Seriaali Pank viies osa oli täis traagikat. Kas Rootsi aeg panganduses on ikka üheselt hea?

 (32)
PANGAD
HansapankFoto: Sven Arbet

Neljapäeval jõudis ETV vaatajateni seriaali Pank viies osa, mis näitas kuidas Kodupanga (Hoiupanga) juhtidele jõudis kohale, et nad on panga maha mänginud.

Kapitaliturul oli olukord raske. Nordbank (Hansapank) oli ennast kinni kasvanud. Kapitaliseeritus oli nigel, uue kapitali hankimise võimalused olematud. Täpselt vastupidises olukorras oli Kodupank (Hoiupank), kellele kehtisid teistest pankadest karmimad kapitaliseeritusenõuded, mistõttu sellel pangal oli kapitali külluses.

Kodupangas kuhjusid pinged, kuna Hoiupanga Töötajate Aktsiaseltsi laenurahaga ostetud Kodupanga aktsiate hind oli kukkunud. Huiwa pank (Daiwa) eeldas, et laenutähtaja saabudes saavad nad laenuraha tagasi. Ei aidanud ka lunimine, et ehk saaks laenu pikendada kaheks-kolmeks kuuks. Vastus oli No. Seda väljendit oli antud osas väga palju erinevates situatsioonides kuulda.

Väga kenasti seletati lahti keeruline Daiwa tehingu skeem. Korduvalt oli rikutud seadusi. Aga asi tuli kuidagi ära lahendada. Väga hea küsimus, mis filmi vaadates tekkis oli see kes selle aktsiate väljakantimise skeemi idee autor tegelikult oli? Filmis jääb mulje, et pigem oli see Eesti Pank.

Omamoodi huvitav bluff oli Nordbanki juhtide poolt Swedbanki inimestele räägitu, et meil on küllalt kapitali, me ei müü teile aktsiaid, teie pakutav hind on liiga madal. Ilusasti öeldi, et pank on börsiettevõte. Tahate osta, ostke börsilt. Swedbankil oli aga plaanis midagi enamat kui hakata vaid finantsinvestoriks. Nordbank ei emiteerinud rootslastele aktsiaid.

Kodupank sundliideti Nordbankiga. Viimase juhid särasid. Miks nad poleks pidanud? Nad said kapitaliseerituse probleemi lahendatud. Konkurent koristati jalust allaneelamise teel. Vahest filmis piirdutakse vaid ühe liitumispressikonverentsiga, kuid tegelikult asjad nii lihtsalt ei läinud. Kui esialgne aktsiate jaotus oli kokkulepitud, said Nordbanki (Hansapanga) juhid Hoiupanga Daiwa afäärist haisu ninna. Seepeale nõuti Hansapangale pangast suuremat pirukat. Kui esialgse plaani kohaselt pidi liidetud pangas olema juhte enamvähem võrdselt kummaski pangast, siis tegelikus oli midagi muud. Hansapanga juhtkonda sai ainult üks Hoiupanga juht. Kõik Hoiupanga juhid, kes olid Daiwa afääri osalised või sellest teadsid, said sule sappa. Arvatavasti näeme seda järgmises osas.

Päris huvitav oli pressikonverentsi lõpuosa, kus Tiina Mõisa kehastanu võttis torti ja tema juurde asus sama plaaniga Swedbanki juht. Viimane püüdis viisakalt alustada vestlust, et nad on nüüd partnerid, kuid paistab, et Nordbanki juhid küll asja selles valguses ei näinud. Kui Swedbank ei saanud otse Hansapanga omanikeringi, said nad ringiga läbi Hoiupanga.

Hansapanga ja Hoiupanga ühinemist on peetud heaks, kuid kas see ikka oli Eestile hea? Eestis oli neli-viis sarnase suurusega panka. See tagas konkurentsi. Kokkuminek tundus sundabieluna. Ta lahendas küll Hansapanga kapitalipuuduse probleemi ja Eesti Pank vabanes vajadusest hakata ise aktiivselt Hoiupanka päästma, kuid miks ei nähtud probleemi pangandusturu sellises kontsentreerumises.

Mäletatavasti pakkus Tallinna Pank end müügiks ja paremate ostjate puudusel sai selle endale Ühispank. Sellest pole küll filmis juttu, kuid kuidas oleks saanud Eesti Pank öelda sellele ei, kui Hansapank ja Hoiupank said liitumiseks rohelise tule? Tallinna Pangas polnud näiteks finantsturgude osakonna töötajad üldse rahul, et pank kugistatakse alla Ühispanga poolt. Seetõttu võttis osakond ette midagi Eesti pangandusajaloos kordumatut – nad ostsid lehte reklaami, kus pakkusid oma meeskonda huvilistele. Paraku vist huvilisi polnud.

Lisaks pangandusturu kontsentreerumisele tekkis ka teine probleem. Rootsi või Skandinaavia aja tulekut on nähtud hea ajana Balti panganduses, kuid on see ikka nii üheselt hinnatav?

Loe veel

Pangad (Hansapank ja Ühispank) said Rootsi omanikud. Nagu seriaalis kenasti öeldi, varsti pole enam vaja turgudelt raha hankida, tuleb vaid helistada Rootsi omanikpanka. Nii kadus ajapikku turudistsipliin. Kui hankida raha finantsturgudelt ja aktsia on börsil, siis on seeläbi olemas täiendav kontroll ja tagasiside. Suuri lolluseid ei saa teha, sest investorid ja kreeditorid karistavad kohe ära. Aktsia hind või laenuhind on selge indikatsioon kuidas panka suhtutakse.

Hiljem tuli ilmselt külma dušsina kui 2008. aastal öeldi nii Swedbankile kui SEBs täiendava laenuraha saamisele emapangas ei. Rahakraanide sulgumine süvendas Balti majanduste kukkumist.

Hoopis teises kontekstis sponsoreerimisest loobudes öeldi väga mõtlemapanevad sõnad. „Me oleme nüüd liiga suured, et riskida,“ kõlas vastus.

Pangandus ongi riskide juhtimine. Ilma riske võtmata pole ka midagi juhtida. Vahest kõlas see fraas veidi ennatlikult, sobinuks vast järgmistesse osadesse paremini, kui Swedbank saab SEBga võitluse järel Nordbanki enamusaktsionäriks. Lisaks Hoiupanga kontoritevõrgule ja massilise klientide arvu kasvule tõi see kaasa ka hoiakute muutuse. Hansapank eeldas, et kui juhid on Hansapanga omad, siis suurt midagi ei juhtu. Esialgu ehk ei juhtunudki, kuid kui Swedbank sai oma tahtmise, muudeti Eesti nr. 1 ettevõtluspank hoiukassaks. Riskide võtmist piirati. Kehtestati maatriksjuhtimine. Vastutus hajus. Panga etteotsa sobisid rohkem ametniku moodi inimesed, mitte ettevõtjaid.

Autor töötas nendel aegadel panganduses.