Aastalõpu meeleolusid Saksamaal võib võrrelda vana anekdoodiga indiaanipealikust: armas rahvas, mul on teile kaks teadet, üks on hea ja teine halb. Niipalju on indiaanijuttude ja Saksamaa vahel sarnasust. Võrdlused, nagu teada, lonkavad alati.

Hea teade on see, et üldiselt oli 1995. aasta Saksa majandusele edukas. Kõigi ootuste kohaselt jätkab majandus tuleval aastal, eriti selle teisel poolel, ülesmäge ronimist.

Halb teade on see, et just majanduslikel põhjustel peab ühiskond väga kiiresti läbi viima kardinaalseid muudatusi, väga paljud peavad püksirihma pingutama. Seni nägi Saksamaa ennast sotsiaalriigina, ja tundub, et tal oli selleks õigus. Nüüd on kapitalism ka Saksamaale jõudnud. Eks eestlased tea omast käest, et kapitalism on karm asi, eriti kui ta - nagu tavaliselt juhtub - ootamatult tuleb.

Saksamaal on praegu 3,6 miljonit töötut ja kõige optimistlikumate prognooside kohaselt kasvab nende arv tuleval aastal veel 300 000 võrra. Sotsioloogide ja majandusteadlaste hinnangul jäävad töötavatest inimestest veel umbes kolm miljonit lähematel aastatel tööta.

Mida muud jääb sellises olukorras teha, kui kokku hoida. Aga kust? Eks ikka sealt, kus niigi napilt. Ministeeriumides arutatakse töötute abiraha vähendamist, pensionide kärpimist - kes jääb varem pensionile, selle pensioni suuruses peab see vastavalt kajastuma. Teisalt kostavad jälle hääled, et pensionile on vaja saata kõik, kelle puhul see vähegi võimalik on, sest sel moel on võimalik töökohti kokku hoida.

Saksa tööstus ja eriti just suurtööstus on pingelistest aastatest võitjana välja tulnud. Saksa autotööstus on jälle harjunud aupaistes, Saksa tööpingitööstus õitseb. Ent kõige selle taga on töökohtade kaotus, ja ratsionaliseerimine jätkub.

Mitte ainult tootev tööstus, vaid ka muud suurettevõtted, näiteks pangad, on globaalsest infovahetusest ja ülemaailmsetest kontaktidest nii palju tulu saanud, et Deutsche Bank vallandab tuleval aastal 1500 töötajat.

Firmade esindajad ei saa kedagi inimarmastusest tööle võtta, samuti üleliigset tööjõudu vallandamata jätta. Siit siis lootused, et valitsus peaks tööturu probleemidega tegelema. Seda enam, et kolm-neli miljonit töötut on valitsusele raske probleem. Pikemat aega oli konservatiivne valitsus loomuldasa ettevõtjate meelisvalitsus. Seda kummalisem on kuulda kurja kriitikat, mille osaliseks on liidukantsler Helmut Kohl viimasel ajal suurtööstuse juhtidelt saanud. Tyll Neckar, Saksa Töösturite Liidu viitsepresident, heidab Kohlile avalikult ette, et tollel puudub tööstuse huvide ja vajaduste suhtes igasugune tunnetus ja nii olevat selle valitsusega alati olnud.

Enesekindlust kogunud tööstus tahab, et valitsus tagaks talle tingimused, mis on ettevõtjatel Ida-Aasia riikides: toetus uute töötajate väljaõpetamisel, eksporditoetus, väiksemad maksud jne. Küllap on see tõsi, et valitsus on seni lootnud olukorra iseeneslikku laabumist. Aga teisalt seisab Saksa valitsuse vastas saksa rahvas, kõik valijad. Ja mingilt tasemelt võib tööpuuudus, eriti kui ei suudeta enam tagada töötutele elementaarset äraelamist, muutuda poliitiliseks probleemiks. See minevik polegi nii kaugel, just sakslaste vaesuse ja tööpuuduse peale välja mängides juhiti rahvas demokraatia teelt kõrvale.

Loomulikult ei ole ka opositsioonil mingit retsepti tööpuudusega võitlemiseks, aga parema puudumisel ja tundes, kui tähtis see teema rahva jaoks on, on nii Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei juht Oscar Lafontaine kui sotside majanduslik eestmõtleja Gerhard Schröder pakkunud välja, et riigi võlga võiks veelgi suurendada, vahest siis tekiks töökohti juurde. Selliste populistlike õngeviskamistega on nad küll kõigi vähegi tõsisemate majandusvaatlejate pahameele esile kutsunud, sest tänaseks on kõigile selge, et inflatsiooni kasv ei aita töökohtade tekkele mingil juhul positiivselt kaasa. Aga lihtsam inimene võib sellist juttu uskuma jääda.

Veel on Saksamaa rikka Kesk-Euroopa rikkaim riik ja need, kes kaotavad töökoha, ei pea veel tõsiselt tänavalesattumist või nälga kartma. Aga majanduse perspektiivide järgi ei ole enamikul neist lootust uuesti töökohta leida.

Seega tuleb meil ilmselt loobuda sellise riigi mudelist, kus igaüks, vähemalt igaüks, kes tahtis, tööd leidis, kaheksatunnist tööd korraliku palga ja puhkusega, mis tagas talle rahuliku tuleviku kuni pensionini.

Muudatuste ajajärgud on alati valusad, ja alati on neid, kes muudatuste läbi üksnes kaotavad. See, kas lõpuks on kaotajaid rohkem kui võitjaid, selgub hiljem. Praegu on igatahes Saksamaal maad võtnud kindel teadmine, et uuel põlvkonnal ei õnnestu selles riigis enam sellist elatustaset saavutada kui nende vanematel oli. Ja see on kurb teadmine.

Katrin Laur, Berliin