Rõivatööstust ootab ees ülemaailmne vapustus
Kvootide kaotamises lepiti kokku kümme aastat tagasi maailma kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus, mille eeldatav tagajärg on hinnalangus lääne tarbijale. Mitmes vaeses riigis ? ja ka mõnes rikkas ? käivitab see ellujäämisvõitluse sektoris, kus konkurents on kaubandustõkete pärast pikka aega halvatud.
Suurimaks võitjaks ennustatakse üldiselt Hiinat. Nagu teisteski sektorites, võib paljudes rõivatootmisharudes eeldada, et Hiina tõhus ja suuremahuline tööstus ning madalad kulud annavad talle võistlejate ees otsustava eelise.
?Kõik räägivad Hiinasse kolimisest. Pärast aastavahetust näeme suurt liikumist,? ütleb Hagen Decker tööstusharuga tihedat koostööd tegevast konsultatsioonifirmast Kurt Salmon Associates. Ta lisab, et nõudlus kasvab pärast kvootide kadumist sedavõrd, et see võib ajutiselt halvata Hiina tootmisvõimsuse.
Hiina mõju tuntav
Tõepoolest, Hiina mõju on tunda juba praegu. 2001. aastast, kui Hiina liitus Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO), on selle rõivaeksport kasvanud umbes veerandini maailma kogumahust. Mõned asjatundjad ennustavad, et vähem kui viie aastaga Hiina osa kahekordistub.
Kvootide alla käib praegu enam kui kolmekümne maa eksport, paljusid tootjaid ootab ees karm võitlus. Üldise kaubandusvabadusega kaasnevad teravad väljakutsed tosinkonnale vaesemale riigile, mis sõltuvad tugevalt rõiva- ja tekstiilitööstusest.
Bangladeshis näiteks töötab selles tööstusharus hinnanguliselt kolm miljonit inimest, riigi ekspordist annab sektor üle kolme neljandiku. ?Kui rõivaeksport väheneb 20%, on tegemist rahvusliku katastroofiga,? ütleb üks arenguekspert.
Tulejoonel on ka rikkad majandused, näiteks Euroopa Liit, kus rõivastuse ja tekstiili vallas töötab 2,7 miljonit inimest. Institut de la Mode (Prantsuse moeinstituut) uuring ennustab, et kvootide kaotamise järel väheneb Suurbritannias sektori töötajaskond 15%, Saksamaal 13%.
Osa arenevate maade tootjateni ei ole veel jõudnud arusaamine, mis neid õigupoolest tabab. ?Paljud väikesed firmad ei tea veel, mida kvootide kadu endaga kaasa toob,? ütleb Matthias Knappe, kes töötab Genfis arenevaid maid nõu ja tehnilise toega abistavas organisatsioonis International Trade Centre.
Isegi USA rõivatööstus ei ole veel kvoodivabaks maailmaks valmis. ?Inimesed ei usu ikka veel, et see tõesti juhtub,? ütleb Laura Jones US Association of Importers of Textiles and Apparelist (USA tekstiili- ja rõiva-
importijate ühendus). ?Nad on hämmingus, sest nad on süsteemis sedavõrd kaua elanud. Selle kadumisega kaasneb tohutu šokk.?
Protektsionismipoliitika
Rõiva- ja tekstiilitööstuses on protektsionismipoliitika olnud peaaegu tööstusharu tekkest saadik. Alates 1974. aastast on seda laiendanud USA, Euroopa ja teiste rikaste riikide rajatud piirangutevõrgustik vaestest maadest tuleva impordi vastu.
Süsteem, mis on tuntud Multifibre Arrangementi (MFA) nime all, ei ole suutnud saavutada oma eesmärki peatada tööstusharu palgaliste arvu pidev langus läänes. Küll on see aga tõsiselt moonutanud kaubavahetust ja läinud kalliks maksma nii lääne tarbijatele kui ka arenevatele maadele.
Vastupidi enamikule teistele sektoritele on rõivatööstuse üleilmastumise põhjuseks turgude suletus, mitte avatus. Kui mõne areneva riigi eksport jõudis kvootide poolt pealesurutud laeni, siirdasid tootmist kontrollivad valdavalt Aasia päritolu ettevõtted seda süsteemi riiki, mis polnud veel laeni jõudnud.
Sellised ?kvoodihüpped? on toonud kaasa rõivatööstuse tekke riikides, kus seda varem ei eksisteerinud, näiteks Mauritiusel. Süsteem on killustanud tarneahela, sest ettevõtted on olnud sunnitud jaotama tootmisfaase eri maades asuvate tehaste vahel.
