Salvesti omanik: valitsus võtab madalama sissetulekuga inimeste taskust rohkem kui kunagi varem

Valitsus eksitab rahvast, lubades ühelt poolt madalama sissetulekuga inimestele maksukoormuse vähenemist, kuid teiselt poolt võttes uute maksude ja olemasolevate suurendamisega nende taskust rohkem kui kunagi varem.

Lisaks kütuse-, elektri- ja gaasiaktsiisi tõusule, raskeveokite teekasutustasule, magustatud jookide maksustamisele ning vee ja reovee käitlemise tasu tõusule kavandab valitsus ettevõtetele ka uue pakendiaktsiisi kehtestamist. Kõik ettevõtetele suunatud maksud väljenduvad aga toodete lõpphinnas tarbijale. Toidutööstuses puudutab aktsiis kõiki pakendeid, milles toorainet ostetakse ning toidukaupu müüakse, olgu selleks siis klaas-, kile-, plastik-, kartong-, foolium- või muust materjalist pakend.

Pered ja leibkonnad muutuvad järjest väiksemaks, mistõttu nõutakse toidutööstustelt järjest väiksemate koguste ja portsjonitega pakendatud kaupu. Ka koalitsiooni kuuluvad sotsiaaldemokraadid rõhuvad ülekaalu pidurdamiseks portsjonite vähendamisele, mis tähendab tööstuste vaates suuremat pakendite hulka.

Arvestades, et toidutööstused töötavad väga väikeste kasumimarginaalidega ja pidevalt on surve palkade tõusuks, ei saa tööstused aktsiisi oma kasumimarginaali arvelt kinni maksta, vaid on sunnitud selle edasi kandma tarbijale. Salvesti puhul tähendab 10%-line pakendiaktsiisi tõus seda, et iga meie lõunatoidu-, salati-, kastme- või moosipurk kallineb keskmiselt 0,25%. Kui vähe me ka ei tahaks, tuleb see summa toote hinnale juurde panna. Pakendiaktsiisi eelnõu väljatöötamisele eel Tartu Ülikooli teadlastelt tellitud analüüs tõi välja, et aktsiisi maksab kinni tarbija. Seega on valitsus sellest täiesti teadlik.

10%-line pakendiaktsiisi tõus tähendab seda, et iga meie lõunatoidu-, salati-, kastme- või moosipurk kallineb keskmiselt 0,25%.

Muret tekitav on riigi aastatepikkune järjest süvenev suutmatus teostada olemasoleva pakendiaktsiisi järelevalvet. Juba seitse aastat tagasi tõi riigikontroll välja pakendiaktsiisi järelevalve äärmise puudulikkuse, mille hinnaks arvestati aastal 2010 üks miljard Eesti krooni. Riik ei ole seda olukorda tänaseni parandanud – nii järelevalve kui ka pakendiaktsiisi laekumine ei ole oluliselt paranenud.

Järelvevalve tugevdamisest ei ole riik huvitatud
Olles ministeeriumi ametnikega sel teemal diskuteerinud, tuleb paraku tõdeda, et järelevalve tugevdamisest ei oldagi huvitatud, sest järelevalve tugevdamine aitab kaasa keskkonnahoiule, aga ei täida riigieelarvet. Kunagi kehtestatud pakendiaktsiisi eesmärk oli sundida ettevõtteid tegelema pakendite taaskasutamisega, et siis aktsiisi mitte tasuda. Kehtestatava maksu ainuke reaalne eesmärk on aga soov tuua raha riigieelarvesse.

Valitsuse eelnõust ei selgu, kuidas aitab kõrgem aktsiis kaasa järelevalve parandamisele ja tänaste pakendite mittedeklareerijate korralekutsumisele. Täiesti ekslik on arvata, et aktsiis sunnib ettevõtjaid pakendite kogust vähendama, sest ettevõtjad loevad iga omahinda tõstvat või langetavat senti ja saavad suurepäraselt aru, et pakendeid tuleb kasutada ainult nii palju, kui minimaalselt vaja. Eesti ettevõtete tellitavad kaubamahud on väikesed, mistõttu ei suuda me kuidagi mõjutada oma partnereid välisriikides nende kaupade pakendeid muutma. Ka nemad loevad raha ja pakendavad ainult niipalju nagu on ohutuks ja turvaliseks pakkimiseks vaja.

Olgu turule toomise pakendiaktsiisi eesmärk keskkonnahoiu parandamine või riigieelarve täitmine, võib arvata, et täitmata jäävad mõlemad, sest riik ei paranda endiselt peamist valupunkti – riiklikku järelevalvet. Rohkem hakkavad maksma ainult need ettevõtted, kes on seda senigi teinud, sest nad on ausalt deklareerinud oma pakendikoguseid ja tasunud aktsiisi. Mitte mingil moel ei puuduta uus seadus neid ettevõtteid, kes on toonud turule salapakendi, jätnud need deklareerimata ja nende pealt maksu maksmata.

Kurb, kuid jälle tuleb tõdeda, et ausus on karistatav ja maksu saab võtta eelkõige selle käest, kes ise vabatahtlikult annab. Need, kes pole seni pakendiaktsiisi tasunud, ei hakka seda ka tulevikus tasuma – järelevalve puudub. Aus tootja ja tema tarbija maksavad nende tekitatud vahe kinni ja võtavad aktsiisikoormuse enda kanda. Leian, et selline maksupoliitika ei ole jätkusuutlik ning on ebaõiglane ausate ettevõtjate osas.