Siim Kallas: Euroopa Liit ei tähenda kaotatud suveräänsust

 (110)
Siim Kallas Tartu Ülikoolis
Traditsiooniks kujunenud TÜ vilistlasloengul räägib Euroopa komisjoni asepresident ja TÜ ettevõttemajanduse külalisprofessor Siim Kallas Euroopa konkurentsivõimest ja majanduspoliitikast.Foto: Jassu Hertsmann

Ühiste huvide tõhusaks kaitsmiseks peavad rahvusriigid andma vastavad tegevused liidu pädevusse, samas peab liikmesriikidel olema vabadus ajada paindlikult sellist poliitikat, mida tema rahvas õigeks peab, ütles Euroopa Komisjoni transpordivolinik Siim Kallas täna Tallinnas RadissonBlu hotellis arutelul “Euroopa majanduse tulevik" peetud kõnes.

Eile kuulsin uudist, et Venemaa on võtnud Leedu kaubad piiril põhjaliku kontrolli alla. Leedu, muide, on praegu Euroopa Liidu eesistuja. Leedu käsitleb sellist tihendatud kontrolli kui kiusamist. Leedu valitsus kutsus välja Vene Föderatsiooni suursaadiku ja avaldas talle protesti. Huvitav, kas Leedul oleks kergem, kui ta ei oleks Euroopa Liidu liikmesmaa?

1995. aastal olin Eesti välisminister ja olin just äsja üle andnud Xavier Solanale, Hispaania välisministrile, kes siis oli eesistuja, Eesti Vabariigi sooviavalduse liituda Euroopa Liiduga. Olles ühes lennujaamas, saime ootamatu teate, et Saksamaa kantsler Helmut Kohl oli otsustanud soovitada, et Euroopa Liit võiks kõigepealt laieneda Poola, Tšehhoslovakkia ja Ungari liitumisega. Teised peaksid ootama.

Paiskasime võitlusse kõik võimalikud jõud. Helistasime, kohtusime, veensime. Suutsime ennast kandidaatriikide hulka pressida. Alguses, aastal 1997 oli meid kuus, 1999 otsustati, et liitub kümme uut riiki. Mis ka 2004. aastal teoks sai.

Oleks äärmiselt huvitav analüüsida, mis oleks saanud, kui Eestit ja ka teisi Balti riike ei oleks 2004. aastal Euroopa Liitu vastu võetud.

Mäletan referendumile eelnenud diskussioone. Palju vastuargumente oli põllumeestel. Üks väide oli, et liitumine Euroopa Liiduga lõikab meid ära traditsioonilisest Peterburi turust. Eriti populaarne oli see turg kurgikasvatajate seas. Kümne aasta jooksul on Venemaa õige mitmel juhul piiranud erinevate toodete sissevedu Euroopa Liidust. Soome vorst, Poola liha. Aga Ukraina, Gruusia, Moldaavia...

Kõik piiramised on mingil moel olnud seotud poliitiliste otsustega erinevates riikides. Ka Soome pole mingi erand.
Meie kurkidelt oleks ju võinud vajadusel leida mingi sitika...

Kas väljaspool ELi oleks elu lihtsam?

Täna on Euroopa Liidu laienemine tugevasti pidurdunud. Kandidaatriik Türgi ootab oma järge ja on tegelikult lootuse kaotanud, Ukrainale, Gruusiale, Moldaaviale ei lubatagi midagi.

Ma väidan, et kui me poleks ennast 90nate lõpus Euroopa Kandidaatriikide hulka pressinud ja poleks läbirääkimiste käigus teinud kiiresti ära hiigeltöö (tänu ametnikele, ettevõtjatele, suurele hulgale spetsialistidele, juristidele), et tagada valmisolek liitumiseks, poleks me võib-olla tänaseni Euroopa Liitu saanud. Üks autor jaotas 2013 uued liikmesmaad sisuliselt kolmeks – Ida-Euroopa (Poola, Tšehhi, Ungari, Slovakkia), Balkanimaad ja mitte Baltimaad, vaid endise Nõukogude Liidu maad. Kui need maad poleks täna EL liikmed, ei ole raske aru saada, kes on kõige kaugemal võimalikule liitumisele.