Kallid rõivad
Kvoodid on tõstnud rõivahindu, luues defitsiiti ja nn rente, hinnalisasid, mis mõjuvad kaubandusele maksuna. Kvoodisüsteemi maksumuseks USA tarbijatele on hinnatud 890 miljardit krooni (57 miljardit eurot) aastas, see on tabanud kõige raskemini vaeseid perekondi, kes kulutavad suhteliselt suure osa oma sissetulekust rõivastele. Iga kvootide abil USA-s säilitatud töökoht läheb arvutuste kohaselt tarbijatele maksma keskmiselt 2,2 miljonit krooni (140 000 eurot).
Maailmapanga ja IMF-i ökonomistid on väitnud, et tekstiili- ja rõivakaubandusele kehtestatud piirangud vähendavad maailmas sissetulekut 1,75 triljoni krooni (112 miljardi euro) võrra aastas. Nad hindavad, et süsteemi maksumuseks arenevatele maadele on üle 500 miljoni krooni (32 miljonit eurot) saamata jäänud eksporditulu näol ja 27 miljonit loomata jäänud töökohta ? ehk 35 töökohta iga rikastes maades säilitatud koha kohta.
Arenevad maad on aastaid häbimärgistanud MFA-d kui häbitut protektsionismi. Nende suurim saavutus Uruguay voorus oligi süsteemi likvideerimise kokkuleppe saavutamine. Hiljem on nad korduvalt sõna võtnud kiirema liberaliseerimise poolt.
Nüüd, mil kvootide lõpptäht-aeg on silmapiirile jõudnud, on mõni teinud kannapöörde. Bangladesh ja Mauritius on korraldanud kampaania MFA pikendamise poolt, teistes arenevates maades asuvad tootjad on liitunud USA ja Euroopa Liidu protektsionistlike lobiorganisatsioonidega ning tõkete säilitamise eest võitlevate USA kongresmenidega.
Põhjuseks on asjaolu, et süsteem on mõnele vaesele maale väga kasulik olnud. See on kaitsnud konkurentsi eest nõrgemaid tootjaid, kes ei ole tihtipeale suutnud rahvuslikke kvoote täita.
Nüüd valmistub Hiina nende äri üle võtma, mis paneb teised tootjad värisema. Palved süsteemi kehtivust pikendada jäävad tagajärjetuks. USA ja EL lubavad selle kavakohaselt lõpetada. Kui nad seda ei teeks, tabaksid neid WTO sanktsioonid. Võimalus, et WTO jõuaks MFA jätkamise osas kokkuleppele, on veelgi ebatõenäolisem, sest see nõuaks kõigi 148 liikmesriigi heakskiitu.
Mitmed kaubanduseksperdid väidavad, et kvootide kaotamine meenutab ?kaljult allakukkumist?.
Üleminek on eriti järsk kahel põhjusel. Esiteks kasutavad USA ja Euroopa Liit venitustaktikat. WTO reeglid on kohustanud mõlemat kaubandusjõudu viimase aastakümne jooksul mõningaid kvoote eemaldama. Nood on aga täitnud üksnes miinimumnõuded, jättes impordimahust peaaegu poole, sh enamiku ?tundlikumate? toodete liberaliseerimise aasta lõppu. Kuigi Washingtonilt ja Brüsselilt on nõutud allesjäänud kvoodipiiride pidevat tõstmist, on neile jäetud õigus kasutada erilisi ?turvapiiranguid?, et takistada suurt impordi kasvu.
Jaekettide võim
Teiseks on lääne jaemüügi-võrgu struktuurimuutused. USA rõivaturul, kuhu jõuab ligikaudu kolmandik maailma rõivaekspordist, valitsevad kaubanduse koondumise tagajärjel jaemüüki Wal-Mart ja veel mõni suurem kett. Need on teatanud, et MFA kadumisel lõpetavad nad allhanketoodete tellimise mitmest riigist ning lihtsustavad tugevalt oma tarnijate võrku.
?Kvoodid on muutnud tarneahela äärmiselt keerukaks,? ütleb Hagen Decker. ?Miks peaks keegi ostma tekstiili ühest riigist, lõikama selle tükkideks teises ja õmblema need kokku kolmandas.?
