Saku Suurhall jätkab Eesti majanduseliidi seltsimajana


Eesti majanduseliit hoiab hämmastava jõuga kinni Saku Suurhallist, mida majandusnäitajad tõukavad kasiinoks müümise poole või uueks Kadaka turuks.

Ettenägelikud ärimehed raudtee-ettevõtja Marcel Vichmann ja kommivabrikant Oliver Kruuda ostsid lõviosa Saku Suurhallist, mille kahjum kasvab lumepallina.

Mehed hoiavad käes ettevõtet, mille kahjum võrreldes esimese tegevusaastaga kuuekordistus, küündides mullu 10,4 miljoni kroonini. See on küll vähem kui paaril varasemal aastal. Rahandusministeerium tunnistas Saku Suurhalli aga tänavuse aasta algul kaheldava elujõuga ettevõtmiseks, põhjendades niimoodi palutud rahasüstist keeldumist.

Riigieelarve aukude vahel laveerivas rahandusministeeriumis liigub idee halli aktsiate maha-müümiseks.

Võrdsete osadena Kruudale ja Vichmannile kuuluvat OÜ Pivotali, suurhalli uut tuumikaktsionäri roolib Audentese hariduskontserni juhina tuntud Aare Kilp. Tema jutustus oodatavast äriplaanist langeb üks-ühele kokku hallis tehtuga. Lubatakse suuremal hulgal kontserte rohkearvulisemale publikule ning plaanitakse peale halli väljaüürimise ise kontserte korraldada.

Sarnasus eelmiste omanike kõneisiku Meie Mehe Aivar Riisalu poolt kaks aastat tagasi öelduga tuleneb sellest, et halli tegevjuht Aivar Sirelpuu teenib uutelt omanikelt üksnes usaldavaid kiidusõnu, nagu eelmisteltki.

Riisalu poolt ametisse kutsutud Sirelpuud peetakse meelelahutusasutusele ideaalseks juhiks, kes suudab klientide ja partneritega paindlikult suhelda ning leida igaühele sobivaid lahendusi.

Terava pilgu all

Väliselt meenutab Sirelpuu Eurovisiooni võtmeisikut Juhan Paadamit, varjates leebe ja andestava oleku taha teravat pilku ja kiiret liikuvust. Varasemale tegevjuhile Jaanus Vihandile heideti ette vähest stressitaluvust, mistõttu paljud maja kliendid olevat ennast tundnud läbisõimatuna ja väljavisatuna.

Silmatorkavalt kavatsetakse muuta ennekõike maja akustikat ja ilmetust parandavaid dekoratsioone.

Kõik asjaosalised jätavad otse ütlemata, et suurhalli akustika on vilets, kuid selle parandamiseks kavatsetakse sisekonstruktsioonid mähkida kangastesse. Eesti plekkarhitektuuri silmatorkavaimat teost luues lasi projektijuht, soomlastele kuuluv Lemminkäinen läbi vigu, millest mõnda polegi võimalik heastada.

Korvpallurite ja hokimeeste näpunäidete järgi ehitati hall mõne meetri võrra lühem, kui oleks vaja sisekergejõustiku võistluste korraldamiseks. Samuti tehti ukseaugud paar-kümmend sentimeetrit väiksemad, mille tulemusel ei mahu dekoratsioonide veokid halli sisse. Niimoodi pikenes laadimisaeg, talvel kasvasid halli soojaarved, sest kontserdi kraami sisse ja välja vedades jahtus maja publiku jaoks liiga külmaks.

Soojakadude vältimiseks tuleb laadimisväravate ette ehitada varjualused, sest ukseauke pole enam võimalik suurendada. Kuigi aktsionäride ringis kutsutakse suurhalli hellitavalt juurviljahoidlaks, kinnitatakse avalikult, et tegemist on ilusa majaga.

Kilp ja Sirelpuu murravad pead, kuidas anda vähemalt halli hiigeltreppidele veidigi isikupärasem ilme. Võib-olla laotavad nad trepile punase vaiba.

Pangalaenu all ägisevasse suurhalli pole pärast ehitamist midagi juurde investeeritud, mistõttu sõlmküsimus peitub rahalistes tulevikuväljavaadetes.

Kasumilootus lükkub

Halli eelmistest omanikest eristab praegusi tunduvalt pessimistlikum prognoos kasumisse jõudmise tähtajas. Kui kinnisvaraärimehele Toonart Rääskile ja armastatud meelelahutajale Aivar Riisalule kuulunud Neckman Group lubas halli viia kasumisse kolme aastaga ehk 2006. aastaks, siis Pivotal pakub tänasest seisust edu saavutamiseks kuut kuni seitset aastat. Kriisist väljatulek osutub võimalikuks, kui halli ehitamist finantseerinud Hansapank ja Ühispank nõustuvad pikendama laenu tähtaega, mis kärbiks praegu ligi miljoni kroonini ulatuvat igakuist tagasimakset.

