, isegi siis, kui tegelikult see su tööle midagi juurde ei anna.
•• Siit jõuab ülekvalifitseerumise probleemi juurde, mida Eestiski tihti näeb. Haridust fetišeeritakse, selle lihtsalt peab omandama, ja hiljem on kõik kohad täis üleharitud inimesi, kes teevad oma kvalifikatsioonitasemest allapoole jäävat tööd, on õnnetud ja tunnevad läbikukkumist. Rääkimata sellest, kuidas püritakse „prestiižikatele” erialadele, vaatamata sellele, millised on inimese hilisemad karjääri- või sissetulekuvõimalused.
Need on kõik hariduse suurte negatiivsete kõrvalmõjude näited. Ma näen akadeemilises maailmas pidevalt, kuidas asju tehakse positsiooni pärast, ilma et see midagi juurde annaks. Töökohtadel, kus kakskümmend aastat tagasi piisas BA-kraadist, on nüüd vaja MA-kraadi, mis siis, et BA oleks endiselt täiesti piisav.
•• Aga kuidas seda kõike maksustada? Kas hakkame tõesti subsideerima majaesiste läikima löömist, kuna sellel on positiivsed kõrvalmõjud, ja maksustama haridust, sest sellel on negatiivsed?
Tuleb olla järjepidev oma loogikas ja mitte lasta end isiklikest eelistustest mõjutada.
Robin Hanson
Robin Hanson on Ameerikas Virginia osariigis asuva George Masoni ülikooli majandusprofessor ja Oxfordi ülikooli juurde kuuluva The Future of Humanity Institute kaastöötaja.
Kommentaar
Mikk Salu
Ärileht
Majandusteadlaste hulgas on ühene arvamus optimaalse käibemaksupoliitika suhtes. Šoti majandusteadlane Nobeli preemia laureaat James Mirrlees soovitas juba 1971. aastal, et pooltoodetel ehk firmadevahelises suhtluses võiks optimaalne käibemaks olla null. Teine Nobeli preemia laureaat Joseph Stiglitz lisas 1976. aastal, et lõpptoodetel oleks optimaalne ühesugune käibemaksumäär. Erandina tuuakse välja nn Pigou maksud – maksud, mis kehtestatakse negatiivsete välismõjudega tegevustele, näiteks suitsetamine. Robin Hanson viitab kõrval intervjuus, et välismõjusid võib leida peaaegu igalt poolt ja pikemas perspektiivis peab maksundus hakkama välismõjudega rohkem arvestama. Ka Taavi Veskimägi mainib, et Eesti maksusüsteem peaks arenema kahes suunas: tööjõumaksude alandamine ning tarbimise ja reostamise maksustamise suurendamine väliskulu põhiselt.
Ühelt poolt ühesugune käibemaks ja teisalt negatiivsete välismõjude maksustamine muutuvad keeruliseks poliitiliseks võitluseks. Praegugi kehtib enamikus riikides terve hulk veidraid käibemaksusoodustusi (toidule, ravimitele, raamatutele, hotellindusele jne), millel optimaalse maksustamise vaatenurgast õigustust ei ole.
Kommentaar
Taavi Veskimägi, Riigikogu
rahanduskomisjoni liige (IRL)
Eestis on kolm küsimust, mis määravad maksupoliitikas muutuste suuna. Kuidas seista vastu ühiskonna vananemisele ja vähendada tulevikus koormust riigi rahandusele? Kuidas meelitada kapitali Eestisse, et saavutada uut heaolu kasvu? Kuidas panustada keskkonna muutustega võitlemise eesmärkide saavutamisse?
Esiteks, jõukaks saavad ühiskonnad, kes mõtlevad hetketarbimise kõrval ka investeerimisele ja säästmisele ning nende soodustamisele.
Teiseks, tööjõumaksude alandamine, et töötavale inimesele jääks kätte enam raha ja ta saaks valida tarbimise, säästmise või investeerimise vahel, ning tarbimise ja reostamise maksustamise suurendamine diskonteeritud väliskulu põhiselt.
Kolmandaks, võtta ambitsioon teha erandite pakkumisega Eesti kapitalile magusaks. 1,3 miljoniga Eesti vajab kapitali omanikega 30–40 head kokkulepet investeeringute kohta mahus 10–15% SKT-st uue arengu saavutamiseks paari aasta pärast. See on võimalik, kui eesti vaatab igat tehingut ja selle tingimusi eraldi, püüdes pakkuda selle tehingu jaoks optimaalset maksu- ja administratiivset keskkonda.