Laura Jones USA importijate liidust ootab, et organisatsiooni liikmed ostavad aastaks 2007 enamiku oma importkaupadest vaid viiest või kuuest riigist, praegu on see arv 50. Enamiku jaoks on eelistarnija Hiina, järgneb suure, vertikaalselt integreeritud tööstusega India, kolmas on Pakistan.
Hiina eeliseks ei ole ainult hind ? mitme rõivaeseme puhul ei olegi tegemist kõige odavama tootjaga. Riigi suurimad eelised on tööstuse reageerimiskiirus, tarnekindlus, suhtumise asjalikkus ja oskus kliendi vajadusi mõista. ?Seal on kerge äri teha,? ütleb Laura Jones. Siiski ei pruugi Hiina kõiki oma konkurente lömastada, vähemalt mitte kohe. Märkimisväärsetest konkurentsieelistest hoolimata jääb Hiina teele poliitilisi ja ärilisi tõkkeid.
Esiteks, liitumisleping WTO-ga lubab teistel maadel kehtestada Hiina ekspordile ajutisi kvoote kuni 2008. aastani. Peale nende piirangute, mida USA on juba mõningatele Hiina rõivatoodetele rakendanud, on mitu Hiina kaubanduspartnerit võtnud kasutusele dumpinguvastaseid meetmeid.
Lobi tugevneb
USA tekstiilitootjad ässitavad Washingtoni MFA lõppemisel veelgi jõulisemaid meetmeid rakendama. Kuigi tööstusharu palgaliste arv on järsult langenud, on sellel suur poliitiline mõju valimiste seisukohast kaalukates osariikides, mistõttu on oodata lobiorganisatsioonide surve tugevnemist käesoleva aasta USA presidendivalimiste kampaania käigus.
USA ja Euroopa importijad kardavad, et protektsionistlikud Lääne lobistid üritavad Hiina impordi piiramiseks kasutada keskkonnamärgistusi, tööjõu-norme ja muid reguleerivaid vahendeid.
Osa importijaid plaanib oma riskide maandamiseks tellida allhanget ka teistest riikidest. Üks neist on Vietnam, kelle madalad tööjõukulud ja teenistusvalmis töötajad meelitavad ligi välisinvesteeringuid, kuigi enne WTO liikmeks saamist on riigile kehtestatud erakordselt kõrged kaubandustõkked.
Peale selle kaitsevad mitme maa turgu importtoodangu eest kõrged tollimäärad. Euroopa Liidus on need kuni 12% ja USA-s kuni 33%, mitmetes arengumaades veelgi kõrgemad.
Siiski annavad kaubanduslepingud, nagu näiteks Euroopa Liidu kokkulepped oma Vahemere naabritega, vaesematele riikidele eelispääsu Lääne turgudele. See võib kaitsta neid vähemalt ajutiselt Hiina konkurentsi eest.
Sellistel tootjatel, kes asuvad suurte Lääne turgude lähedal, näiteks Kesk-Ameerikas ja Ida-Euroopas, peaks samuti olema konkurentsieelis, eriti moe-rõivaste vallas, kus otsustava tähtsusega on lühikesed tarne-ajad ja kiired suunamuutused tootmisel.
Lõuna-Euroopas, kus suur osa rõivastest müüakse väikestes poodides, pidurdavad Hiina edasimarssi killustatud jaotuskanalid. Euroopa Tekstiilijaemüüjate Assotsiatsiooni teatel on sellest poolest miljonist liikmest paljud liiga väikesed, et kaugelt EL-i piiridest allhanget tellida.
Organisatsioon teeb tihedat koostööd Euroopa rõivatootjatega, et parandada tarneahela juhtimist ning tugevdada sidemeid allhankijate ja lõppklientide vahel.
Kõik see viitab sellele, et turg pakub veel võimalusi allhankijatele, kellel ei ole Hiinaga võrreldavat tootmisvõimsust. Nende võimaluste ärakasutamiseks peavad Hiina konkurendid kiiresti tegutsema.
Tähelepanu luksuskaupadel
Mõnele arenevale maale on sõnum juba kohale jõudnud. Mehhiko tööstus panustab senisest enam luksuskaupadele, Mauritiuse valitsus on aga käivitanud programmid, mis valmistavad tootjaid ette konkurentsi tekkeks ning looma uusi töökohti.
Juhtiv siiditootja Tai kavatseb tootekujundusoskusi arendades saada Aasias oluliseks moekeskuseks. Kambod?a loodab samal ajal meelitada lääne kliente ligi rahvusvahelistele tööjõunormidele vastamise abil.