Kõigil on võimalus teha otsus vabatahtlikult Euroopa Liiduga liituda, aga liitu vastuvõtmise otsus on liikmesriikide käes, kes tänaseks on igasuguse huvi Euroopa Liidu laienemise vastu kaotanud.

Miks?

Põhjusi on kindlasti palju. Räägitakse, et Rumeeniast tulevat palju kerjuseid. Et Ida-Eurooplased harrastavad heaoluturismi, siirduvad maadesse, kust saab rohkem sotsiaaltoetusi. Ja kurjategijad, ja inimkaubandus.

Millest ei räägita, on uute liikmesmaade konkurentsivõime, mis on sassi löönud tardunud majandussuhteid.

Pärast ELi laienemist voolasid investeeringud uutesse liikmesmaadesse. Miks? Investeeringuid ei tehta tasuta. Investeeringud tehakse sinna, kust tuleb kasum. Tuleb kasum, tulevad investeeringud. Tulevad investeeringud, tulevad töökohad.

Ceausescu aegadel ehitati Rumeeniasse prantslaste abiga autotehas. Tootis mingeid kipakaid jõuvankreid. Uuel ajal läks see tehas Renault valdusse. Olevat olnud arusaam, et seal toodetud autosid ei hakata kunagi Prantsusmaal müüma. Aga müüakse, ja kuidas veel. Ning Renault sulgeb autotehase Prantsumaal. Nähtusest nimega Škoda pole mõtet rääkidagi.
Belgias on suletud kaks autotehast jne.

Toodud näited viitavad sellele, et täna on Euroopa suurimad probleemid sisemistes tasakaalustamatustes.

Kõrge kvaliteediga suure konkurentsivõimega Euroopa tootmine vajab kõrge kvaliteediga ja motiveeritud tööjõudu. Seda napib kõikjal. Lugesin, et Eesti mööblitööstuses on puudu umbes 400 töötajat. Ei ole kuulnud, et kreeka töötu meilt tööd otsiks. Saksamaal on puudu 70000 inseneri. Euroopa raudteedel tekib lähema 10 aasta jooksul vajadus 92000 uue töötaja järele.
Vajaliku tööjõu leidmisel on raskustes Pau reaktiivmootorite tehas Püreneedes, kus makstakse kopsakat palka.

Samas on Euroopas väga suur tööpuudus, mis mitte kuidagi alla ei lähe. Hinnanguliselt 16-20 miljonit töötut. Ühe hinnangu järgi kaotab EL lähema kümnendi jooksul 60 miljonit töötajat (praegu 235 mln.

Euroopa töötaja ei liigu. Meie inimeste mobiilsus on palju väiksem kui USA-s. Keelebarjäär on üks põhitakistus. Haridussüsteemi mitteadekvaatsus teine.

Tänase päeva ja lähituleviku üks peaküsimus on energiapoliitika. Elektri hind Euroopas on 50% kõrgem ku USAs. Suured erinevused ka EL sees. Väljaspoole näeb asi teistmoodi välja.
Euroopa Liit on maailmamajanduse suurvõim. Ta pole kaotanud oma osa maailmakaubanduses. Eelmisel aastal kasvas Euroopa osa jälle.

Mis on põhjus?

Põhjus on, et Euroopa Liit on kohati väga tugev.
Euroopa Liidus toodetu kvaliteet on väga kõrge. Suuresti tänu ohutusnõuetele, tehnilistele standarditele. Näiteks ekspordis edukas Euroopa autotööstus töötab väga jäiku tehnilisi nõudeid järgides. Need on kehtestanud Euroopa Liit.

Reisid on ka toode. EL on kehtestanud reisijate õigused, mida pole kusagil maailmas. Need on toote kvaliteedi osa. Näeme, kuidas üle maailma viiakse sisse samasuguseid nõudeid reisile kui tootele.
Ükski lennuk ei lenda rahvusvahelises õhuruumis, mis ei vastaks Euroopa ohutusnõuetele.
Kõrged keskkonnanõuded on teinud Euroopast parima elukeskkonna maailmas. Sellepärast olemegi just meie eriti mures võimalike halbade muutuste pärast kliimas.

