Sangari juht: inimese tasandil on tore, et palgad kasvavad, aga meie hinnangul on need viimastel aastatel tõusnud liiga kiirelt liiga kõrgele
Mis sai tootmise Eestist äraviimise otsuse puhul määravaks?
Raul Saks: Määravaks sai tootmise omahind, mis on Eestis muutunud kalliks. Enam pole majanduslikult mõistlik meie tooteid Eestis teha. Mujalt sisse ostes on seda toodet võimalik samasuguses kvaliteedis ja koguses valmistada oluliselt soodsama hinnaga.
Eks siin on mitmeid komponente. Rõivatööstuses on kõige olulisem komponent tööjõu maksumus. Inimese tasandil on tore, et palgad on Eestis kasvanud ja kõik teenivad rohkem kui varem, aga meie hinnangul on palk viimastel aastatel tõusnud liiga kiirelt liiga kõrgele. Ja üheks palgakasvu teguriks on alati iga-aastane miinimumpalga kasv. Kahjuks miinimumpalga kasvuga kerkivad igal aastal ka ülemise otsa palgad. Hoolimata sellest, et meie oleme samamoodi palku tõstnud, siis inimesed selle palgaga tänases faasis rahul pole ning tahaksid veel rohkem. Kahjuks majanduslik matemaatika seda maksta ei võimalda.
Ja samamoodi on igasugused sooja-, elektri- ja kütusehinnad. Ka need mõjutavad meie tootmist olulisel määral. Olemegi jõudnud sellesse olukorda, kus täna pole meil võimalik tootmist Eestis vana mudel järgi hoida. Tuleb liikuda sinna, kus sama toodet on võimalik soodsamalt osta.
Millistest riikidest jutt käib?
Erinevad ettevõtted ostavad erinevatest kohtades. Mõni ostab Türgist, mõni Portugalist. Meie Sangaris töötame näiteks Ukraina turuga ja Ukraina tootmiskohtadega. See ei tohiks olla nii suur traagika. Kui vaatame üldist maailma rõivakaubandust, siis selliseid ettevõtteid, kus bränd ja tootmine asuvad samas asukohas, ühes hoones, neid ettevõtteid on alla ühe protsendi.
Eestis on meie mure see, et inimesed on harjunud aastakümneid ettevõtteid ja brände koos nägema. Oleme jõudnud nüüd asjade loomuliku arenguni, kus enam ei saa brändi arendamine, müük ja tootmine olla ühes asukohas, vaid tuleb liikuda sinna, kus seda toodet on kõige efektiivsem valmistada.
Õmblejate keskmine palk on Sangaris umbes 800 eurot kuus?
Suurusjärk on selline.
Millal tuli palkade osas vastu piir ja tundus, et Eestis ei tasu tootmine ära?
Kriitiliselt tuli vastu sellel aastal. Aga eks ta on olnud kõne all juba pikemat aega. Sangaris toodetavaid särke oleme juba viimased kümmekond aastat liigutanud n-ö majast välja ja kasutanud teisi tootmiskohti enda tootmise kõrval. Eks see kõik on ajas muutuv.
Praegusel hetkel on Ukrainas tootmine odavam kui Eestis, aga järgmise viie aasta jooksul võib-olla jälle turuolukord muutub. Eestist ei saa aga kindlasti viie aasta pärast enam uuesti riiki, kus kergetööstus õitseks ja vohaks. See areng on kahjuks läbi elatud ja nüüd läbi lõigatud.
Kas odavam tootmine toob ka madalama hinna lõpptarbijale?
See on suhteline. Särgi müügihind ei kajasta ainult õmblemise maksumust. Seal on ka kanga maksumus ja see ei ole fikseeritud artikkel nagu elektri või bensiini hind. Kangas võib maksta nii kaks eurot meeter kui ka kümme eurot meeter. Tarbija poes ei oska hinnata ega määrata kui kallis kangas on. Tema vaatab toodet tervikuna ja ütleb, kas talle sellise kvaliteediga sobib või mitte.
Alati kui me omahinda kalkuleerime ja müügihindasid kujundame, siis loomulikult muudame neid hindu vastavalt sisendhindadele ehk vastavalt kasumiootusele, müügikulutustele ja kui palju see meile maksab. Selles mõttes on vastus, et loomulikult soodsam tootmine peegeldub ka toote soodsamas hinnas. Aga seda ei saa fikseerida nii, et kui teatud Sangari särk maksab praegu poes 60 eurot, siis järgmisel aastal hakkab maksma 55. Toote lõppmaksumust mõjutab ka ikkagi kangas ja muud kulud.
Sangari särgi müümise kulud on praegu kaubanduskeskuses näiteks üle 20 euro ühe toote kohta. Üle 20 euro maksame selleks, et kaubanduskeskused saaksid renti, et elektriarve oleks tasutud, et töötajad saaksid palka. Ka see on pidevalt muutuv suurus. Kahjuks need numbrid ka aasta-aastalt tõusevad.
Möödunud aastal viisite juba osa tootmist Eestist välja ja koondasite 65 inimest. Nüüd lahkub Sangarist 60 inimest?
Umbes selles suurusjärgus.
Millised olid töötajate reaktsioonid, kui selle uudise eelmisel nädalal teatavaks tegite?
Eks koondamine on alati raske ja valulik. Keegi ei anna ühtegi koondamisteadet rõõmuga ja keegi ei võta seda vastu rõõmuga. Aga arvan, et see reaktsioon oli pigem mõistlik ja suhteliselt rahulik.
Kui vaadata praegust Eesti tööjõuturu olukorda, siis me ei pea südant valutama, et inimesed jäävad töötuks. Pigem näeme, kuidas tootmistöölisi otsitakse ja tahetakse värvata ning nendest on kogu aeg puudus. See leevendab natuke meie hingepiinasid. Aga loomulikult pole ettevõtte seisukohtalt kellegi koondamine meeldiv tegevus. Samas sellele on raske majanduslik mõju. Koondamisel on vaja maksta hüvitised, puhkusetasud ja palk korraga välja. Need on ka märkimisväärsed summad.
