SAATUS: Kuidas vanaemast sai Swedbanki pantvang

Väimeest edutus kinnisvaraäris aidanud naine võitleb suurpangaga, kes ähvardab tema maakodu halastamatult haamri alla saata.

Parimas vanaemaeas Laine* on muidu õnnelik ja rõõmsameelne inimene. Elab ühe väikelinna lähistel, tal on kindel töökoht ja hea tervis. Viimasel ajal rikub aga proua tuju miljonivõlg, mille tasumata jätmisel ähvardab Swedbank tema lapsepõlvekodu haamri alla saata.

2006. aastal ilmub Laine jutule väimees Jaan*. Talle kuulub ehitusfirma, mis areneb buumi tipus hoogsalt, kasvatades käivet kuni 50 protsenti aastas. Jaanile pakutakse Tartu eliitosas üht 1400 ruutmeetrist elamukrunti hinnaga veidi alla miljoni krooni. Mehe hinnangul turuhinnast poolteist korda soodsamalt.

Jaanil on Laine jaoks veenvad argumendid. Seda raudkindlat võimalust ei saa käest lasta! Väimehe arvates saab krunti vaheltkasuga müüa või ehitada sinna oma noorele perele kodu. „See oli kindel investeering. Krundi saaks praegugi ostuhinnaga maha müüa,“ on Jaan ikka veel kindel.

Kinnistu pidi ostma Jaani firma Swedbanki laenuga. Et krediiti ka maja ehituseks jaguks, nõuab pank lisatagatist. Jaan palub ämmalt abi ning mõningase kaalumise järel otsustab Laine panti panna oma idüllilise maakodu järve ääres, isa pärandatud maal.

„Raske südamega otsus. Mulle üldse ei meeldi käendust anda,“ räägib Laine. Kuid ta on aidanud lapsi õppelaenu saamisel ning tütart korteri ostul. „Anda firmale käendus, see ehmatas. Aga mis teha – ikkagi oma pere liige! Ei tahtnud perre mingit tüli.“

Laenu- ja hüpoteegileping on Laine jaoks „juriidiline džungel“. Notaris tehakse prouale selgeks, et laenu eest vastutab esmajärjekorras firma, siis selle omanikud Jaan ja tema äripartner isiklike käendustega ning lisaks on laen tagatud veel ostetud varaga. Alles siis, kui sellest kõigest ei piisa, minnakse Laine vara kallale. Seda uskuma jäädes teeb naine totaalse valearvestuse.

Pilved Jaani äride kohal tumenevad. Tema tervis jupsib ning arstid soovitavad mõneks ajaks firma juhtimisest eemalduda. Jaan müüb oma osaluse ettevõttes, millele pühendas kuus aastat. Kuid oh häda, uuteks omanikeks saavad hämara äritaustaga tegelased, kes pumpavad ettevõtte kiiresti tühjaks. Nende „hooleks“ jääb paraku ka laen, mida tagab Laine vara.

2009. aasta suvel leiab Laine postkastist täitekutse – maksku naine kahe nädalaga 1,2 miljonit krooni, muidu arestitakse tema maakodu ja pannakse kiiresti oksjonile. Algne laenusumma on kasvanud viiviste ja trahvide võrra. Toimingu pealt nõuab kohtutäitur lisaks oma osa – 123 000 krooni!

Seda järveäärset kodu nimetab proua oma rahusadamaks, kuhu plaanib kolida pensionile minnes. „Terve oma vaba aja oleme sinna panustanud – istutasime metsa ja heki, rajasime niidud. Maja sai just uue katuse.“

Swedbank näitab üles uskumatut paindumatust, isegi pahatahtlikkust, valides probleemi lahendamiseks endale kõige mugavama, kuid kliendi jaoks kõige valulikuma tee. Pangatöötajat, kes pere asjaga tegeleb, ei huvita miski peale raha. Juriidilises korrektsuses on ta valmis kas või juuksekarva pooleks ajama.

Lakooniline pankur ei taha midagi kuulda „lapsepõlvekodust“ ega laenu ümbervormistamisest Jaani teise firma nimele, isegi mitte soetatud elamukrundi müügist. Keerulisest olukorrast olevat vaid üks väljapääs – maksku Laine heaga 1,2 miljonit! Mure ämma pärast on suur. Jaani pere valmistub ema ja ämma „pantvangist“ päästmiseks oma korteri müügiks.

Kohtutäitur on Lainest oma „teerulliga“ juba peaaegu üle sõitmas, kuid naine haarab viimasest õlekõrrest. Ta annab panga kohtusse, lükates sundmüügi edasi.

Sellise arenguga pole finantshiiglane arvestanud. Pangatöötajal tuleb sõita „komandeeringusse“, sest istung peetakse selle nädala esmaspäeval linnas, kus Laine töötab. Nii Laine kui ka Jaan on närvilised. Kuid juristilt tuleb uudiseid vaherahust. Swedbank loobuvat käte väänamisest ning nõustuvat ootama veel paar kuud. Selle ajaga peaks kohtutäitur müüma laenu eest soetatud Tartu elamukrundi.

Halb uudis on aga see, et müügisumma katab vaid osa panga nõudest.

Öeldakse, et kui tahad sõpra kaotada või sugulasega tülli minna, anna neile laenu. Laine valib teise tee. „Kas süüdistamine aitaks või kas aitaks see, kui nutaksin iga päev peatäie? Ei aita ju. Küllap saame hakkama!“

*Artiklis on asjaosaliste soovil nimed muudetud.