Sandor Liive: olen saanud pakkumisi, mille peale ei ole ma julgenud mõeldagi

Esmaspäeval Sandor Liive enam Eesti Energia peakontorisse tööle ei sõida. Ta viib hoopis lapse kooli, käib ühel kohtumisel ja siis hambaarsti juures. Milline on Liive päevaplaan edaspidi, ta ei tea.

Ärileht istus Liivega jutuajamiseks maha pärast emotsiooniderohket ringkäiku Ida-Virumaal, kus pikaaegne Eesti Energia juhatuse esimees jättis hüvasti elektrijaamade ja õlitehase töötajatega.

Te olete nüüd veidi rohkem kui kuu aega teadnud, et enam ei jätka Eesti Energia (EE) juhina. Kas tööpakkumisi jagub?

See on huvitav erinevus eestlaste ja välismaalaste vahel. Eestlased küsivad alati, et „mitu tööpakkumist saanud oled?”, aga mitte-eestlased ütlevad hoopis „kas sa sellise ameti peale oled mõelnud, sa sobiksid sinna hästi”. Seega, selle asemel et küsida, tehke parem ise pakkumine!

Aga ütleme nii, et midagi konkreetset, kuhu hakkaksin alla kirjutama, ei ole. Ootan põnevusega, kas mõni variant võiks realiseeruda, aga ma ei taha otsustamisega liialt kiirustada. Olen siiralt üllatunud, kuidas EE-d ja selle juhtimise kogemust positsioneeritakse – pakutakse väga huvitavaid asju, mille peale ei ole julgenud mõeldagi. Euroopas pole neid firmasid palju, kes toimetaksid niivõrd mitmekesistel turgudel kui EE.

Tõite Auveres peetud kõnes esile kolm olulist pöördepunkti, mis on teinud EE-st just nii suure firma, nagu see on.

Tõite Auveres peetud kõnes esile kolm olulist pöördepunkti, mis on teinud EE-st just nii suure firma, nagu see on.

Kui EE-sse tulin, oli plaan EE laiali saata. Võrgud tükkidena maha müüa ja Narva Elektrijaamad ameeriklastele müüa. Siis aga finantseerisime ikkagi ise Narva elektrijaamade investeerimiskava, saime Eesti Põlevkivi omanikuks ja kogu lammutamisplaan kadus päris ruttu. Teine etapp oli seotud Estlinki merekaabliga, mis tegi elektrituru suureks. Kolmandaks on õlitööstuse laiendamine. Aga uhkeim olen ikka selle üle, et inimesed tahavad siin töötada. Mäletan, kui 1999. aastal üks klienditeenindaja ütles, et ta ei julge seltskonnas öelda, et ta Eesti Energias töötab! See oli nagu häbiasi. Kujuta ette, mis tunne see on, kui sa ei ole oma firma üle uhke!?

Kas see on saatuse iroonia, et Erkki Raasuke oli inimene, kes teid EE finantsdirektoriks soovitas, aga nüüd EE nõukogu esimehena saadab teid ka minema?

Selline lugu oli jah, et Gunnar Okk (EE peadirektor 1998-2005) teadis Erkki Raasukest ja pakkus talle finantsdirektori kohta. Aga Raasuke oli rääkinud Jüri Mõisaga ja läks finantsjuhiks hoopis panka. Siis Okk küsis temalt, et kui ta ise ei tule, kas tal on kedagi soovitada. Erkki pakkuski, et Tallinna Sadamas üks selline vend on, ja ütles minu nime. Ma olengi mõelnud, et see on sügavalt sümboolne, et tema mind soovitas ja nüüd ka ära saadab. Võib-olla ongi siis aeg minna.

Pidevalt on räägitud EE nõukogust, kus pole kompetentsi ja käivad võimumängud. Nüüd on nõukogu jälle suures osas välja vahetatud. Kas firma jääb kindlatesse kätesse?

Kõik need küsimused nõukogust, selle liikmete kibekiirest vahetamisest konkursi ajal või uuest juhatusest... Äkki on mõistlikum, kui ma seda ei kommenteeri? Mure on ikka, mitte niivõrd enda, aga just firma pärast. See on pärast nii pikalt firmas töötamist ka loomulik.

Kas Hando Sutterile olete oma nägemuse kaasa andnud ja plaanid-strateegiad esitanud?

Ma olen täna endiselt EE juhatuse esimees ja nõukogus strateegiat ka arutasime. Uusi tööülesandeid jagab uuele juhile siiski nõukogu. Mina ei tunne ka Sutterit piisavalt, et mingit hinnangut tema kohta anda.