Sügisel toob Riigi Kinnisvara AS Koidulasse Euroopa abiraha toel ligi 720 miljonit krooni, et rajada Eesti moodsaim piiriraudteejaam. Praegu maksab ruutmeeter maad Vene piiri ääres üle ühe krooni ehk ligi 300 korda vähem kui väga hea tööstusmaa Muuga sadamas.

Nüüd seisavad piirijaama aluse maa omanikud viimaseid kuid endale kuuluva palgimetsa serval ja uurivad, kui kõrgele nende maa hind hüppab.

Riigi Kinnisvara AS-i juhatuse liikme Roman Kolosovi sõnul nõustutakse maksma raudteejaama ehitamiseks võõrandatava maa eest kolm kuni kuus krooni ruutmeetrilt. Samast aktsiaseltsist on kostnud numbreid, mis viitavad isegi ligi 27-kroonisele ruutmeetrihinnale, mis võrdub tööstusmaa hinnaga maakonnalinnas Põlvas.

Piiripunktialune 36,5 hektarit eramaad jaguneb paarikümne omaniku vahel. Kuid lõviosa maast kuulub kolmele mehele, kelle nägemused eelseisvast tehingust erinevad.

Ligi pool sundmüüki minevast maast kuulub Räpina ettevõtjale, Eesti ühele suuremale erametsaomanikule Hans Toodele. Erinevalt teistest, kes näevad eelseisvas sundmüügis ennekõike nn raha kätte tehingut, käsitleb Toode Koidula piiripunkti maaäri kümmekonna aasta peale ette tehtava investeeringuna. ?Koidula küla on praegu nagu Tallinna Raekoja plats, mille maa tänast hinda ei osanud Eesti iseseisvumisel keegi ette näha,? lausub Toode.

Metsaärimees hoiab suurimat

Kui raudteejaama ehitamine mõned aastad tagasi päevakorda tõusis, ostis Toode piiripunkti lähedale peamiselt oma lähikondsete nimele mitmeid kinnistuid, mille kogusuurust ta ei soovi või isegi ei oska ühtäkki nimetada.

Vastupidiselt riigi poolt aluseks võetud ühe- kuni pooleteise kroonisele maa ruutmeetri väidetavale turuhinnale Koidulas, nimetab Toode praegu piiriäärsete maadega tehtavate tehingute ruutmeetri hinnaks kümme krooni.

Toodele pole esmatähtis, kui suure summa eest ta 17 hektarit raudteejaama alust maad riigile müüb. Tema ootab ümberkaudse kinnisvara plahvatuslikku hinnakasvu pärast jaama valmimist.

Toode kavatseb teenida raudteejaama ümbruse maade arendamiselt kaupade ladustamise ja töötlemise keskuseks.

Valla maakorraldajale Aleks Kõivule kuulub raudteejaama alla jäävast maast ligi seitse hektarit omandireformiga tagastatud maad. Juba 15 aastat tegutseb Kõiv tulevase raudteejaama sissesõidupoolses otsas asuvas Matsuri külas talunikuna. Kümme aastat tagasi müüs ta Viru hotellile kartuleid ja porgandeid.

?Milleks maad müüa, kui võiks hoopis rentida,? ütleb Kõiv. Müügivaimustust Kõivust ei õhku, sest riigi pakutav hind kolm kuni kuus krooni ruutmeetrilt ei võimalda täita mehe unistust ? osta korter Tartusse.

Korralikud korterid Tartu kesklinnas maksavad 0,7?1,7 miljonit krooni, milleks läheks vaja 27-kroonise ruutmeetrihinnaga tehingut.

Töömees istub miljonitel

Tagasihoidliku moega AS-i Värska Puit mehaanik Aare Kuuse tõenäoliselt ei tea, kui mõjukas mees ta tegelikult on ja kui suure dĻiibiga ta varsti sõitma hakkab. Talle kuulub Kolodavitsa külas, tulevase jaama väljasõidupoolses otsas, ligi 40 hektari suurune talu, millest seitse hektarit peab ta müüma raudteejaama ehitajatele. Praeguste kinnisvarahindadega võib Kuuse varandust hinnata mõne miljoni krooniga.

Paari aasta pärast, kui Kuuse õuest hakkab läbi loksuma ligi pool Eesti ja märgatav osa Läti transiitvedudest, hinnatakse tema talu maksumust tõenäoliselt juba mitmekümne miljoni krooniga.

Kuuse näitab uhkusega oma lokkavat viljapõldu ja muretseb, kuidas sinna pärast uue jaama valmimist üle raudtee kombainiga ligi pääseb. Kuid näib, et Kolodavitsa põldude põhiküsimuseks saab, kuidas paigutada plekist laohooned ja asfalteeritud laadimisplatsid. Tehingut arutades seab Kuuse ennast vaikselt suurema suuvärgiga kõnelejate tuulde, ilmutades oma arvamuse väljaütlemisel märgatavat ettevaatlikkust. Kuuse tahab jaamaaluse maa müü-gist kohe kopsakat summat. Riigi pakutavat madalaimat kolmekroonist ruutmeetri hinda nimetab Kuuse halvustavalt natsionaliseerimiseks.

Tema unistused küünivad 50-kroonise ruutmeetrihinnani. Kuid nii suurest summast räägib ta mõningase ebakindlusega. Ligi poole odavam pakkumine tooks sisse paari miljoni kroonini läheneva summa, millel oleks Kuuse silmis juba kaalu.

