Sama nimega vorst võib eri tootjal olla väga erineva sisuga
Ostja seda enamasti ei tea – tema valib poest leivakatet vana tuntud nime järgi ja usub, et lihatööstused toodavad näiteks Laste-, Doktori- või Lemmikvorsti senini paarkümmend aastat tagasi väljatöötatud ja tunnustatud retseptide järgi. Kuid paraku erinevad nüüdsed tooted oluliselt kunagistest eelkäijatest nii maitseomadustelt kui ka kaubanduslikult välimuselt.
Tallinlane Senni tunnistas, et lähtub vorsti ostmisel maitsmiskogemusest, seda just uute toodete puhul. Samuti järgib ta kokast poja soovitusi. Nii on ta saanud selgeks, et kui vorst on odav, siis on selle koostises vähe sea- ja loomaliha. Endisaegseid tootenimesid ka ei võivat usaldada, kuna omal ajal tuntud vorstid pole enam sama maitsega mis siis.
Nagu vanasti
“Minu arvates võiks olla nii nagu vanasti – kui on tegu Lastevorstiga, siis olgu see kõikidel tootjatel ühesuguse koostisega, ainult maitses võivad olla väikesed erinevused,” pakkus Senni. Tema eelistab siiski osta sellist vorsti, milles on palju sea- ja loomaliha, nii olevat tervislikum ja maitsvam.
AS-i Rakvere Lihakombinaat kvaliteedidirektor Viiu Kübar selgitas, et nõukogude ajal toodeti näiteks Doktorivorsti vastavalt sel ajal kehtinud standardile, kuid praegu toodab iga lihatööstus tooteid vastavalt endakinnitatud toote tehnilisele kirjeldusele. Nõukogude ajal kehtinud standardit ning praegust koostist on raske võrrelda, sest muutunud on nii lihasisalduse arvestuse metoodika kui ka kogu retsepti koostamise põhimõte.
Lahenduseks oleks vorstinimede kui tuntud kaubamärkide registreerimine. Eesti lihatöötlejate assotsiatsioonis on see olnud kõneaineks juba aastaid, kinnitas endine tegevjuht Meelis Trumberg. Kuid sellele on seisnud vastu paar suurt lihatööstust, kes Trumbergi sõnul on saanud majanduslikku kasu toote solkimisest, lisades koostisse sea- ja veiseliha asemel kondilihamassi või muud.
Tänapäeva toiduainetehnoloogia võimaldab valmistada väga isuäratava väljanägemisega, kuid vähese lihasisaldusega vorsti. Inimene sööb, kiidab tegijat ja ülistab liha maitset. Kui keegi tahab teada, milliseid koostisosi tema lemmik-keeduvorst sisaldab, saab ta etiketilt teada ainult kõige olulisemad neist. Ühe või teise aine koguse ja osakaalu avaldamist märgistamiseeskirjad ei nõua. Küll on aga toote täpne koostis – kasutatava liha sort ja kogus, lisandid, maitse- ja lisaained – kirjas ettevõtte retseptilehtedel ja neist kinnipidamist on riiklikel veterinaarinspektoritel õigus kontrollida.
AS-i Nõo Lihatööstus juhatuse esimees Toomas Kruustük märkis, et nõukogude võimu pole enamasti põhjust hea sõnaga meenutada, aga ei tea, mis põhjustel hoiti vorstitootmise taset tollal kõrgel. Klassikalised vorstisordid nagu Doktori, Laste ja Lemmik sisaldasid kuni kaks kolmandikku täisväärtuslikku liha.
On iga lihatööstuse enese otsustada, kui suure või väikese lihasisaldusega keeduvorsti ta toodab. Seadus nõuab vaid, et lihasisalduse protsent oleks toote etiketil kirjas, samuti teisedki vorsti koostisained. Niinimetatud vorstimäärus sätestab, et keeduvorsti koostises kasutatavas sealihas võib rasva olla maksimaalselt 30%, veiselihas 25% ja linnu- või küülikulihas maksimaalselt 15%.
Taluvõi on piimarasvavõi
Põllumajandusministeeriumi sõnul ei määratle Euroopa Nõukogu määrus otseselt Taluvõi nime all Eesti turul müüdavat tootebrändi
Küll aga võimaldab see jaotada tooted vastavalt nende koostisele ühte või teise tootegruppi ja annab rasvasisaldusele vastavad tootegrupi müüginimetused, mis peavad olema märgistusel esitatud.
Klassikaline Taluvõi oma 72,5% piimarasvasisaldusega peaks seega määruse järgi kandma lisaks tootenimele ka müüginimetust “piimarasvavõi, 72,5%”.
14. detsembril 2004 toimus põllumajandusministeeriumis piimatööstuste ümarlaud. Seal leiti, et sõnastus “piimarasvavõi, X%” (ingl Dairy spread) ei ole arusaadav. Arutelu tulemusena otsustati, et piimaliit koostöös töötlejatega leiab keeleliselt sobivama variandi ja edastab oma soovid põllumajandusministeeriumile. Piimaliidu ettepanek oli kasutada terminit “piimarasvavõie, X%”.
Nn pehmendajate ja rikastajate lisamises ei ole midagi taunitavat seni, kuni tarbijat on sellest teavitatud.
Vastavalt piimaliidu poolt 1994. aastal vastu võetud Eesti Taluvõi tehnilistele tingimustele võib Taluvõi valmistamisel kasutada ainult piima, rõõska koort, bakterjuuretist, keedusoola (vähesoolase Taluvõi puhul) ja joogivett.
Millest koosneb keeduvorst?
Sea- ja veiselihale lisatakse alati:
vett – et toode oleks mahlane;
tärklist – hoiab vorsti koos;
soola – maitseks
sojavalku – hoiab ära vee ja rasva eraldumise kuumutamisel ja tagab vorstile pehmuse ning mahlasuse;
toidufosfaate – sellega korvatakse töötlemisel lihas toimuvaid muutusi;
maitseaineid – 15–20 komponendi segu, mida maailmas tuntud maitseainefirmad lihatööstuse tehnoloogide soovide järgi koostavad. Segu koostis on iga firma saladus, kuid sinna kuuluvad must pipar, valge pipar, lõhnapipar, tšillipipar, cayenne'i pipar, muskaat, küüslauk, sibul, paprika, karri, ingver, koriander, sidrun, sinep, majoraan, köömned, kaneel ja nelk;
maitsetugevdajat – naatriumglutamaati;
naatriumnitritit – annab vorstile, ka viinerile roosaka värvuse.
