Võidupüha tähistamine Moskvas 9. mail on tekitanud vastakaid mõtteid Venemaa ajakirjanduses. Näiteks on Moskva rahvusvahelise ülikooli president Gavriil Popov tõstatanud küsimuse, kas ei tuleks Teist maailmasõda käsitleda Venemaa ajaloos kahe etapina, täpsemini kahe erineva sõjana. Suur Isamaasõda ja edasine vallutusretk Lääne-Euroopasse on selleks liiga erinevad nähtused, et neid üheselt käsitleda.
Liitlaste abi
Venelastesse on sünnist saadik sisendatud, et maailmasõda lõppes Nõukogude armee võiduga: Vene väed lömastasid hitlerliku Saksamaa ja heiskasid Berliinis Riigipäevahoonele punase lipu. Niisugused jutud on vajalikud ennekõike veteranide rahustamiseks, keda Popovi sõnul valmistatakse ette valutuks üleminekuks soodustustesüsteemilt rahalistele kompensatsioonidele, mis aga Rahvusvahelise Valuutafondi nõudel rubla devalveerimise järel olematuks muutuvad. Kuid võit maailmasõjas jääks neile lohutuseks ikkagi alles. Samal ajal vaikitakse maha liitlaste abi osatähtsus sõja võitmisel, sest see võiks veterane solvata.
Omal ajal mõtles Stalin välja versiooni, et see abi moodustas vaid 4% kõikidest N. Liidu sõjakulutustest. Ajalehes Novaja Gazeta avaldatud andmete kohaselt aga kulutasid liitlasriigid kogu sõja vältel iga Punaarmee sõduri kohta päevas kaheksa dollarit. Liitlaste käest saadud telefonikaablite kogupikkus oli 50 korda suurem kui maakera ümbermõõt. Kogu laevastik oli pärit liitlaste käest, sest sõja ajal ei ehitanud N. Liit ise ühtegi laeva. Popov tuletab meelde marssal Zukovi ütlust, et ilma liitlaste püssirohuta poleks N. Liidu sõjatööstusel olnud millegagi padruneid täita. Anastas Mikojan ütles otse välja, et liitlaste abita oleksid venelased sõja kaotanud. Juba 1941. aastal, 7. novembri sõjaväeparaadil Moskvas osalesid Inglise tankid, mis hilisemast filmikroonikast Stalini käsul välja lõigati.
Hiiglaslik sõjasaak
Demagoogid ja politikaanid vastandavad tihti praegust Venemaa sõjaveteranide kehva majanduslikku olukorda sõjajärgsete stalinismiaegadega, mil alandati isegi hindu ja majanduse kasvutempo ulatus 10?12%-ni aastas. Kuid sealjuures minnakse mööda faktist, et pärast sõda toodi Saksamaalt N. Liitu hiiglaslikus koguses sõjasaaki. Saksamaalt veeti Venemaale tehaseid, tohutul hulgal materjale, kõikvõimalikke tööpinke. Üks vene teadlane kirjutab oma raamatus, et NKVD-lased tormasid mööda Saksamaad ringi nagu näljased hundid, jahtides Saksa lennuki-, raketi- ja tuumapommikonstruktoreid. Neid viidi Venemaale perekondade kaupa, kus nad pandi elama suletud asulatesse Sotši ja Suhhumi lähedale ning täielikku isolatsiooni Seligeri saarele. Lühidalt öeldes viidi Saksamaalt välja kõik, mis vähegi võimalik, kaasa arvatud kogu Saksamaa sõjaväe keskarhiiv. Venemaa ei olnud selles mõttes erand. Ameeriklased tegid sedasama, kuid nad on selle üles tunnistanud, kirja pannud ja avalikustanud, Venemaa aga jätkab kiivalt oma sõjasaladuste varjamist. NKVD saagiks langes ka SS-laste poolt vangilaagrites ja ülekuulamistel kasutatud tehnilised vahendid.
Röövimine ei toimunud mitte ainult riiklikul tasandil. Tegelikult oli Stalin selle seaduslikuks muutnud. Olid olemas täpsed normatiivid, kui palju võis krahmata endale kindral, kui palju polkovnik jne. Ajalehes Moskovskij Komsomolets toob Popov ära loetelu sellest, kui palju oli Saksamaalt varandust kokku krahmanud marssal Zukov. Talle toodi okupeeritud Saksamaalt vagunitäite kaupa kõiksugu varandust, mööblit, vaipu ja muud kraami. Popov kirjutab, kui palju naaritsanahku ja kasukaid leiti marssali suvilas; ainuüksi siidkangast oli neli tuhat meetrit.
Sõja sisu
Gavriil Popovi sõnul oleks raske endale ette kujutada näiteks Kutuzovit või Suvorovit, kes tulevad sõjaretkelt tagasi, reisikotid röövitud kaubast pungil täis. Selles mõttes sobib selle sõja paremaks lahtimõtestamiseks tuletada meelde Tolstoi ?Sõda ja rahu?. Kutuzov ütleb seal, et isamaasõda prantslasega tuleb lõpetada Venemaa piirides. Kuid Aleksander ja tema õukond nõudsid sõja jätkamist, et Euroopas monarhiat taastada. Sellest teeb Tolstoi märkimisväärse järelduse: Kutuzovit ei tahtnud keegi kuulda võtta ja tal ei jäänud muud üle kui ära surra.