Mõnes arenevas riigis ei ole tulevikuväljavaated eriti paljulubavad. ??Diversifitseerimisest? on lihtne rääkida, teha on seda aga raske,? ütleb arenevate maade tekstiili- ja rõivatootjaid nõustav konsultant.
Ellujäämiseks ei piisa ainult Hiina tasemele ja teenindusstandarditele järele jõudmisest ning niššide leidmisest, kus too ei konkureeri. Tarvis on ligipääsu kohalikule transpordiinfrastruktuurile kaupade kiireks turuletoimetamiseks ning moodsaid sidevahendeid tarnijate ja klientidega suhtlemiseks.
Kuigi osa India tööstusest on muutumas tänapäevaseks, pidurdavad selle arengut ülekoormatud kiirteed, ummistunud sadamad ja keerukas bürokraatia. Mitmes Aafrika riigis, eriti neis, mis on merest ära lõigatud, on olukord veelgi tõsisem.
Isegi kui need probleemid lahendatakse, usuvad asjatundjad, et tööstusharus, mille struktuuri on külmutanud kaubandustõkked, on nõrgemate turuosaliste väljasõelumine vältimatu.
Mõnes riigis on tõenäoliselt tegemist asjade loomuliku arenguga. ?Rõivad ja tekstiil on esimene tootmistegevus, millele industrialiseerunud maad ligi pääsevad,? ütleb Sheila Page Suurbritannia Overseas Development Institute?ist (ülemereterritooriumide arengu instituut). ?See on ka esimene, millest nad jõukamaks saades loobuvad.?
See ei tee muutuste talumist kergemaks ei rikastes ega vaestes maades. Kõige raskemaks osutub see neile, kes on jäänud arenguredeli madalaimatele pulkadele ja üritavad sealt ülespoole liikuda.
Copyright © Financial Times group, autor Guy de Jonquieres
Baltika loodab kangahinna langust
Brigitta Kippak, Baltika brändijuht
Baltika on oma sisseostumahtudega maailmas veel suhteliselt väike tegija ning meie hankestrateegiat kvootide kadumine märkimisväärselt ei mõjuta. Hiina kõrval on meie teine oluline allhankemaa Türgi, mis on olnud kvoodivaba ja toodab just väiksemaid koguseid. Võib eeldada, et osa Euroopa suurtest tootjatest võivad viia oma allhanked Türgist Hiinasse ja teistesse Kaug-Ida maadesse, saavutades nii madalama ostuhinna impordikvootide arvel. Kas madalam sisseostuhind ka lõpptarbija hinda mõjutab, on raske prognoosida, sest reeglina sõltub see tarbija käitumisest. Kuna Euroopa kangafirmad on parima hinna saamiseks hakanud järjest enam tootma Kaug-Idas, võib Baltikale positiivse üllatusena tulla kanga sisseostuhindade langus järgmise aasta algusest impordikvootidest vabanemise mõjul.
Mastaapne triljoniäri
Rõivatööstus
4,4 trl kr
?? Hinnanguliselt vähemalt 40 miljonit töötajat üle maailma.
?? Kaubanduse maht vähemalt 4,4 triljonit krooni (280 miljardit euro) aastas.
?? Kvootide alla käivad praegu 30 maa eksporttooted.
?? Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ja Maailmapanga järgi on kaubandustõkked vähendanud maailma tulu 1,75 triljoni krooni (112 miljardi euro) võrra aastas.
?? Kvootide kaotamine toob ennustuste kohaselt enim kasu Hiinale, talle järgneb India.
?? Bangladesh ja teised vaesed riigid, mis sõltuvad olulisel määral rõivaste ja tekstiili ekspordist, on ülemaailmse konkurentsi poolt kõige haavatavamad.
?? USA importijad eeldavad, et aastaks 2007 ostavad nad enamiku kaupadest viiest või kuuest riigist, praegu on see arv umbes 50.
Eesti tekstiilieksport
6,8 mld kr
?? Eesti 2003. aasta tekstiiliekspordi maht oli 6,8 miljardit krooni (434 miljonit eurot).
Soome 30,63%
Rootsi 22,49%
Suurbritannia 7,7%
Saksamaa 7,31%
Norra 4,85%
Eesti tekstiiliimport
6,4 mld kr
Sama aasta tekstiiliimpordi mahuks oli 6,4 miljardit krooni (411 miljonit eurot).
Soome 17,93%
Rootsi 10,33%
Hiina 7,31%
Itaalia 6,56%
Saksamaa 5,58%
