SEB: Aeg iseend mõistlikkuse eest tänada
SEB majandusanalüütik Ruta Arumäe kirjutab panga nädalakommentaaris, et globaalsed mured majanduses püsivad ja seda siis väljaspool meie lokaalset põhjamaade oaasi, kus muru on rohelisem kui mujal maailmas hetkel eeskätt seetõttu, et siin on suudetud riigirahandus korras hoida.
Järgneb SEB majandusanalüütik Ruta Arumäe nädalakommentaar:
Muret teeb aga maailmamajanduses veduri rolli täitnud majanduste käekäik. Saksamaa IFO indikaator, mis on majandusaktiivsuse suunda näitav juhtivindikaator, on alates kriisi algusest 2008. aastal ringi peale teinud. Kriisi algul hakkasid esmalt ootused halvenema, neile järgnesid reaalnäitajad. 2010. aasta paiku jõuti sinnamaani, et ootused tuleviku kohta hakkasid paranema ning mõne aja pärast ka reaalnäitajad taas elule toibusid. Kuid alates juunist 2011 on ootused taas allapoole hakanud tiksuma. Järgmisel nädalal avaldatakse augustikuine näitaja, kus saab näha, kas allapoole trend jätkus.
USAs ollakse mures fiscal cliffi pärast, nimetagem seda eesti keeles siis fiskaaljärsakuks, mille tõttu võib 2013. aastal USA vajuda taas majanduslangusesse. Fiskaaljärsak tähendab seda, et järgmise aasta algusest lõpevad korraga mitmed ajutiselt kehtestatud maksusoodustused (mis olid mõeldud majanduse stimuleerimiseks) ning jõustuvad mitmed kulude kärped.
CBO (Congressional Budget Office) hinnangul vähendavad need 2013. aasta algusest jõustuvad maksutõusud ja kulutuste kärped USA riigieelarve defitsiiti 4% jagu SKPst järgmisel aastal, mis on päris muljetavaldav kärpimine ning viib suure tõenäosusega niigi hapra majanduskasvu majanduslangusesse.
Arenenud riigid maadlevad oma võlakoormaga veel aastaid, vähemalt 5-10 aasta jagu. Mis on pika aja jooksul kukile korjatud, võtab pikka aega selle maha laadimiseks.
Ja meil siin tuleb aru saada, et Eesti majanduse võimekus kasvada sellisel ajal, kus Euroopa on tervikuna majanduslanguses, tuleneb suuresti ka asjaolust, et meil pole suurt võlakoormat riigil kukil. See on aeg, kus end mõistlikkuse eest tänada. Mis muidugi ei tähenda, et kui
maailmamajanduse vedurid majanduslangusesse kukuvad, siis meil
see oaas siin suisa õitsele saaks puhkeda.
Aga meie endi fiskaaljärsak? Kas ka meil on oodata fiskaalpoliitilist kukkumist? Eesti fiskaaljärsak võib seisneda EL struktuurifondide rahade ajutiselt väiksemas sissevoolus seoses planeerimisperioodi vahetumisega 2013. aastal ning ka saastekvootide rahade lõppemises järgmisel aastal, mis sel aastal majanduskasvu (st ehitussektorit) päris tuntavalt toetas.
Mõningatel hinnangutel pidavat EL struktuurifondide rahastamisperioodi vahetusest tekkima ajutiselt mõra meie EL-i nõela otsas elavale majandusele. Võimalik. Aga siiski meie õnneks saab see ilmselt olema pigem väiksest lohust läbisuusatamine. Koos saastekvootide rahade lõppemisega võib see olla midagi Haanjamaa künkast allahüppamise mastaabis mõju sarnast, kuid mitte fataalne. Samal ajal kui USA
seisab kuristiku serval ja mõtleb paaniliselt, kas alla hüpata või end selja taga seisvale vihasele rahvahulgale tümitada anda.
Minult on küsitud, miks Eesti ei võiks laenuga oma majanduskasvu stimuleerida, et kiiremini Euroopale järele jõuda. Ma vastan, et muidugi võib. Pole midagi halba ühekordsete majanduse arengu seisukohalt oluliste investeerimisprojektide finantseerimises laenuga, millel on olemas lisaks lühiajalisele stimuleerivale efektile ka pikemaajalisem stimuleeriv efekt.
Küsimus on selles, et sellest mitte sõltuvusse sattuda ja samuti mitte sinna kuristiku äärele ronida. Euroopale järelejõudmine elatusstandardis on tore küll, aga kas me tahame ka ikka jõudatäpselt samasse punkti koos suure koti võlaga kukil, rõhumas Eesti kiitsakat selga?
Vaidlused „õige“ majanduspoliitika üle maailmas jätkuvad. Mida teha, kui majandus üha sügavamale langusesse hakkab vajuma? Probleem on nii USA-l kui Euroopal ju sama – liiga suur võlakoorem ja majanduse raskused kasvamisel. Ameeriklased õpetavad eurooplasi: stimuleerige, stimuleerige stimuleerige! Ja on ise endi sõnade järgi ka käinud ja alates 2008. aasta kriisi algusest aina seda rakendanud.
Küll rahanduse kuidagi pärast korda saab, kui majandus on taas elule aidatud, arvavad nad. Paraku, nüüd on see rahanduse kordaseadmise hetk silmapiiril terendamas, kuid majandust iseseisvalt jooksma pole saadud. Ameeriklaste majandus kasvas stimuleerimise aegselt küll, kuid ilma steroidideta siiski majandus veel ise edasi joosta ei suuda. Õieti on ta endiselt nii nõrk, et kui tilgutite alt ära võtta, kukub majandus koheselt langusesse. Kui kaua sa aga ikka teist stimuleerid, kui võlakoorem juba on selline, et isegi praeguse koormaga edasi liikumine on raske.
Eurooplased on läinud teist teed. Enne rahandus korda ja küll siis on majandusel taas kergem kasvada. Kuna rahandus on vahepeal väga käest ära läinud, siis kordasaamine võtab väga kaua aega ning ega kasvu ka iseenesest kusagilt vahepeal juurde teki. Nokk kinni, saba lahti.
Edukuse mõõtmise tund ei ole veel kätte saabunud, vahefiniši kokkuvõtted ootavad veel tegemist.