Suurhall sündis ärilises mõttes nagu puudega laps, keda kõik palavalt armastavad, kuid kelle arenguvõimalustest räägitakse üksnes kahtlusevärinaga hääles. Kui Eesti võitis Eurovisiooni lauluvõistluse, jäi mulje, et suurhall ehitatigi just selleks rahvusvaheliseks ürituseks ning tähesadu jätkub nüüd katkematu vooga. Kuid üksnes mõned kuud pärast säramist maailma meedias ja aasta pärast töö alustamist, teatab toonane tuumikaktsionär ja hoone ehitaja Lemminkäinen, et halli majandusseis on räbal. Ehitusjärgse võlgnevuse katmiseks kavandati täiendav aktsiaemissioon ligi 20 miljoni krooni väärtuses. Võlausaldajaks oli Lemminkäinen ise. Lemminkäineni hädasignaal märkis hetke, kus soomlaste ehitusfirma hakkas otsima tulusat väljapääsuteed suurhalli omanike ringist.

Lemminkäinen teenis ainsana

Soomlaste ehitusettevõte oli suurhalli ehitusega kopsakalt teeninud. Algul kavandati halli maksumuseks 160 miljonit krooni, kuid lõpuks tõusis objekti maksumus, mille tuumikinvestoriks oli ehitaja ise, üle 200 miljoni krooni. Lemminkäinen Eesti juht Avo Lillemäe on meedias nimetanud halli lõppväärtuseks 250 miljonit krooni, mis langeb kokku mõne väikeaktsionäri poolt neljasilmavestluses pakutud hinnanguga ehituse maksumusele.

Ehituse kallinemise summa võrdub ligikaudselt pankadelt võetud laenuga, mille tagasimaksmiseks kõik Lemminkäinenile järgnenud tuumikaktsionärid pead murravad.

Tõenäoliselt lootsid soomlased, et riik käib halli kui vajaliku sotsiaalobjekti rahastamiseks nõutava raha välja ilma silma pilgutamata. Riik maksab esmase augu lappimiseks välja ligi poole nõutud summast. Kuna esialgse plaani järgi oleks halli ehitamiseks üle 20 miljoni krooni panustanud Tallinna linna osalus langenud varasemalt viiendikult neljale protsendile, algatab linnavalitsus halli tegevuse uurimiseks erikontrolli.

Kontrollimise käigus koorusid välja pisihädad. Tegevjuht Vihand oli tellinud korruptsioonimaiguliselt 30 000 ? 40 000 krooni väärtuses voldikuid endaga seotud ettevõttelt. Samuti oli üks aktsionär ja halli ehitamise algataja korvpalliliit võlgu 300 000 krooni, kontserdikorraldaja Peeter Rebane aga 150 000 krooni.

Mõned kuud hiljem ähvardasid ehitust võrdsetes osades rahastanud Hansapank ja Ühispank suurhalli pankrotiga, kui ettevõtte ei hakka õigeaegselt tasuma ligi miljoni krooni suurust igakuist makset.

Kaks aastat tagasi ostab kinnisvaraärimees Toonart Rääsk ühe korraga projekti algatanud Lemminkäineni ja korvpalliliidu, kuid ka olümpiakomitee aktsiad. Laiendades ligi 12 miljoni krooni võrra aktsiakapitali, omandab Neckman Grupp ligi 67 protsenti halli aktsiatest.

Tehingu ideeliseks generaatoriks on Aivar Riisalu, kes pakatab ideedest, kuid kellel pole piisavalt raha. Riisalust saab uue investori peamine kõnemees, sest Rääsk eelistab tegutseda varjus.

Meie Mees ehmatab aktsionäre

Suurhallile kiiret äriedu lubanud Riisalu korraldab mullu detsembris seni flegmaatiliselt ettevõtte probleemidega pikivahet hoidnud väikeaktsionäridele tõelise elektrišoki. Riisalu avaldab halli kehva majandusseisu ja lubab nimeliste toolide eest kümnete tuhandete ja loo?ide eest miljonite kroonide ulatuses raha välja käinud ärimeeste investeeringu korstnasse kirjutada, nullides aktsiakapitali.

Suurhalli saabub koosolekule erakordselt palju aktsionäre ning ukse taga maadlevad omavahel ajakirjanikud ja turvamehed. Riisalu ajajärku langeb saja miljoni kroonine pakkumine Vene ärimehelt, kes tahab suurhalli rajada Baltimaade suurima kasiino. Haabersti ringi ümbrus lööks tuledes särama nagu Las Vegas.