Kolodavitsa külavanem Allan Nuutov, kelle maadest läheb sundmüüki ligi kaks hektarit, künnab rohelise traktoriga künklikku põllulappi. Põkast välja ronides suundub ta joonelt kõrgeima põlluäärse muhu otsa. Seal istudes räägib ta mehena, kes teab oma sõnade kaalu.

?Mina olen kogu aeg olnud jaama ehitamise vastu,? ütleb Nuutov. ?Minu põhimõte kõlab, et ennekõike isiklik elu, alles seejärel äri.?

Kuna rongide kolin hakkab edaspidi saatma kõiki Kolodavitsa päevi, ei näe metsavaikust ihkav Nuutov jaama ehitamises ühtegi head külge. ?Vanaperemees ostis siia talu oma perele koduks,? räägib mees künka otsast. ?Millise hinna eest teie oma kodu käest ära annaksite??

Kõiv, Kuuse ja ajakirjanikud, kes moodustavad külavanema ees aupakliku poolkaare, noogutavad selle jutu peale üksnes mõistvalt pead. Siiski: väärtusliku asendusmaa pakkumine võiks Nuutovi meelt mõnevõrra pehmendada. ?Ainult lendorava sita leidmine võiks meid päästa, sest siis kuulutatakse Kolodavitsa looduskaitse aluseks,? lisab Nuutov mõrult.

Setumaa müüakse odavalt

Miljonäriks saamise võimaluse kõrval kummitab Koidula kandi maaomanikke oht jääda oma maadest ilma klaashelmeste hinna eest. Tõenäoliselt teeb Riigi Kinnisvara AS esimese pakkumise Värska vallas seni juhuslikult toimunud tehingute järgi, mis piiriäärse metsamaa eest kõigub poolteise krooni ringis.

Vene piiri äärsel Setumaal saab kinnisvarahindadest rääkida üksnes tinglikult, sest tehingute vähesuse tõttu jääb see praegu turu värava taha. Vahetus naabruses tegutsevad Võru ja Tartu kinnisvarahindajad ei tea Setumaa hindadest üldse mitte midagi. ?Simson teab,? ütlevad nad nagu ühest suust.

Maatehingud leiavad aset nii harva, et maakonnalinna Põlva tunnustatuima kinnisvarahindaja Arno Simsoni sõnul pole ta mitte kunagi selle nurga turgu kirjalikult analüüsinud.

Hingematvalt kauni looduse keskel müüakse paari hektari suuruseid korras hoonetega talukohti 100 000 ? 200 000 krooni eest tükikaubana. Eestiaegsete hoonetega talu maksab vähem, hiljem ehitatud majad seevastu tõstavad hinda. Kuna maa ja hoonete hinda ei analüüsita eraldi, võib talu ruutmeetri hinnaks nimetada viis kuni kümme krooni. Poolesaja kilomeetri kaugusel Põlvas maksab elamumaa küm-me korda rohkem, tööstusmaa ruutmeetri hind kõigub 20?35 krooni vahel.

Vallavanem hoiab trumpe

Värska vallavanem Rein Järvelill kinnitas vallaametnike väitel mõni aeg tagasi Soome osanikega tugeva investori huvi paarikümne hektari suuruse logistikakeskuse rajamiseks Koidula raudteejaama kõrvale. Isegi maad olevat juba välja vaadatud.

Vallavanem kinnitab, et vald taotleb Koidulas riigilt maad transpordikeskuse rajamiseks, kuid oodatavat investorit keeldub avaldamast. ?Vara veel,? ütleb Järvelill.

Samal ajal, kui Setumaa on lasknud ennast väljapoole paista unustatud ääremaana, seisab kohalik elu tugevatel jalgadel. Värska vallas ei tunta tööpuudust. Valla majandusnõuniku Kari Jaago kinnitusel valitseb hoopis tööjõu puudus, mis sunnib nii ametnikke kui ka töömehi naabervaldadest sisse ostma. ?Setumaa kannatab ennekõike värskete ideede puudumise all, sest viimase kolme-nelja aasta jooksul pole vallas uusi ettevõtteid asutatud,? räägib Jaago.

Koidula piirijaamast oodatakse, et rajatavad logistikakeskused toovad Värska valda kümneid uusi püsielanikke, kelle pereliikmed sukelduvad kohalikku ettevõtlusesse. Vallavalitsus on algatanud ümberasujate ootuses planeeringu uue eramurajooni rajamiseks Värskas.

Juuli viimasel nädalal jõudsid majandusministeerium ja Eesti Raudtee mitu aastat kestnud vaidluste järel Koidula piirijaama rajamises kokkuleppele.

Ligi 720 miljonit krooni maksva piirijaama hakkab ehitama Riigi Kinnisvara AS. Veerandi jaama maksumusest katab Eesti riik ning 540 miljonit krooni taotleb riik Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist abirahana. ?Loodame, et rahastamisotsuse tegemine on vaid nädalate küsimus,? teatas lepingu sõlmimise järel rahandusminister Aivar Sõerd.

Koidulasse rajatakse Valga-Petseri raudteelõigule uus peatee ning depood, sillad, jaamahoone ja tolliformaalsusteks vajalikud ehitised. Tegemist on Eesti ühe suurema riigi ja erakapitali koostöös valmiva projektiga, mille mudelit saaks õnnestumise korral kasutada Eesti linnade raudtee ümbersõitude rajamisel.