Tegutsete igasugu tuumaprojektidega Leedus ja Soomes. Kuid kas Eestisse

oleks vaja tuumajaama või mitte?

Arvestades fossiilsete kütuste lõppemist ning karmi CO2 poliitika jätkumist,

on tuumaenergia majanduslikult atraktiivne. Eesti oma tuumajaam on

pikaajaline unistus, millega peab tegelema. Unistama peab! Aga see pole see,

mis annab homme elektrit. Selle esimene võimalik tähtaeg oleks 2025 või

isegi pigem hiljem.

Tuumaenergiaportfelli saamiseks tuleb midagi teha. Kuid kui vaadata neid

kolme võimalust ­ Leedu, Soome või Eesti jaam ­, siis mitte midagi ei liigu.

Miks?

Leedus on ikkagi projekt liikumas. Kuid võib öelda jah, et viimase

pooleteise aasta jooksul ei saa rahul olla investorite ehk Eesti, Läti,

Leedu ja Poola omavaheliste kokkulepetega.

Aga sel nädalal peaks avalikustatama Leedu jaama keskkonnamõjude hinnang,

mis tähendab, et selles osas saabub selgus juba kohe. Lisaks on Leedu

vahepeal tegelenud oma rahvusliku investori taasloomisega. Ma ei ole rahul

Leedu projekti tempoga, aga ei saa öelda, et projekt oleks surnud.

Põhiküsimus on praegu see, kui suure jaama sinna teha saab.

Kuid küsimus on ikka, mis saab. 2016 tuleb Eesti Energial vanad

põlevkivikatlad kinni panna. Samas Leedu projekt venib ja soomlased meid

kampa ei taha.

Eesti Energia tegeleb praegu väga tõsiselt tuleviku energiaküsimustele

lahenduste otsimisega. Vastus ei ole ainult tuumaenergias, põlevkivis või

taastuvates energiaallikates, vaid kõigi energialiikide õiges koosluses.

Tuumaprojekt on pikaaegne projekt. Ja selle poole tuleb püüelda, eriti

arvestades Euroopa Liidu kliimapoliitikat, mis ei näita leebumise märke.

Kuid tuumaenergia pole Eesti elektrimajanduse lahendus aastal 2016.

Kui me räägime aastast 2016, siis on see müüt, et osa katlaid tuleb kinni

panna. Siis jõustub EL-i suurte põletusseadmete direktiiv, mis seab

piirangud suurte põletusseadmete väävli- ja lämmastikuheitmetele. Ja sellele

Narva elektrijaamade vanad plokid ei vasta, kuid nad on võimalik vastavusse

viia. See ei pruugi olla veel piisav, sest vanad plokid on ikkagi vanad.

Ainuke asi, mida me saame kolme-nelja aastaga juurde teha ning mis on meie

kontrolli all, on põlevkiviplokid.

Meil on detailplaneering Narvas lõpufaasis ja saame katlaid juurde ehitada.

Eesti riikliku varustuse seisukohast on see ainuke lahendus, mida me selles

ajahorisondis saame juurde teha.

Ja loomulikult tuuleenergia. Oleme suurim taastuvenergia arendaja Eestis.

Järgmisel aastal valmib Baltimaade suurim tuulepark Aulepas ja kavas on juba

mitmed uued projektid näiteks suur tuulepark suletud tuhaväljale Narva

lähistel. Võin kinnitada, et tuuleenergial on Eesti tulevikuenergias oma

väga kindel koht.

Leedu tuumaprojekti juures paneb muretsema kohe algav periood, kus 100%

sealsest elektrist tuleb neil toota Vene gaasist. See juhtub aasta pärast,

kui neil tuleb Ignalina vana jaam kinni panna. Kas teid ei pane Leedu

projekti suhtes kahtlema võimalus, et venelased hakkavad Leedu otsuseid

tulede vilgutamisega mõjutama?

Uue tuumajaama valmimiseni jääb tõepoolest umbes kümne- aastane vahe. Samal

ajal pole Leedus võimsuste puudujääki, elektrijaamu on neil küll. Ning kui

Vene gaasi ei peaks olema, siis on neil jaamadel reservkütuse kasutamise

võimalus. Näiteks masuut. Kuid jah, see on väga kallis.

