Riigikogule esitamiseks on valminud mereteenistuse seaduse eelnõu - vähemalt jõuluks peaks see seaduseks saama. Aga meremehed pole rahul.
Enne sõda oli Eestis meremeeste seadus. See võeti eeskujuks ka järgmisel katsel 1991. aasta algul. Seaduseks see ei saanud.
Et töölepingu seadus ei arvesta küllalt meretöö eripära, asuti mullu RAS-i Eesti Merelaevandus eestvõttel uut meremeeste seadust koostama. Mõni kuu hiljem loodud Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühing (EMSA) tundis seaduseelnõu käekäigu vastu huvi algusest peale - on loomulik, et töövõtjad meremeeste heaolu üksnes tööandja asjaks ei tahtnud jätta.
Paraku ei kohanud ametiühing koostöövalmidust. Vähe sellest, et seaduseelnõud ei esitatud läbiarutamiseks ja täienduste tegemiseks, seda tuli õige mitu korda küsida, et üldse näha saaks.
Kui ametiühing seaduseelnõu käekäigu vastu ikka veel huvi tundis, oli eelnõu mai lõpuks tublisti muutunud, aga mitte selles suunas, mida loodeti.
EMSA esimees Jüri Lember: "Seadust hakati tegema meremeeste algatusel. Aga nüüd peame tõdema, et oleme rohkem rahul töölepingu seadusega kui meremeestele mõeldud dokumendiga. Kui vaadata, kuipalju tööandja pärast mereteenistuse seaduse rakendamist meremeeste peale raha peab kulutama, siis selgub, et hoopis vähem kui praegu töölepingu seadusest juhindudes."
Ent ka tööandjate esindaja, Eesti Laevaomanike Liidu peasekretär Olev Leino polnud seaduseelnõuga rahul. Ta imestas, et igati Euroopasse pürgivas Eestis ei võeta tõsiselt mitmesuguseid Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioonide soovitusi meremeeste eluolu kohta ega nõuet, mille kohaselt sedalaadi eelnõud tuleb kooskõlastada nii tööandjate kui ka töövõtjate organisatsioonidega.
Meremees ei tohi streikida
Näiteid selle kohta, et meremeeste õigused ega heaolu ei parane, leiab eelnõu igalt leheküljelt. Juba meremehe töösuhe erineb tavalise inimese omast: mereteenistuse seaduse eelnõu lubab mereteenistuse lepingut sõlmida vaid määratud ajaks, kindlaks merereisiks või kindla töö tegemiseks. Ei mingit kindlustunnet määramata ajaks sõlmitud töölepingust, mis oleks võimalik kõigi tööandjate juures, kellel on rohkem kui üks laev.
Seaduseelnõu keelab karmilt: merereisi ajal on streikimine keelatud.
Ametiühing tegi ettepaneku: laevapere liikmetel on õigus streikida, kui streigi poolt on vähemalt 2/3 laevaperest. Streiki ei tohi alustada merel.
Meremehed arvavad, et nad teevad kõrgendatud ohtlikkusega tööd, ent kindlustus on "Estonia" huku eelsel tasemel: kui meremees sureb teenistuskohustuste täitmisel, makstakse tema abikaasale ja alaealistele lastele kokku mitte üle ühe kuu ametipalga.
Et töölepingu seadust ja muid seadusi kohaldatakse laevaperede suhtes vaid selles osas, mida mereteenistuse seadus ei puuduta, siis halvendavad mitu eelnõu sätet meremeeste tööolusid. Meremees peab pärast töölepingu lõppu veel kuni kuu aega töötama, kui laevaomanik pole tema asemele sobivat isikut leidnud või sõidetakse suunas, kust lahkuja kojusõit on laevaomanikule odavam. Täpsemalt määratlemata "ilmastikuolud" ja "sadamas kehtivad tavad" lubavad meremeestelt sadamas seisval laeval nõuda ületunnitööd igasuguste piiranguteta. Esialgne ületunnitöö lisatasu on muutunud ületunnitöö tasuks, mis tähendab seda, et meremehe ületund on poole odavam kui harilik töötund. Ka meremehe pühad on odavamad: puhkepäeval tehtud töö eest tasutakse samuti kui tööpäeval, riigipühal töötamise eest makstakse aga ka graafikuväliseil juhtumeil üksnes kuni kahekordset tasu.
Kaevata on viimane aeg
Demokraatlikus riigis tunduvad inimvaenulikena sätted, mis näevad ette meremehe töölepingu lõpetamise niihästi siis, kui ta esitab välisriigi võimudele teenistuse kohta kaebuse, kui ka siis, kui ta põeb haigust, mis on laevalolijaile ohtlik. Maal töötavat inimest ei tohi nakkushaiguse pärast töölt lahti lasta, aga näiteks mõnes Aafrika riigis nakatunud meremeest võib! Kui seadus jõuluks valmib, ei jää enam võimalust valjusti protestidagi - põhiseadusega lubatud sõnavabadus uue seaduse kohaselt meremeestele ei laiene.
LIINA VELLAND