Ostuhuvi ilmutab ka Eesti Näituste omanik Igor Pihela, kes soovib oma paviljonid üha kallineva kinnisvaraga Pirita tee äärest Rocca al Maresse kolida. Samuti levib idee kujundada hall ümber mööblimajaks.

Pool aastat hiljem on Rääsk ja Riisalu kahjumit tootva plekkmaja tuumikaktsionäri taagast vabad. Riisalu ainsaks mureks jääb, kuidas müüa talle kuuluvad viis loozŠi, mis ta kunagi 1,3 ja 1,5 miljonise tükihinnaga ostis.

Eeloleval suvel viib OÜ Pivotal suurhallis läbi põhjaliku ülevaatuse, et leida ideesid ehitusvigade parandamiseks ja maja senisest tulusamaks kasutamiseks. Uus, edu tõotav kava peab valmima aastaga. Omanikud valmistuvad täiendavalt investeerima 20 miljonit krooni.

Müügitegevuses kavatsetakse võtta senisest rohkem riske ja alustada iseseisvalt teise suurusjärgu tähtede maaletoomist.

Kui Phil Collinsi sarnastele megastaaridele hallil endal hammas peale ei hakka, siis Smokie, Sweeti ja Slade?i sarnaste menupuntide lavale toomine näib Sirelpuu sõnul olevat vaid pealehakkamise küsimus.

Meelelahutusäri võtab uusi korraldajaid vastu väga umbusklikult. Samuti nõuab esimese järgu esinejate ligimeelitamine hiigelsummasid. Staaridele makstavad tasud kõiguvad 800 000 ja ligi kuue miljoni krooni vahel, millest pool tuleb tavaliselt juba enne kontserti välja käia.

Eestis oodatavale tähesajule võivad kaasa aidata ka leedulased, kelle järgmisel aastal valmiv meelelahutushall võimaldab meelitada tippesinejaid Balti riike läbivale turneele.

Rahameeste rahvamaja

Saku Suurhalli majandamine meenutab seda, kuidas Eesti talumehed sada ja rohkem aastat tagasi rahvamaju tegid. Seltsimaja on vaja küla laulukoorile või teatritrupile, kes on tüdinenud küünis esinemisest. Talgute korras ja käepärastest materjalidest pannakse maja püsti. Seltsimajaga tulu teenimist peavad talumehed vajalikuks niivõrd, kuivõrd see katab ülalpidamiskulusid. Lisaks rahva kultuurilisele harimisele peavad talumehed oluliseks ka mainet, sest seltsi asjades kaasa rääkimine kinnitab peremehe väärikust.

Suurhalli algatab korvpalliliit, kes peab uue hoone olemasolu esinduslike turniiride korraldamise eelduseks. Tuumikaktsionärid põhjendavad oma investeeringuid missioonitundega.

Vaatamata halli auklikule rahakotile, püsib näiteks tooli ja loo?iomanikest väikeinvestorite seas lootus, et mõistliku asjaajamise tagajärjel võib hallis hoitava rahaga teenida vähemalt sama palju kui pangadeposiidiga. Ärikülaliste kostitamine halli loo?ist tõstab aga garanteeritult enesetunnet.

Praeguse kinnisvarahindade tõusuga toob halli osaluse müük ka meelelahutusprojekti nurjudes tõenäoliselt rohkem sisse kui investeeriti. Nii et Saku Suurhall töötab rahameeste rahvamajana, kus laulukooris käimise asemel rehkendatakse nimelise tooli turuväärtust ning teatritegemise asemel osaletakse vahel aktsionäride koosolekul.

Riisalu ja Hääl tegid äri pooleks

?? Aivar Riisalu ja Heiti Hääl jagavad erineva riskitaluvuse tõttu juunikuus ühises omanduses olnud Kadaka Halduse AS-i varad.

?? ?Ma ei taha olla tippjuht ja võtta ülikõrgeid riske,? ütles Riisalu. ?Naftatransiit on räige äri ning pean 350 miljoni krooni suurust laenu liiga kõrgeks.?

?? Riisalu loobus Hääle kasuks omapoolsest osalusest Alexela kaubamärgi all tehtavas kütusteäris. Ta valis nn pehme äripoole, jätkates Kuutsemäe suusakeskuse, Mustamäe Autokeskusena tegutseva Kadaka autoturu ja Westgroupi-nimelise toitlustusettevõtte majandamist.

?? Riisalu keskendub partnerlusele Toonart Rääskiga, kellega koos ta omandas hiljuti endise Orbita Service ärimaja Liimi tänaval. Ühise ärina jätkavad nad Neckman Groupiga loo?iomanikena osalemist Saku Suurhallis.

?? Tallinna Äriregister eraldab Riisalu ja Hääle 12 aastat koos aetud äri selle kuu jooksul.

Loe ka Marcel Vichmanni ja Tiit Pruuli plaanidest.