Mis puutub sõltuvusse Vene gaasist, siis see on ju paljuski see, mis

innustab uut tuumajaama ehitama. Need Leedu poliitikud, kes ikkagi ei taha

Vene gaasist sõltuda, soovivad ehitada uue tuumajaama.

Kindlasti on ka jõudusid, kes üritavad seda destabiliseerida. Kas või kõik

need jutud Kaliningradi tuumajaamast, millest mina loen küll välja, et see

on mõeldud selle projekti õõnestamiseks.

Aga mis on siis elektri hinna perspektiiv lähiajal? Meil on siiani

Euroopa kõige odavam elekter, kuid aastast 2013 on tulemas CO2

kvoodioksjonid ja turu vabanemine. Lätis tõusis elektri hind sel aastal 40%,

Leedus tõuseb see Saksamaa tasemele.

Praegu on Eesti veel ainukesena EL-is suletud turg. Elektri hind on

arvutatud vanade elektrijaamade puuduvate kapitalikulude pealt ja CO2 saab

ka veel tasuta. Praegu on meie elektri hind suurusjärgus 30 eurot

megavatt-tund. Kui me võtame näiteks Nordpooli (Põhjamaade ühine

elektriturusüsteem ­ toim), siis seal on elektri hind 55­75 eurot.

Meil pole mingit põhjust arvata, et pikaajaliselt on meil võimalik omada

Euroopa keskmisest elektri hinnast kaks korda odavamat energiat.

2013 on turu avanemise tähtaeg. Samal ajal võivad rakenduda täie rauaga

ka kvoodioksjonid. See saab vist valus olema?

See on koht, kus poliitikategijad peaksid otsustama. 1. jaanuar 2013 on

maagiline kuupäev. Toimub turu avanemine ja tulevad CO2 oksjonid. Kui me

räägime majandusest, siis on alati parem, kui muutused toimuvad mingi aja

jooksul ja majandus saab kohaneda. Praeguse kava järgi aga toimuvad just

sellel kuupäeval väga suured muutused.

Kõik Eesti elanikud ja ettevõtted saavad praegu suletud turu hinnast võtta

maksimumi, kuid nad peaksid seda teadlikult tegema. Investeerimisotsuseid

selle hinna pealt teha ei saa. Kõik arvutused näiteks investeeringute kohta

tootmiseks tuleb teha ikka hoopis teise elektri hinna pealt. Praegu ei tohi

teha majanduses selles mõttes valesid otsuseid, sest viie aasta pärast

ollakse olukorras, kus on turuhind.

Mingil hetkel oli Eesti Energial kvooti jalaga segada ja seda müüdi

miljardite eest. Kui lugeda riigile viimastel aastatel makstud dividendid

kokku, siis on seda umbes sama palju, kui kvoodi müügi eest saadi. Kas seda

raha poleks siiski pidanud investeerima CO2 heitmete vähendamisse või

taastuvenergiasse?

Ega see kvoodimüük pole mingi patt. 2005­2007 me vaatasime, kuidas rohkem

teenida. Kas kvooti müües või elektrit tootes. Siis me jätsime osa

ekspordidiile ära ja tekkis kvoodi ülejääk. Seega olid ka suurepärased

tulemused ning mis saab olla ühele äriettevõttele suurem au, kui oma

omanikule dividendi maksta. Omanikul oli raha vaja, meil raha oli. See on

äriliselt täiesti normaalne. Omaniku soov on püha: tahtis dividendi, sai

dividendi.

Meil pole dividendi maksmise tõttu ükski investeering tegemata jäänud.

Aulepa tuuleparki panime miljard krooni ja asi läheb. Narvas hakkame ka

biokütust lisama.

Mõnes mõttes võiks isegi öelda, et ettevõttele liiga palju raha kätte jätta

pole ka kõige mõistlikum. Kuid nüüd hakkab kujunema nii, et selle aasta

lõpuks hakkab meil sellest müügist tekkinud reserv otsa saama.