Kuidas see tugevus saavutatakse ja kuidas edasi?

Mis on üldse tugev Euroopa? 11.septembril esitas Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso Euroopa Parlamendile ettekande olukorrast Euroopas. Seda arutati kolm tundi. Jälle võisime näha, et nägemus tugevast Euroopast erineb täiesti diametraalselt saali vasakus ja paremas osas. Üks pool tahab turumajandust, teine pool on totaalselt selle vastu.

Lugesin ühe küsitluse tulemusi. Inimesed tahavad tugevamat Euroopat, kus rahvusriikide osatähtsus on suurem. See on ilus. Aga...

Möödunud teisipäeval, 10.septembril kiitis komisjon heaks seadusandlike ettepanekute paketi, millega luua digitaalne ühisturg. See seisab rahvuslike barjääride taga. Mulle oli see üllatuseks. Ma mõtlesin, et raudtee on ainuke majandusharu, mis on veel rahvuslikult killustatud. Digitaalse ühisturu loomise takistuseks on liikmesriikide kindlameelne vastuseis loobuda oma õigustest oma territooriumil telekomiturgu reguleerida. Tugevad rahvusriigid tähendavad siinkohal nõrka Euroopat, kui asi puudutab digitaalset ühisturgu.

Euroopa Parlamendis kuuleb tihti sõnavõtte, mis on lausa liikmesriike vihkavad. Arvatakse, et Euroopa on tugev ainult siis, kui rahvusriigid on alandatud milleksi teisejärguliseks, omakasupüüdlikuks, kitsarinnaliseks.

Valitsusteülene Euroopa, või valitsustevaheline Euroopa. See on küsimus. See on tegelikult on olnud küsimus juba pikka aega.

Milline on õige vahekord? Tõenäoliselt pole see midagi lõplikult kindlat. Pigem protsess, kus igal konkreetsel valikul on oma tasakaal.

Minu eelistus on, et me teeme selged valikud. Kui midagi antakse Euroopa pädevusse, siis tuleb seda liikmesriikides aktsepteerida ja respekteerida. Mitte nagu paljude kaubanduslike läbirääkimiste puhul, kus läbirääkijatel on küll formaalselt mandaat, tegelikult ollakse aga igasuguste keerdkäikude tõttu käsist seotud. Teiselt poolt ei saa võtta Euroopa pädevusse asju, mida liikmesriigid saavad ise lahendada. Näiteks ei tee mina kunagi ettepanekut kehtestada Euroopas liikluses ühine piirkiirus, mida mõned parlamendisaadikud minult visalt nõuavad. Sama lugu on alkoholisisalduse piirmääraga autojuhtide veres. Samas on liikmesriigid otsustanud, et ühiselt võideldakse piiriüleste liiklusrikkumiste vastu.

Rahvusriikide poolt vabatahtlikult moodustatud Euroopa Liit, millesse kuulumist on toetatud referendumitega, sh. Eestis 10 aastat tagasi, peab loomulikult olema tugev liit. Ta peab suutma jõuliselt käsitleda probleeme, mida liikmesriigid on otsustanud ühiselt lahendada. Kui keegi tahab sellest liidust lahku lüüa (mis on väga lihtne), siis põhjus saab olla ainult selles, et Euroopa Liit ei ole piisavalt tugev ühiste huvide kaitsmiseks.

Selleks, et ühiseid huvisid tõhusalt kaitsta, peavad rahvusriigid andma vastavad tegevused liidu pädevusse, neid tegevusi piisavalt rahastama ja nende täitmisel Euroopa asutustele alluma. Asjades, mis pole Liidu pädevuses, peab liikmesriikidel olema maksimaalne vabadus ajada paindlikult sellist poliitikat, mida tema rahvas õigeks peab ja mida tema valitsus ellu viib.

See pole kaotatud suveräänsus. See pole isegi mitte jagatud suveräänsus.
See on ühendatud suveräänsus.

Ekspressi konverents 2020