Ruta Arumäe: Venemaa põhjatu nõudluse ahvatlused
Olles tundnud suurt uhkust iseseisvumisjärgsest ümberorienteerumisest Venemaalt lääneturgudele, leidsime end käesoleva aasta juulis olukorrast, kus Eesti suurimaks kaubanduspartneriks on taas tõusnud meie idanaaber Venemaa, kirjutas SEB majandusanalüütik Ruta Arumäe nädala kommentaaris.
Veel 2009. aastal oli Venemaa osakaal koguekspordis 9%, mis selle aasta juuliks tõusis 15%le. Mis siis meie traditsiooniliste eksporditurgude Rootsi ja Soomega on juhtunud?
Vaadates numbreid, ega suurt mitte midagi. Ehk teisisõnu, viimase paari aasta jooksul ei ole eksport neisse riikidesse kuigipalju suurenenud.
Ega ka vähenenud, kui täpne olla. Ning paari viimase aastaga on ekspordimahud Venemaale neist lihtsalt mööda kasvanud.
Kõige ilmsemaks põhjuseks võib pidada Euroopa majanduskriisi ning raskusi Euroopa suunal eksporti suurendada. Ning üha rohkem on eksportöörid otsinud kasvuvõimalusi idanaabri suunal, kus nõudlus kasvab tunduvalt kiiremini ning tarbimistase on veel nii madal, et kasvuvõimalus näib suisa põhjatu.
Niisiis käis käesoleva aasta juuli seisuga eksporditurgude esikolmikus tihe rebimine: Venemaa 14,8%, Rootsi 14,7% ning Soome 14,3%.
Kõige lähemal ajal on neist kõige suurem kasvupotentsiaal Venemaal, eriti kuna eurotsooni probleemid tõotavad olla pikaajalised. Kuid see ei tähenda, et Venemaa tingimata jääkski esimeseks. Veidigi pikemaajaliselt on kõigil neist head väljavaated.
Kuipalju on olnud Venemaa tõusul peamiseks ekspordituruks tegemist selle riigi liitumisega WTOga, pole teada, kuid suurem mõju avaldub alles mitme aasta jooksul koos tollimaksude järk-järgulise alanemisega.
Eesti ettevõte ekspordib ikka Põhjamaadesse
Teine huvitav aspekt ekspordi juures Venemaale on Statistikaameti poolt välja toodud asjaolu, et suur kasv on tulnud eelkõige transiidist Venemaale.
Ehk siis, vaid veidi üle poole ekspordist Venemaale on Eesti enda ettevõtete toodang, mis suurenes ka täiesti märkimisväärsed 20%, kuid koguekspordi 35%lise kasvu Venemaale andis transiidi suurenemine enam kui poole võrra.
Seega Eesti enda ettevõtete seisukohalt on kõige tähtsamateks eksporditurgudeks ikkagi Põhjamaad. Kui palju transiit lisandväärtust Eestisse jätab, on raske hinnata. Kuid igal juhul on see midagi parem kui mitte midagi.
Rootsi-suunaline eksport on olnud väga kõikuv viimase paari aasta jooksul, suurest august 2011. aasta lõpul ollakse küll välja roninud (mistõttu aasta lõpul peaksid tulema kasvunumbrid päris ilusad), kuid trend on mahtudes ikkagi pigem külgsuunaline.
Ning kuigi on tõsi, et ekspordimahtusid Rootsi mõjutab kõige suuremas osas elektroonikasektori kasin nõudlus, on nõrkus ilmne ka enamus teiste sektorite puhul.
Ainus jõudsalt kasvav ekspordiharu Rootsi suunal on mööbli tootmine, mis on asendamas puidu eksporti ning seega samm lisandväärtuses ülespoole.
Eesti ekspordile olulise suunanäitajana on Rootsi tööstussektorist viimasel ajal pigem negatiivseid uudiseid tulnud. Rootsi tööstussektoris on aeglustumine levinud eksportivatelt ettevõtetelt nüüd ka siseturule tootvatesse ettevõtetesse, uued tellimused on vähenenud kõigis sektorites. Järgmine aasta peaks tooma veidikene paranenud nõudluse ka Rootsi suunalt.
